God

...help me to learn to trust you again. Every day. To put all my hope in you so that one day I know that everything has been given to you. Help me to make these babysteps coz u see that I cant do it all once... Help me O Lord my God!

Isaiah 40:31 But they that wait upon the LORD shall renew their strength; they shall mount up with wings as eagles; they shall run, and not be weary; and they shall walk, and not faint.

Why do I worry about tomorrow

when You are the one who holds my future in Your hands...

Faithful Father I surrender all to You,

All my Love and my Devotion all to You...

Frustration

Sooo A little bit of frustration. Anyway yesterday we were driving to Tartu. I wish I would have been able to drive but dad had a trailer behind the car and together they’re making one BIG CAR or smth like that; because if I would have been behind a wheel I would have stopped at least 3 times during this drive to Tartu. I will explain right away.
In the Bible it says somewhere (sorry I couldn’t find this scripture) something about men who wee on the wall (pee on the wall, urine). And I have been thinking about it earlier also but it somehow got lost on my mind, thank God for that.
But yesterday while driving first we saw 2 guys standing near to one house and just peeing all over the place. I felt sick and I didn’t know where to hide my eyes. So the sentence my dad said after that made me think. He said that men all over have fell on level of dogs; I’m not talking about ALL men please don’t get offended. After that I remembered last year living in an apartment on the 3rd floor. So many times I just looked out of window and what did I see? Different old drunk guys peeing just 3 floors lower. One used tree, another one just did it in a random place and so on…
So we were still driving and there it was, another man standing on the sidewalk and just laying his pee all over. Crap I got so pissed; I was like ready to stop our car and just kick this guy. Ok, maybe it is just me but I doubt. I have talked about it with some of my friends and they can’t stand it either. It’s like HEY, I DON’T WANNA SEE YOUR THING when I drive around. I want to drive and get where I want to go without feeling uncomfortable. Ok, maybe you think now, HEY GIRL, there is so much more going on the world and you are thinking about that…
But really, this thing is on my mind now; God you see my frustration about it so maybe you can help someone with this text to realize that all big things start with small things.
I remember that a couple of months ago I read our newspaper Postimees and what did I see? An article about some stupid young men (sry again) who took a buddle, peed in it and gave it to drink to one old drunk guy (they said to him that it is bear, well, I guess they put half bear half pee in it). I WAS ANGRY, I was like ashamed of living in Estonia; I felt like crying and I felt embarrassed. I had never read anything like that in my life…
I am glad I have my own blog so I can write whatever comes to my mind; but anyway this is my today’s prayer: don’t low yourselves to a level of dogs. Peeing is a private thing, not an activity where you put your leg up and pee wherever and whenever; it might not hurt you but it is not suitable in Gods eyes, in people’s eyes that are not like you.
Honor God in everything you do!!!
Even if you’re not Christian; honor people then… Don’t think that your activities aren’t influencing other people, WHATEVER you do is important, and however you do it also!!!!!!!
I could write so much more but right now I feel like I got so much out so its enough I guess!

Someday...

He´ll come along, The man I love!
;)

ma LIHTSALT pidin...

...selle uuesti postitama:

Sa kohtad oma tulevast abikaasat Jumalalt teenides. Siis kui sa teed seda, milleks Jumal on sind kutsunud, oled leidnud oma koha, oled pühendunud ja liigud sujuvalt oma teel. Sa tead, kes sa oled ja kuhu sa lähed, sa tead mida sa tahad ja Jumal on sinu elus esikohal. See inimene on sellel teel, ta ootab sind seal teepervel ja astub sujuvalt su kõrvale õigel ajal. Ära uju vastuvoolu, punnitades kõigest väest ja oma jõust, meeleheitlikult, et seda inimest leida. Sa ei leia, ta tuleb ise, siis kui sina liigud sujuvalt mööda õiget teed, mööda oma teed ja Jumal on sinu silme ees. Pane enne oma elu korda, leia oma koht, tee seda, milleks Jumal on sind kutsunud ja see inimene tuleb su kõrvale.Kui sa ise ka alles ei tea oma teed, su elu on segamini ja siis sa üritad leida enda kõrvale õiget inimest... see ei toimi, ta pöörab kõik veel rohkem pea peale. Mis siis, et inimesed ümberringi räägivad, avaldavad survet, muretsevad su abiellumise pärast, sina ära anna alla, sa saad selle, mida sa igatsed, aga ära sellest ise loobu, ära mine kergemat teed pidi. Leia oma tee ja käi seda koos Jumalaga, pühenda ennast ja siis su abikaasa astub sujuvalt sinu kõrvale. Nagu elu loomulik osa. Nagu osa varustusest, mida sa oma teel, oma ülesande täitmiseks vajad.

...

God, u opened up my heart for something new; now show me what should I do to next... how to act, how to be; or maybe just to shut up to see things moving.

Dear God,

Help me to remember that I am poetry, sculpture, song, and painting.

Help me remember that I am a masterpiece created by the greatest artist ever.

...suvi

On vist blogi aeg vahepeal; pole 100 aastat midagi kribanud siia, vähemalt midagi asjalikku küll mitte.
See suvi on kreisi olnud; ja seda just reisimise koha pealt. Hetkel olen siis üle kuu juba kodust ära olnud...
Alustasin Saaremaaga, kus olime koos Onu oti perega; et siis nädal aega sellel imeilusal saarel, kust ma mõned pildid blogi panin. Mõnus aeg koos oma kiiksude ja tobedate hetkedega.
Edasi tulid Tartu konverentsi päevad; väga eriline aeg oli; sain Gekuga viimased päevad koos veeta ja see oli ülimalt oluline. Nautisin iga hetke Tartus. Olime Meelikese juures öösel ning muidugi sai seal omajagu nalja. Konverentsist nii palju, et sellist ülistust pole minu elus veel olnud. Tähendab see aasta on midagi murdunud minu elus; vabadus hakkab sisse voolama ja ma ei saa aru, mida Jumal toomas on. See ei ole enam see, mis varem minu elus olnud on. Ülistuses on vabadus.
Konverentsilt põrutasin ühel laupäeva varahommikul Lätti bussiga. 6.45 istusin Tartus bussi peale ja 11 ajal oli Riias. Super-super hea meel, et läksin sinna. Kõik oli hea, v.a. mõned asjad, millest ma siia ei kirjuta, aga Jumal on ustav ja mina sain välja anda ja mulle anti. Uued tutvused, sõbrad, kogemused, jalutuskäigud, koosolekud, ülistus. Ok, ma ei hakka üksikult kirjeldama kõike, mis seal oli, aga hea oli. Nädal aega olin siis Talsi kristlikus koolis laagris vanusele 16-26. Vahva seltskond noori koos; ma arvan et umbes 80 inimest kokku. Ma ei olnud mingi 6-7 aastat laagrisse sattunud ja siis järsku üksi Lätti. Huh, oli see ikka julgus ja tegu sinna minna. Aga kutsuti ja ma ei suutnud ei öelda, liiga põnev tundus ja ma ei pidanud pettuma.
Nii, kui laager läbi sai, tuli edasi Leedu-Poola. Ema-isa võtsid mind peale Talsist ja sõit võis alata. Kaks päeva autos; huh, karm. Poola sakkis kuni Zakopaneni; seal oli juba hea. Rudy, Betty, Abe... Kõik nad olid olemas, ma ei olnud nii ammu näinud neid inimesi, et oioioi. Abe (minu 2nd grandpa ;) ) tuli pidevalt minu juurde, kallistas, tegi põsele musi ja ütles, et ta on terve elu endale tütart igatsenud. Ja siis rääkis mulle, kuidas nad Bettyga tutvusid ja kuidas neil see aasta 60s abieluaasta täitub. Ma lihtsalt hakkasin nutma iga kord, kui ta tuli. Nad on kallid ja olulised...
Oeh, aga ka see aeg sai läbi reedel ja nüüd on juba Pühapäev ning meie oleme Leedumaal ema-isa-Essuga. Täna oli kogudus ja eile õhtul oli kogudus. Hea-hea. Kõik on parim siin olnud, meie elukoht, söök, osadus, inimesed!!!
Homme siis Lätti tagasi (BIG YESSS!!!!). Ma nii ootan kohtumist Talsi-sõpradega. Ja mul on üllatus ka, aga sellest saan alles peale homset rääkida.. kih-kih. Vot. Homme õhtu tuleb eriline... tssh, its a secret!
Vsjo, selline suvi on seljataga, ja parim on veel ees.
Heck yea!!!!
Koju saan siis kuu lõpus, Augustis hoian Essut nädal vms ja siis tagasi Tartu. Uus elukoht vaja sisustada jms. Ootan põnevusega kõike, mis ees.
Olgu, the end.
=)

Reis

...lugesin eile kokku kohad, kus ma sellel aastal käinud olen:
Veebruar - Saaremaa
Märts - Läti
Aprill - Ahvenamaa
Mai - Itaalia (+natuke ka Hollandis)
Juuni - Läti, Saaremaa
Ja veel on ees: Läti, Leedu, Poola ja tagasitulles ka Leedu ning siis jälle Läti.
Mida siit järeldada? EI SAA ILMA LÄTITA! ;)
Mulle meeldib reisida; isegi, kui ma reisidel just kõige parem kaaslane kohati ei ole olnud, on reisimine midagi sellist, mis paneb südame kõvemini tuksuma ning kõik meeled uuteks seiklusteks valmis! Ning ma võin käsi südamel öelda, et ilma reisideta ei oleks mul nii palju uusi sõpru ning julgust uute sõprade tekkeks. jep.

Täna läheme siis Tartu; olen 3 päeva konverentsil ning edasi Lätti. Täitsa üksi lähen sinna. Tartu tulevad isa ja Gerlika kaasa; mul on nii hea meel, et Geku ka tuleb, muidu ma ei näekski teda enam; tüüp sõidab 16. Juuli tagasi Ameerikasse... AGA mul on tema üle hea meel, sest see on Jumala tahe ja plaan tema elu jaoks! (L)
Pean järelikult 3ks reisiks täna kohvrid pakkima, mis muud. huh.

Saaremaal

MULLE. jep.

70 postitust...

...2 aastaga täpselt. Interesting.

Aga tegelikult tahtsin öelda, et olen veidi imelik viimasel ajal. Kurb on ja natuke raske ja samas nii hea. Imelik eks? Seda ma ju räägin!

Ja Vaarikat igatsen ja üldse tule juba koju ära, kuigi ok, tean, et sa ei saa.

Eile olime peaaegu terve suguvõsaga maal; niiiii hea aeg oli; tegime suguvõsa pilti (tuli küll veidi poolik, aga pole viga, ühel päeval saame terviku pildi)!

Ning siis lähen täna Pärnu esinema, eks paistab, kuidas läheb.

Siis kolmapäeval Saaremaale 5-ks päevaks; Geku, we´re gonna have some F.U.N.

Järgmine nädal Tartus Elusõna konverentsil.

Ja 5.ndal Lätti; heck yea. :)

Ja peale Lätit 10.nda paiku sõidame Poooola.

Ja pärast jälle Lätti.

Ühesõnaga natuke reisimist- mme loving it! (L)

:)

Vaarika siis...

... no kuna sa nõudsid uut blogi ja mul on juhuslikult vaba hommikupoolik, siis kirjutangi. vot.
Mis siis vahepeal? Oi, palju. Lõpetasin kenasti esimese õ.a. ära Elleris ja tean, et Jumal aitas, sest ega ma siis vähe ei puudunud koolist. Aga hakkama sain, hinded korras ja mis veel vaja?
Mmm heck yea, siis käisime Lätis (Ma olen reisinud nagu meeletu see aasta ja kas mulle see meeldib? JAAAAAAA) eelmisel nädalavahetusel. Vabadus - ainuke sõna, mis selle reisi kirjeldamiseks saab öelda! Jumal on nii ustav ja see, mida ma olen aastaid igatsenud, hakkab lõpuks tõeks muutuma minu elus. Kõik see, et ma võin olla vaba ja mina ise, ma ei pea kellegi teise pilli järgi tegema, kui tahetakse, üks vabadus ülistuse ja üks armastuse laul, mis mu südamest tuleb... Vaarika, kui sa vaid oleks seal olnud; ma ei olnud üldse see Kirsika, keda sa harjunud nägema oled, ma olin nagu lind, kes lendas ja ei jäänud enam pidama;
Ja ma lähen varsti jälle Lätti- heck yea! ;)
Ning tulevikust, et siis täna Alati lõpetamisele, laupäeval Kristiine!
Järgmine nädal Saaremaale perega ja onu perega nädalaks. Tuleb vist põnev aeg! ;)
Peale seda otse Tartu Elusõna konverentsile ja siis sealt Lätti laagrisse; jep mina ja laager ei lähe eriti enam kokku, aga eks paistab; olen igal juhul põnevil! Sealt võtavad ema-isa mind hiljem peale ja läheme Poola nädalaks ning sealt tagasi tulles uuesti Lätti Talsisse, jepjep. ;) ME LIKES IT- heck yea!
:) Ohh Vaarumaaru, ma ei oska enam pikka blogi kirjutada, tõsiselt probleem on enda kättevõtmisega.
AGA ma tahaksin rääkida päikeseloojangust. Lihtsalt selle pärast, et see on üks mu lemmikuid loodusnähtusi siin maailmas. Uskumatu, kui palju värve Jumal loonud on; Ta nagu maaliks iga päev mitmeid tuhandeid kilomeetreid uut pilti ja JUST enda värvidega; sellistega, mida ka kõige suuremad kunstnikud ei suuda ealeski järgi teha. Mõnikord tahaks, et kaamera oleks kogu aeg käepärast, et seda kõike jäädvustada ja siis jälle mõtlen, et kas sellel oleks mõtet... Seda saab ju ka ilma pildita nautida; iga päev! ;) No vot, sellised mõtted siis!
Ok, hakkan end lõpetamisek valmis seadma nüüd. ;)
musi Vaarile!
:)

Mulle meeldib...

...ikka seljaga piltidele jääda! :P

ITAALIA

Miks vaadata otse, kui saab ka seljaga? :P

22.Mai pidi olema päev, kus 9-liikmeline grupp läheb Itaaliasse. Kõik olid ettevalmistused teinud: asjad olid pakitud, raha vahetatud, reisikindlustus tehtud ja siis 21.Mai tuli telefonikõne: "Te ei saa Itaaliasse, kuna raha ei ole üle tulnud ja piletid pole ostetud. Olge aga siiski valmis, sest võib ka õnneks minna..."! (me saime tasuta reisile ja ma ei saa siiamaani aru, miks ja kes ja kuidas meid rahastas;ühesõnaga terve reis oli tasuta!)
Mina panin padavai Türile ajama (no muidugi viperdustega, kuidas siis muidu) ja ootasin kannatlikult 22.Mai, Neljapäeval uut telefonikõnet. Ja siis see tuli, et kui ma veel tahan, siis ikka saan, aga laupäeval-24.Mai. Ja et 6 inimest saavad-lauljad ja tantsijad. EHK SIIS MINA KA.
Muidugi ma tahtsin, milles küsimus. Reis oli ju tasuta ning tõotas tulla huvitav (kui juba nii palju viperdusi jms, siis miks mitte, eks?)!
Nii, et siis Kaidi tuli veel minu juurde reede ööks ja siis laupäeva hommikul oli spurt lennujaama. Hommikul 6-7 ajal läks lennuk Amsterdami. Ma muidugi kartsin, et kes need teised 3 tüdrukut on, AGA nad on SUPER reisikaaslased, ainult kiidusõnad. Igal juhul jõudsime siis Amsterdami ja seal avastasime, et meil on 30 minutit järgmise lennuni. Nali naljaks, aga meil polnud check in-gi tehtud ju... Jooksime läbi selle suure lennujaama ja jõudsime täpselt sekundi pealt lennukile (vist isegi oodati meie järgi veidi). Järgmine peatus oli Milano; seal oli meil veidi kauem aega oodata ja siis tuli meie kauaoodatud BARI lõuna-Itaalia kontsas! Nii, astusime lennukilt maha ja kohe pagasiruumi. JA oeh, kui ainult keegi meie nägusid oleks näinud, kui kõik pagasid olid kohale tulnud ja meie omasid nende hulgas ei olnud. Vot siis. Seiklus. Ja siis avastasime kõige tipuks, et me ei oska ei hotelli ega festivalipaika minna... See oli küll juba naljakas. Ja keegi ei pidanud meile vastu ka tulema. Nii me seal olime- 6 haledat eestlast- ilma pagasi ja ilma öömajata!
Järsku öeldi meile, et keegi on meile vastu tulnud. See oli õnnelik hetk. Väga kohe. Saime siis auto peale; vähemalt olid digikad käekotis, saime palmidest pilte teha. Ja mis siis ikka; 30-kraadises kuumuses teksapükstega ei ole mõnus! Jõudsime siis festivalipaika ja kohe pandi tantsijad proovi tegema (nad pidid esialgu too õhtu esinema, õnneks lükati edasi, kuna meil polnud kohvreid). Kõik olid mingid eriti näljased ja kui me lõpuks 9 ajal õhtul süüa saime, siis oli tuju 100% parem. JA SÖÖKIDEST veel niipalju, et: KÕIK OLI ÜLIPRO. Kolm korda päevas toideti meid mitmekäiguliste söökidega- pastad, lasagned, puuviljad, friikad, kana, kala, liha, koogid jne jne! :P mmm
Nii, siis tuli esimese päeva õhtu ja me avastasime veelkord, et meil ikka pole kohvreid, sest me pidime mustade hammastega magama minema, vot! :D Ja siis tuli minule ka veel üllatus, nimelt ma olen oma varba kaks kuud tagasi kuskile ära löönud ja siis Itaalia reisi ajal otsustas mu suur varvas mädanema minna, mis oli temast ikka eriti inetu. Ja siis ma ütleme nii, et 7 päeva kannatasin valu, ja eriti 2 esimest, kus ma pidin kinniste kingadega käima, kuna kohvrit plätudega polnud. yeah, meeldiv eks?
Pühapäeva tsillisime niisama linna peal, vahepeal söime hullult ja siis tsillisime edasi. Kuna poed olid kinni, oli veidi igav, aga see selleks. Õhtul tuli tel-kõne: teie pagas on lennujaamas. ME lausa tormasime lennujaama ja oi, kui õnnelik hetk see kõigi jaoks oli. No nii õnnelik, et ma ei oska seda kirjeldada isegi... plätud, eesti kommid, datlid, lühikesed püksid, hambahari, meigiasjad. mm-kõike! Õhtul harjutasime Andre-Kaidiga esinemiseks mõeldud lugusid, mille me ka alles kohapeal välja mõtlesime: ehk siis saime 5 kantrilugu (MINA JA KANTRI-Vaarika, sa võid siinkohal naerda, aga jube lahe oli, tegelt ka!)!
Siis tuli Esmaspäev ja oligi meie esinemise päev. Hommikul harjutasime, siis võeti meid hotellist peale (muide 3tärni hotell mugavustega, sjupeer) ja sõitsimegi kohapeale, et veel lavaproovi teha ja õhtul kell 11 oligi esinemine. Vinge! Suur lava, rahvast normaalselt, plaksutati, naudidi... "Strawberry wine..."
Järgmisel päeval oli Karini, Dorise ja Triinu etteaste. Nad olid nii tublid; eriti Karin, kes peaaegu kohe peale pimesoole oppi pidi tantsima hakkama. Ja nad said hästi hakkama. PALJU rahvast oli ja no eks meie eesti tüdrukud sealt nii mõnelegi silma jäid! :P
Kolmapäeval, Neljapäeval ja Reedel olid rannapäevad, shopingupäevad ja niisama tsillipäevad. Palju päikest, sooja, naeru, süüa, poode, jäätist... Mingi päev nendest kolmest käisime ka ühes pisikeses Itaalia külas! Oeh, kui ma alguses ei saanudki nagu eriti aru, et ma olen Itaalias, siis seal tuli mulle selline tunne, et NII, MINA OLEN ITAALIAS. Nii palju, mida vaadata: trepid, rõdud, lilled, meri, kaljud, inimesed, kirikud, valged majad... mmmmönus! Seda ei saa kirjeldada tegelikult sõnadega!
Reede õhtul käisime veel ühel kontserdil-Sitsiilia poisid niii väga tahtsid, et me eesti tüdrukud neid kuulama läheks ja kuidas me siis ei saime öelda ja ei öelnudki! :) Ja siis pärast oli vist mingi peo moodi asi kuskil ja ma ainukesena ei läinud (ma tundsin, et ei pea minema, kuigi paluti küll...)!
Ja siis tuligi juba Laupäeva hommik, kus me pakkisime asjad kokku ja bussi peale istusime. Käisime viimast korda Biennalil söömas ja edasi lennujaama, kus passisime mõned tunnid ja siiiiiiiiiiis istusime lennukile. Sealt Milanosse, kus veetsime öö kõvadel pinkidel ja külmaaas- prr! Me ju tulime 35-kraadisest ja lõpetasime 15-kraadises Milanos. Jep, ühes riigis nii suured temperatuurierinevused. Igal juhul siis tuli hommik ja edasi Amsterdami ja seal Eestisse. tagurpidi tulekule!
Midagi imelikku ka sellest maast: kõik itaallased (kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen kõik) käivad 35-kraadises kuumuses pikkade teksade ja mustade pluusidega, mehed pintsakutega ja NAD EI HIGISTA! Siis enamik mehi vahib järgi, vilistab, või kommenteerib ja seda mitte alati viisakalt (nt. vilistamine ja MJÄU pidid suht halvakõlalised kommentaarid olema). Vahepeal on poed 4-5 tundi lihtsalt kinni keset päeva, sest siis on siesta aeg ja nad ei viitsi poodides passida. Õhtust söövad itaallased alates kella 7-8-st, siis kui meil, eestlastel, kõhud ammu korisesid ja süüa nurusid. Puhtusest ei pea sellel maal keegi lugu, MITTE KEEGI, igal pool on praht ja sodi. Liiklus andis soovida- kõik parkisid sinna kus juhtus, üks pidev tuututamine, kiire-kiire! Itaalias tähendab eelroog lasagnet või pastat (eestis supp, salat jms). Keegi ei kontrolli bussides ja rongides, kas sul on pilet!
Mulle hakkas Itaalias lilla värv meeletult meeldima: ostsin endale 2 lillat riideeset ja nägin kõikjal lillasid lilli. NII ILUS VÄRV, selline naiselik ja õrn! :)
Itaalias käidud, kõik ülejäänud maad veel ees; see oli alles algus! THATS A PROMISE! :)

Jälle...

...on mul see üksinduse tunne. Ma ei ole üksi, aga ma tunnen, et ma olen. Miks ometi sõltun ma nii palju tunnetest? Ja miks üldse tunnevad inimesed end üksi samal ajal olles ümbritsetud nii paljudest headest inimestest. Üks sms, üks kõne, üks lause, üks sõna muudab minu puhul palju; mulle on kõike "head ja paremat" kahe viimasel päeva jooksul krae vahele pritsitud ja see on mind mõtlema pannud. Ma ei tea, kas need inimesed ise ka teavad, kui olulised nad minu jaoks on NING kui ebaoskuslikult nad minuga suhelnud on või siis mitte suhelnud. AGA jätame selle; see on vbl mu enda trots, millest ma ei suuda üle olla.
Muidu on kõik üsna positiivne; koolis olen hakkama kenasti saanud, olen andnud enda parima ja ei kavatsegi hakata varjudest üle hüppama. Eraelus läheb mmm, ka hästi. Jah, hästi. Tegelikult ei lähe nii nagu ma tahaksin, aga mitte ka halvasti. Printsi valgel hobusel veel pole, tähendab võibolla ta kappab minu poole, aga ma ei ole teda veel silmapiiril märganud JA vbl hoian ma valedest inimestest hoopis kinni ja seepärast ei näe teda. Huvitav eks? MA KIRJUTAN siia enda eraelust ja teised loevad; ma lihtsalt jätsin oma tõelise päeviku kuhu saab PÄRIS pastakaga kirjutada, Tartu.
Ja olen kodus. Hommikul jõudsin. Käisin Essuga kiikumas; see laps on üliandeks, ta saab sügisel 3 aastaseks. Kiikusime ja ma hakkasin laulma seda ülistuslaulu: "Suur oled sa, sind kiidame, nii suur oled sa, kõik näevad siis... jne" ja järsku kuulen ühte ilusat häält kaasa laulmas. ESTRIL ON SEE LAUL PEAS. Uskumatu ja siis laulsime võilille lapsest. Nii armas. Mul on hea kodus. Oma kodus; suva, et mul siin eriti inimesi ümber ei ole; ja kui aus olla, siis... (kolm punkti)
Mu uus soeng on ikka hullu eufooriat inimestest tekitanud. Poleemika, mis on kestnud alates eelmisest reedest. Kes ütleb, et küll kasvavad tagasi, kes on vaimustuses, kes ei tunne ära, kes muudkui vaatab ja kiidab. Üldmulje on positiivne JA tähelepanu mulle meeldib. Nädal aega tähelepanu, ma ei tea, kas ka teenitult aga see polegi kõige olulisem. Homme tuleb siis viimane koht, kuhu ma end esmaesitlema lähen. TKMK. Eks siis kuuleb jälle kõike huvitavat. ;)
Muide, ma olen armunud. shhh; ma olen nimelt kevadesse armunud, ma ei saa üle ega ümber, kui ilus on selle aasta kevad ja KUI hästi ma end õues tunnen. Liblikad on kõhus. Nii mõnus.
Ja siiiiiiiiiiiiiiis kohe, kohe, kohe tuleb Itaalia, Puglia. MMMMM. Meie reis toimub 1,5 nädala pärast; it is wonderful and I am more then excited. phhhh. nii hea! Päike, naeratavad inimesed, soojus, uued avastamised, meri, kas ma juba ütlesin et PÄIKE? :P Ning esinemised ja festivalid, teater, muusika, tants...
Üks asi veel. Aga ma ei mäleta, mis see oli. ok.
Mul on kogu aeg mingi tegevus, sellepärast ma ei teagi, millest veel kirjutada; hm. Mul oli reedel üks väike esinemine, mis läks metsa. Ja ma tunnen end pahasti selle pärast. Nimelt mul tekib vahel tunne, et ma ei ole absoluuuutselt mõeldud esinema. Et ma ei sobi lavale, ja ma ei tea üldse, mida ma teen. See ei tähenda, et ma ei sobi ülistama. MA OLEN LOODUD ülistajaks; Jumal on seda mulle õelnud ja ma tahan käia selles kutses, aga ma ei saa seda enne, kui ma ei õpi. AGA kus ma õpin? mhjaadshbjsfis, ok mul tekkis jälle mõttekriis. oleks vist õige aeg lõpetada. Ok. ma lõpetan siis.

well...

vahepeal on PALJU asju juhtunud: Ahvenamaa, Vivvu sünnipäev, minu sünnipäev ja MUL EI OLE ENAM JUUKSEID. S.t. et mul on juuksed, aga nad ei ulatu isegi õlgadeni enam... Eile, kui ma juuksuris olin ja lõpptulemust nägin, oli mul hullem shokiseisund; küsisin mingi kaks korda raha tagasi ja ei saanud üldse aru, mis toimub; kui autoga koju sõitsin, siiiis hakkasin lihtsalt karjuma. See ei ole ju normaalne või on? Aga nüüd olen ma rahul; imetlen end kogu aeg peeglist. See ei ole ka normaalne aga mulle meeldib; päriselt! :) Ma ei ole umbes 4 aastat mingit muutust teinud peale tuka ja nüüd siis total change, 21 kukkus ja kirss läks crazyks :P

Ja Ahvenamaa-Aland-super-muleiolesõnu! Ma ei viitsi üldse sellest kirjutada, aga see aeg oli imeline; 10 erinevat inimest 4 päeva koos-see oli mõnus! Kõik läks hästi, me klappisime ja reisi eesmärk sai ülevoolavalt täidetud.

Sünnipäev oli veel erilisem, sõbrad, piknik, kirssidega tort, vorstid, laul, jutt, park, puud, sääsed-perfect! AITÄHH kallid, et te seda tegite, see oli imeline päev minu jaoks. Ja 21 ma nüüd olengi...

Täna lähen siis PP-le varsti bussiga, poisid tulevad järgi, mmõnus. kaks päeva noortega, oioi.

Ja kaks järgmist nädalat tulevad veidi segased sõna otseses mõttes! :P Õppida-õppida ja veelkord õppida!

:)

kirss

Segadus.

Päev täis segadust ja süüd.

Nii kui ärkasin, hakkas pihta. Telefonikõne telefonikõne otsa... Ma lugesin kokku, et minuga on Tartust kahe päeva jooksul umbes 8 inimest ühendust võtnud ja taga otsinud. MA tunnen end süüdi, et mul peavalu oli. JAH, nüüd küsin ma endalt, et kuidas saan ma end milleski sellises süüdistada? Peavalu ei saa ise tekitada juhul kui ma muidugi peaga vastu seina taoksin, siis jah. AGA seda ma ei ole teinud. Seega võin öelda, et see, mis minuga pühapäeval juhtus, ei olnud minu süü. Kes teab, see teab. Igal juhul oli mul tunne, et nüüd on lõpp. Ja nii valutas pärast Pühapäeva mu pea veel mitu päeva. Selline survevalu, tunne, et keegi pigistab mu pead ja ei lase lahti. Sõin kõige kangemaid tablette ja täna on esimene päev, kus mul ei ole mingit valu olnud. Mul on hea meel. Vähemalt oli, seni kuni ma ärkasin ja...

Loomulikult ma peaksin olema targem; ma peaksin inimestele rääkima veidi enda taustast, sellest, milline ma olen. Näiteks kui ma olen haige, siis ma püsin kodus. ma võin nädal aega ka kodus olla ja siis minna ja enda asjad ära teha... Mmm, mis siis veel? Kui ma olen kodus, siis ma ei taha siit ära minna. Ma ei oska seda seletada.

Kui ma olin 14-aastane (vbl veidi noorem) kukkus mulle keldriluuk pähe; pärast seda olen ma peavaludega ikka mõnda aega elanud. Mõnikord ei ole kuid mitte midagi ja siis jälle mitu nädalat. Ehk ei pruugi sellel midagi pistmist olla keldriluugiga, kuid ma ei oska midagi muud välja pakkuda. Aga see, mida ma pühapäeval kogesin, selline valu, piin, hirm, kartus. Kõik korraga. Tunnete laat ühesõnaga.
Tänane päev on raske olnud. Palju segaseid tundeid; süü on kõige hullem. Hirm, et mind hakatakse vihkama; hirm, et ma olen loll (VALEVALEVALE).
Tartu inimesed on head, aga kohati tundub, et mind vajatakse siis, kui mind seal ei ole. Et siis helistatakse ja tuntakse huvi; ehk ka muret aga seda ma praegu ei näe. Pigem tahetakse minult midagi. Tere, mina olen Kirsika ja minul on ka probleemid, sisemised hirmud jms, millega ma võitlen. Ma ei ole kogu aeg tugev; tegelikult üldse kohe mitte.
Ma armastan tartlasi, aga vahel tundub, et ma ei mõista neid ja nemad mind. Ehk on asi selles, et ma olen maakas? Ehk selles, et ma kardan seemiselt hüljatust, ma ka enam ei tea.

Ja siis see Tuuli blogi värk. WOW, kuidas saab ühest lausest NII palju pahna ja kahju tulla. Ma saan aru, et inimestele meeldib vaielda; meile oleks nagu sisse kodeeritud: Urgitse, tee haiget, otsi tüli, aja oma õigust taga, õpeta, vaidle! Peaasi, et saaks midagi öelda teisele, mis teeb asja veel hullemaks. Tähendab, ehk oli see mingis mõttes vajalik, see kõik, aga nüüd siis tuleb minu arvamus: SEE ei olnud koht, kus arutada niii isiklikke asju ja teemasid; seda ei olnud vaja, et terve maailm näeks tultsi valu. Mulle oleks see küll haiget teinud; Too much drama for one red cherry, jeesjeesh.

Ootan homset; lähen Ahvenamaale oma kalli Vivvuga! Ja ülejäänud Risttee rahvaga; VÄGA positiivne, ma vajan kodust eemale; ma vajan enda aega! Siia nädalaks jääda on juba kaua; Oli ka hea aeg samas. Käisime maal grillimas, tähistasime veidi mu sünnipäeva, mis on tegelikult alles 30.aprill, sain puhata, PALJU magada, süüa...jms; mõelda; olla niisama enne suurt ja kiiret ja tähtsat MAID!!!!! Ma pean palju tegema järgmine kuu; ei tea, kas saan hakkama, aga annan enda parima. ENDA, mitte kellegi teise. Mina ei ole robot, kes suudab teha 100 asja korraga. Mina olen Kirss, kes teeb kõike nii, nagu ta suudab; ja mina olen Kirss, kes tahab usaldada Jumalat ja seda, mis on tema plaan minu jaoks.

Kui Jumalast rääkida, siis TA on olemas. Kes ei usu, vaadake minu elu. Nii palju pahna ja ikka elan. Ja hästi elan; suva, et mul on probleeme, KÕIGIL on; ka kõige tugevamatel kristlastel on. Probleemid ei tähenda seda, et me ei ole head või et me ei ole tublid kristlased. Probleemides selgub see, kui suur on meie Jumal ja kas me laseme Tal tegutseda või ei. Seega probleemid kasvatavad meid tugevamaks. Kui ma vaatan tagasi aastaid 2-3, siis ma võin öelda, et raske uskuda, et ma elus olen, aga Jumalal ei ole midagi võimatut!
Oeh, ma olen vist kõigest läbisegi ja segiläbi nüüd kirjutanud; ma ei oska teisiti. Kõik, mis mõttes, laon siia. Jep.

Ja tults, sa jätka ikka blogitamist, vbl muuda ära oma adre, siis saad ka isiklikemast asjadest kribada? :)
Ja VAAR, SA KIRJUTA blogi, emm kogu aeg uurib, et ega tal uut blogi pole, map jõua teda enam kuulata, eks? :P

C YA u all!

?

Ja see on mu soeng, jepjep. LÕIKASIN MAHA!

Tults kuule, ära pahanda. Ma niiiiii tahtsin sinu eeskujul ka blogi nüüd kirjutada; sest mind ka VÄGA huvitab, kes minu blogi loeb. Et siiiiiiiiiiis jätke kommentaar vms, tahaks päriselt ka teada!

Uudishimulik tSerri! :P

Kevad?

Kus on kevad? Väljas on ju sügis, tormituuled (Tormi ja Tuuli, see ei olnud teile mõeldud :D) mõllavad igal juhul. Vihma rabistab igal vabal võimalusel ja tundub, et kevad läks peitu mõneks ajaks. It makes me sad. Ma armastan kevadet; loodan, et 30.aprill on ilus ja et ma saan seda päeva nautida!
Aga hetkel olen ma Tartus juba nädal aega kenasti püsinud-see on edusamm, ma ei andnud alla, kui selleks võimalus oli ja ma olen võidelnud oma tervise eest. Üle kahe nädala juba ja nüüd lõpuks saan ma öelda, et asjad suunduvad paremuse poole! I love it! Koolis olen käinud, ei ole kerge. Jep, üldse pole, aga ma saan hakkama. Miks ma ei peaks? Olen ju alati saanud!!!!
Ja mul on korterikaaslane nüüd, enam ei ole üksi. Ja see on tegelikult hea, sest ma hakkasin juba end siin imelikult tundma - suur korter ju! + ma ei ole inimene, kellele meeldib üksi olla.
Mul on nüüd palju asju ees Aprillis ja Mais ja mulle täitsa kohe meeldib see, mulle sobib mittepaigal istumine! Mulle sobib tegutsemine, see olen mina, KIRSIKA, kes veel ei tea! Laulmised, reisimised, kool, PP ja kes teab, vbl isegi Itaalia. JAA! :) Exciting- gotta love it!
Mis veel? Ma ei ole pikajutumees eriti viimasel ajal. Kõik tuleb kirja panna lühidalt, siis on hea!
Aga tavai, tsau. :)

Shoot...

Where is her health? She needs to get better soon!!!!

:) Meie värvid

Nii, meie siis avastasime Vaariga enda värvid... Need peaksid lillad toonid olema; tulid teised küll veidi sinised, aga elab üle! :)

KEVAD

WOW. Õues särab; Ma küll olen nädal aega haige olnud, aga nii palju ikka olen suutnud, et end õue vedada mõned korrad (Morriga nt peab ju käima...). Ja siis ma eile läksin pajutibusid tuppa tooma. Nii hea, et meil jõgi siin Türi-Alliku kodu lähedal on, sealt saingi (no tähendab mitte jõest, aga kaldalt küll). Ja nii hea, et meil koer on, kes sunnib end veidigi liigutama.

Tervis tuleb! Ja muudkui tuleb ja varsti kohe on täielikult siin. Ainult veidi veel kannatust, Kirsi. Veidi veel ootamist ja sa näed, kuidas kõik saab korda. Kurguvalu pani ammu juba plehku, köha on veidi aeglane, aga küllap ta aru saab ning nohu, njah. Nohu ei taha eriti sõna kuulata, aga kuna ta on pidanud rohtusid mitu päeva taluma, mis tal üle jääb, kui alla anda ja surra! :P

JA mina, mina tahan... Paljusid asju tahan. Eelkõige kevadet veel enam, siis tahaksin armastust- palju ja rohkelt; tahan selleks, et ise jõudu saada ja teistele ka jagada! Ja siis tahaksin, et koolis kõik korras oleks. Et suvi oma tiibu hakkaks minu poole sirutama oma Päikesekollaste käekestega... Et Jumal minu elus nr.1. oleks; et inimesed näeksid seda sära, mis minus tegelikult peidus on. Et minevikuvari endast märku ei annaks!

Ja ma tahan kõigest südamest, et Vaaril oleks hea Kanadas. Vaar, kas kõik on ikka korras? Ma igatsen sind tegelikult. Ja Tuuli? On ikka kõik hästi? Olge mõnusad seal kaugel, kaugel Maarjamaast! Tean, et te ei igatse tagasi, aga usun, et pisuke Eesti mulda tunneb teist küll puudust koos ühe Kirsiga! :) Armastan teid.

Mis veel? Hm, mõtlen siin just sellele, kui palju ma olen niisama tegevusetult istunud ja aega raisanud. Ma ei tea mõnikord isegi seda, kuhu mu aeg kaob ja siis vaatan arvutikella ja saan aru, et siia kaobki. Ja ma olen selle jama juba kord elus läbi teinud... Just selle, et pidin arvuti taga istumist piirama hakkama. JA ma saan varsti endale läpaka, mis tähendab seda, et ma pean juba enne reeglid paika panema. I cant go crazy with that. Nope!

Ja Kaidi, sa rokkisid eile 100%. Ma nägin seda igatsust su silmis saada edasi. Aga et sa teaksid, sa olid PALJU parem, kui see tüdruk, kes edasi sai (kuigi tema oli ka hea)! I know this aint going to make u feel better but u rock girl! :)

no tsau

Nope. Ei ole hea olla. Üldse pole. Nina on valus; ma olen kahe päevaga terve suure paberkäterätikurulli ära nuusanud (no mida teha, kui salfasid pole), seega valus on. Ja ma tahan juba terve olla, kohe täitsa terve. Mitte nii poolikult, et pärast ikka mingi väike viga on, aga 100%.
Anyway siis, vahepeal oli Läti reis. Ma kirjutasin sellest väga pikalt oma inglisekeelses blogis, seega ei hakka ma seda kohe kindlasti siia ümber tõlkima. Pole tahtmist ja viitsimist. Ja ei ole ka vaja. See oli minu rõõm, see oli meie rõõm, kes me reisil olime.
Aga sellega seoses oligi, et ma vist arvasin, et kevad on käes. Või noh, ongi, aga ma arvasin, et kevadega kaasneb soojus ja nii kandsin ma umbes kaks nädalat ikka väga valesid riideid. Õhuke mantel jms. Ja nüüd istun siis kodus, Türil, haige. Ei ole meeldiv. Eriti, kui rohtu ka pole. Seega jh…
Ma läksin esmaspäeva õhtul juba Tartu, et kooli minna jms; teisipäeval käisingi, ja siis tundsin õhtul, kuidas kurgus hakkas pitsitama. Sõin öö läbi kurguvalukomme ja no paremaks ei läinud. Istusin siis kolmapäeva õhtul bussi peale ja sõitsin koju, Türile. Ja täna on juba reede ja nohu läheb ainult hullemaks. Ning ma tahan nii palju teha. Ma tahan õue! Ja tegelikult olen täna juba kaks korda käinud, nii 15-20 minutit mõlemal korral… NII ilus ilm on, käisin Morriga koos. Masendav on toas istuda ju.
Ok, kui vingutuju, siis ikka 100% juba. Mitte 99,9 vaid 100. Selline ma juba olen.
Õnneks on mul siin Maria, vähemalt saame koos igavleda. Tartus oleks ma vist üksindusse ära igavlenud (ma ei tahtnud öelda surnud, see on liiga masendav sõna!). Tegin täna Mariale küpsisepalle! :D Her favorites!
Pluss mul on üks igatsus. Ja see igatsus on Jumala järgi, ma tahan taas kogeda, et Ta eksisteerib minu kõrval. Et ta Hoiab minust kinni, et Ta ei ole lahti lasknud. I want the fire again!!!!!!!!!!!!!!
Ja siis on mul 1 teine igatsus, või õigemini unistus. Aga sellest me ei räägi.
Bue (Maria, sa tead, mis see tähendab, eks?)!

anyways...

Ma vahel unustan blogi ära.
Ja ega mul praegugi miskit tarka õelda pole, v.a. see et olen jälle haige ja kodus.
jep.

Awsome time

Nüüd võin ma 100%veendumusega öelda, et eelmine nädal rokkis!

Alustades siis kooliga:
1. Sain oma esimese hinde „4” solfedžos, mis tähendab, et ma hakkan 3 pealt eemalduma loodetavasti!
2. Tegin oma klaveriarvestuse kenasti ära!
3. Käisin terve nädal ilusti koolis ja ei puudunud ühestki tunnist!

Edasi räägiks siis Naistepäevast. Hommik möödus nagu tavaline hommik. Oli laupäev, tõusin suhteliselt vara, koristasin, sõin, nautisin üksindust (võib-olla). Siis mingi kella 6-ks sättisin end valmis ja läksin kaubamaja juurde, kust mind ja Viviat võttis Leena koos oma isaga peale. Ja siis sõitsime Kärri juurde, kus toimus Naistepäeva tüdrukuteõhtu! Elusõna noored siis korraldasid. Ülistasime, palvetasime, sõime, siis oli üllatuskülaline, kes rääkis enda elust ja naiselikkusest ning siis mängisime. Õhtul hiljem vaatasime telekast väga head filmi, mis sobis kui rusikas silmaauku selle õhtuga! :) Ühesõnaga meeldiv lõpp naistepäevale. A, pean ära mainima, et poisid tõid igaühele meist ühe lilleõie (yellow tulip, my favourite)!

Nii ja siis eilne päev, mis oli väga sisukas ja põnev. Terve päev käis siis valmistumine õhtul toimuvale kontserdile Vanemuise Kontserdimajas. Alustasime hommikul proovidega Laululaval, mis kestsid umbes kaks tundi ning siis oli kella 4-i vaba aeg. Ehk siis ruttu koju sööma, pesema, riietuma ja Vanemuisesse. Kuna Kaidi-Andre olid mõlemad Kaidi vanaema juures siin Annelinnas, siis sain nendega koos minna! Hommikul kõmpisime ka koos Kaidiga kesklinna (Kaidi rokib, ja eriti need jutud, mida ta mulle räägib, olgugi, et need veidi mm kahtlase maiguga on; Kaidi on Kaidi!), et siis Urseliga laululavale minna!

Anyway jõudsime siis poole nelja ajal sinna ning istusime umbes 5-i tegevusetult, sest Maarja tegi proove, siis oli neil tehnikaga probleeme jne jne. Aga siis, kui lõpuks lavale saime, oli hea tunne küll. NII suur lava ja saal! Proovid tehtud, jooksime poodi mõne inimesega, ostsime süüa (hea nali oli kaubamajas: tahtsime 3-ndale sööma minna ja ma järsku vaatan, et mida pekki, eskalaator sõidab tagurpidi, et mitte üles, vaid alla; ma mõtlesin juba, et mul luulud, aga siis saime aru, et ülemised korrused on juba kinni! :D) ja Vanemuisesse tagasi. Toit otsas, tegin ruttu meigi ja siis oligi kell juba 7! Huh, kui teise laulu ajal lavale läksime, oli väike värin sees ikka. NO üle 500 inimese oli vaatama ju tulnud, SUPER! Nii hea tunne oli seal seista. Ja nii käisime umbes 6 laulu ajal 22-st laval (ainuke, kellele tausta ei laulnud, oli Margus). Ja siis mingi hetk oli naljakas koht ja ma naersin suhteliselt kõvasti mikrisse. Ma nii lootsin, et keegi ei kuulnud ja pärast sain teada, et see oli ikka kuulda! Hea naine ma ikka olen! ;) Aga peaasi, et see oli armas, mitte nõme! :P Viimase laulu ajal seisin Maarja kõrval, huh. Päris hea, Maarja kõrval laulda (suva, et ma taustalauljana!).
Ühesõnaga selline huvitav päev siis eile! Kogemuse võrra rikkam. Elamuse võrra rikkam. Laulu võrra rikkam!

See nädal peaks ka huvitav tulema. Kolm päeva koolis ja siis Lätti. Ma olen veidi eufoorias Läti pärast, jep. Imelik on Läti pärast nii õnnelik olla, aga ma tahan Eestist ära ja eks see ongi see põhjus! Ja ma näen seal… ühte inimest! Ja teisi ka muidugi jah! :D

OH, emme-issi-Essu-Maria, 3 päeva veel ja siis olen ma kodus! I miss u guys!
Olgu, thats it for now!

(Vaari, kas oli piisavalt sisutihe blog? Kui midagi veel teada tahad, küsi private; ega kõigest ei saa nii avalikus blogis ka rääkida ju!)! :)

100% kindel, et...

...mul on MAAILMA parimad sõbrad.
5 minutit tagasi oli uksekell (esimest korda selle kahe kuu jooksul helistati mulle kella) JA seal seisid Siki ja Ede kahe roosi ja torditükiga. Kuna ma ei saanud noortekale minna (täna valisin gospelkoori), siis tõid nad mulle poiste Naistepäeva kingi! 
Kuigi Naistepäev on alles laupäeval, siis posid olid täna neile korraldanud 
väikese peolaua jms! :)
ÜLIM

Kollane

Vahepeal võiks ju kribada siia midagi Asjalikku. Eriti kuna üks mul seal teiselpoolmaakera pinda käib juba nädalaid (in a good way ´my Love´)! :D
Kust alustada? Ok, ma lihtsalt ülevaatlikult räägin siis midagi eelmisest nädalast. Esmaspäeval olin veel kodus, õhtul tulin Tartu. AGA nii hea oli näha vanemaid ja Essut. Ma ei tahtnud Tartu tagasi. Kodus oli armas! Tagasi ma siiski tulin ja Tartusse jõudsin. Pluss ma ei mäleta, millal ma nii pikalt päikeseloojangut nautida sain, KUI too esmaspäev bussiaknast. Mõnus! :)
Nii, teisipäeval oli kool, ja õhtul helistas Mariaküpsis, et tuleb Tartu ja vajab öömaja, mis oli väga positiivne. Mariaga on alati hea (+kui tema Tartu tuleb, siis ma tean, et me lõpetame alati Mäkis)! Ta on nii kallis (kuuled Maria? SA OLED KALLIS!). Jätsin ta kolmapäeva hommikul veel enda juurde, ise ajasin end kooli.
Siis oligi kolmapäeva õhtu juba ja ma käisin noortekal, mis oli tore, pm-lt oli meil naistekas ja siiis tuli Paul, siis polnud enam naistekas! ;)
Neljapäeval ma kooli ei läinud. Tean küll, et olen vahel paha, aga ma tõesti ei saanud klaverit harjutada ja ma ei taha nii tundi minna, kui ma midagi ei oska! Igal juhul siis helistas Efka, et vajab öömaja, mis oli ka väga tore! :D Mul on ju ruumi, miks ma peaksin seda endale hoidma? Ja siis helistas Annely (mu korteriomanik, ma olen ju kõigest üürnik, jep.), et tuleb kuni Esmaspäevani Tartu! Nii ma siis olin veidi plindris algul aga saime kolmekesi hakkama kenasti.  
Läksin siis noodrigraafikasse (urr) ja siis õhtul võttis Efka mu peale 
ja siis peale seda kõike saime rääkida teelaua taga ja lihtsalt oli väike osadus.
Nii, ja siis saabus reede. Koolkoolkool. Täispikkus. Täiskiirus. Ja õhtul läksin Piiblikooli! Jep.
Ja laupäeval võtsin hommiku vabaks. Nii hea oli kodus. Lihtsalt olin JA järsku kell 12:30 helises
mu telefon ja Kaidi küsis, et KUS MA OLEN? Mul oli ikka hea segadus; Anyway oli meil proov kella 12-st ja minu järgi oodati; ühesõnaga mulle unustati õelda, et proov on. Aa, seletaks siis asja veidi ära: Nimelt on Naistepäev kohe ukse ees ja selle tähistamiseks on Pühapäeval Vanemuises kontsert:

http://www.piletilevi.ee/?lang=est&id=24,1&mid=8204
Naistepäevakontsert
Naerata nüüd jälle Sa
Maarja-Liis Ilus
Alen Veziko
Margus Vaher
Andre Hein
Raimondo Laikre

Ja kuidas siis mina sellega seotud olen? Olen taustalaulja koos Kaidiga! ;) Vahva, ma olen päris põnevil. V.a. see, et mulle unustati öelda, et proov on! Jepjep. Aga vedasin end ruttu kohale, mis sest, et proov teises linnaotsas oli ja bussid laupäeviti eriti tihti ei sõida! Peale proovi läksin Piiblikooli; sõime ja siis oli osadus-palve-ülistusaeg! :)
Ja siiiiiiiis tuli Pühapäev. Seekord ma juba teadsin, et proov on kella 12-3-i ja sinna ma siis ka läksin igal juhul! Tegelikult on päris põnev ikka NII tasemel meestega laulda: hea hääl+hea välimus, why not? ;) Ja hea võimalus-kogemus mulle endale!
Pühapäeva õhtu olin vist niisama, enam ei mäleta.
Esmaspäeval oli kool ja veelkord kool. Õhtul olin veidi laip (kihkih).
Ja täna on vist Teisipäev, kui ma õieti mäletan, seega oli ka kool. SAIN SOLFIS 4-a! MA ARENEN. jeeeei! ;) Ja siis õhtul käisin korra veel Elleris, olin Vivvuga. NII hea on temaga! Igakord, kui meil aega on, nimetan ma seda aega ´kvaliteetajaks! The Best!
Nii, midagi juhtus täna veel, meelde tuli: Algis sai siia mulle kaasüürilise, kes kolib nädala pärast sisse, eks siis kuulete täpsemalt! AGA mina sain toa valida, jeesh! ;)
Naistepäev on varsti. Jep, ma tean, et see on imelik, aga ma vist lähen kaupsi korra laupäeval (keegi rääkis, et keegi jagab seal kellelegi lilli Naistepäeval, jepjup)! :)
Ja siis nädal pärast lähen ma Lätti ema-isaga-Estriga! Vot see on juba hea uudis. Ma saan Eestist välja- wow! Something good is in front and I am excited about it. Ehk saab midagi mu sees üles õhtutatud! I need this fire again!
Ok, enam kaugemast tulevikust ma rääkida ei oska. Eks aeg räägib (loe ´röögib´) ise! ;)

Kirss

mmm

Vaarika, I love you more then candy and chocolate! :)
mmmmuah

:)

Nii, olen siis kodus. Täna on esmaspäev ja olen ikka veel TüriAllikul. Aga ma ei saa kuidagi tulema; tean, et see ei ole suurem asi vabandus, et ma ei olnud oma vanemaid+Estrit kuu aega näinud ja ma peaksin praegu Tartu poole sõitma, aga ma ei suuda. Igal juhul tulen täna mingi 4-5 ajal siis. Kooli ei jõua, aga sellest pole midagi. Ma elan üle ja ma loodan, et õpetajad minust väga puudust ei tunne! HAHA

Mis siis siinmaal ka toimunud on? Ma ei oskagi õelda, kas on... Kodus olen niisama logelenud, no ok koristanud, aga see võrdubki minu jaoks mitte millegi tegemisega. SEST koristamist olen ma suht eluaeg nautinud. No olgu, see on võib-olla paha sõna, aga mingis mõttes on see mulle alati meeldinud. Siis saab ju kõik korda ja pärast on nii hea tunne, et wow, nii puhas on ja hea on olla. Kui mu ümber on kõik korras ja ma naudin seda, siis tegelikult keegi kunagi ütles, et siis on seespool veidi probleeme. Aga ma ei oska õelda, kas ma olen siis eluaeg probleemides vaevelnud? Mulle meeldib kogu aeg korras kodu ja asjad ja KÕIK. Lihtsalt meeldib. Ma ei ole nii probleemne ka, et pean seda väljapoole elama. Ma arvan!

Aga igal juhul Ester on ingel. Sõna otseses mõttes. Nii kui eile neile alla auto juurde vastu läksime ja ta mind nägi, oli tema esimene lause: SEE ON KIRSI, SEE ON KIRSI. Ma sulasin, pärast veel kallistas ja musitas ja kallistas. Kas ma ütlesin, et musitas ka??? :D Ja loomulikult oli vanemaid ka hea näha. Nad on siiski minu vanemad ja nad on head vanemad. VÄGA HEAD! :) I am truly lucky with them, have always been!

Ja lõpuks ometi sain Vaarikaga eile rääkida, me kõik saime: emm, iss, Essu ja Maria, ja mina. Jep. Vaarika, sa rockid. NAGU PÄRISELT, mis uba sa ajad, et mina ei oska naljaa teha? :D OSKAN JA KUIDAS VEEL! :D haha, seega ära aja mulle enam sellist sokki, eks? ;)

Aga tegelikult me armastame sind ja ootame koju. Kuigi sinna on veel 9-kuu jagu aega.

Ja see nädal. Ma ei taha mõelda sellele, päriselt. NII pikka ja kiiret nädalat ei taha. Üdse ei taha. Iga päev 6:30-i kool pluss muud tegemised: õppimine, gospel, noortekas, Piiblikoolinädalavahetus jne jne. Ja Annely (korteriomanik) tuleb ka terveks nädalaks Tartu. Ta valis nii vale nädala, ma kohe ei tea. SEE nädal lihtsalt peab ruttu mööduma, ma ei elaks üle, kui see aeglaselt veniks... Ausalt! Ahjaa, pluss mingi klaveriarvestus ja s.t. lisaharjutamist. No muidugi, Urseliga hakkavad mingi kontserdiproovid ka veel. I LOVE THIS WEEK, I JUST LOVE IT. Ja naljakas on see, et mina olen täna kodus, kuigi peaksin koolis olema ja õppima ja tubli olema. Jepjep.

Ja mul on kõhuprobleemid.

Ja nagu ma enne mainisin, olen ma ju probleemne laps! :D

Punkt

SÕPRUS II

Nii, Sõbrapäev on kauge minevik juba, kuid tahtsin veel mõtteid seoses sellega siia lisada. Lihtsalt ma hakkasin mõtlema ja KUI mina mõtlen, siis tuleb sealt kõike...
Seekord siis jõudsin sellisele järeldusele, et miks me ainult sõbrapäeval oma sõpru meeles peame? Mulle sai Taanis selgeks, KUI olulised on väikesed kingitused, kaardid, lilled, head sõnad jms. Olles eemal perekonnast ja Eesti sõpradest vajasin ma lähedust ja armastust. Ja huvitav oli see, et keegi ei pidanud kellelegi ütlema, et ÜTLE nüüd talle midagi ilusat või kirjuta talle mingi kirjake või joonista kaart. Inimesed tegid seda vabatahtlikult, mind peeti meeles, minust hooliti. Oli päevi, kus ma ei oleks pidanud vastu mõne sõbra julgustava kaardita või kirjata. Oli päevi, kus ma ise tegin kellelegi midagi positiivset, mis võis tema päeva muuta ja see oli ABSOLUUTSELT vajalik (mitte see laul :D-haha)!
Seega tahtsin ma lihtsalt siinkohal julgustada kõiki, kes seda blogi loevad, PIDAGE meeles oma lähedasi, ärge jätke neid saatuse hooleks. Ega siis Jumal ei loonud meid olema üksi, vaid just sellepärast, et meil oleks omavahel OSADUS! Ja kus saab osadus alguse, just hoolimisest ja armastusest! Midagi väikest; kirjuta talle kiri, saada e-kaart (tänapäeva interneti-ajastul), kaart, mis veel parem: saada PÄRIS postiga, joonista ise kaart, ära osta! Ära unista, et sulle midagi tehakse, tee ise teistele! Räägi julgustavaid sõnu, ära kritiseeri kogu aeg inimesi.

Mis siis Sõbrapäeval tegin? mm, käisin Jenny juures Maarjaga (+ mu teised kallid sõbrad). Jenny on niii armas tüdruk Soomemaalt. Jep, ma ei tea mitte ühtegi paremat vöörustajat, kui seda on Jenny! Kes Jennyl külas pole käinud, see peab kahetsema! :P
Ja siis Reedel sõitsin koju lõpuks. Oma Türikoju! NII HEA oli Mariat näha. AGA emme-issi-Essu järgi igatsen ka juba... Veel nädal, vbl veel kauem, kes teab?
Olgu. tsau.

Sõbrad

Täna on Sõbrapäev!
Siin blogis tahtsin eriliselt head sõbrapäeva soovida oma kallitele, kes on kaugel: VAARIKA JA TUULI, IGATSEN TEID! :)
Ja teistele ka, kes mul seal välismaal pesitsevad ehk siis emm, iss, Essu! :P

yes, yes

Jälle ma igatsen Vaari järgi. Jep, mis teha, ega ma jäängi igatsema vist, seda ei tohi ega saagi maha suruda! Kurb on ainult sees veidi!
Tartu: Ma olen siin nüüd ühe jutiga 4 nädalat+ olnud... Reedel saab 5 nädalat täis ja siis lähen ma lõpuks koju ka! LÕPUKS! Ma igatsen Maria järgi, ja kui nüüd ausalt öelda, siis isegi Morrit tahaks näha. Emmet-issit-Essut ma seekord veel ei näe, nad on veel nädal ära, seega jep. Eks siis hiljem! Oma kodu on ikka oma kodu, siin tunnen ma end ikka nagu külalisena, see ei ole ju MINU oma isiklik korter!!!
Olen nüüd korralikult koolis käinud ja õppinud jms. Asjad hakkavad enam-vähem korda saama, aga palju tööd on veel teha. Ma hoian siin lootust ja usku, et ehk ikka saan eelmise aasta eest stipendiumi, nimesid ei ole veel väljas! Seda raha on väga vaja.
Nii, mis siis vahepeal toimunud on? Mm, gospelkoori laager oli see nädalavahetus, hea aeg oli. Õppisime ikka seda PÄRIS gospelkoori laulu, mõnus! Tekkis õige tunne!
Mis veel? Järgmine nädal tulevad siis mu CIMC inimesed Tartu, armas. Ma näen Emily-t; ma lootsin, et ehk tuleb veel inimesi, keda ma tean, aga ei... Seega hängin umbes 7-inimesega, keda ma absoluutselt ei tunne, ei tea! :D Aga uute sõprade vastu ei ole mul kunagi midagi!
Ma tahaks vahepeal kuskil esineda, mitte nagu et MINA-MINA; selles suhtes, et tahaks mingit uut kogemust, vaheldust. Midagi uut proovida. Jep, mitte lihtsalt laulda, vaid nautida seda!
Ok, ma ei viitsi praegu kirjutada. Lähen.

Päevasõna

Järgnev jutt on päevasõnast:

Billy Graham on öelnud: “Ükskõik, millal keegi küsib, kuidas ma saan olla nii kindel selles, kes ja mis Jumal tegelikult on, meenub mulle alati lugu poisikesest, kes oli läinud lohet lennutama. Tuul oli üsna tugev ja suured pilved ujusid üle taevalaotuse. Lohe lendas aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni oli pilvedes peidus. “Mida Sa teed?” küsis üks mees poisilt. “Lohet lennutan,” vastas poiss. “Lennutad lohet? Kuidas sa selles kindel saad olla, sa ju ei näe teda?” jätkas mees. “Ei näe jah, kuid iga natukese aja tagant tunnen tõmmet ja võin kindel olla, et lohe on alles.” vastas poiss.” Ära looda Jumala osas teiste jutule. Leia Jumal enda jaoks, kutsudes Jeesus Kristuse oma ellu. Siis võid oma südames tajutava sooja ja imelise tõmbe kaudu olla kindel, et Jumal on olemas ning elab Sinu südames.

Ja mina oskan õelda vaid AAMEN!

I miss her

Vaarika!
Ma igatsen sind. Väga igatsen! Sa võiksid vahepeal koju tulla, mulle kalli-kalli teha ja siis tagasi minna. Tule eks? Isegi, kui me ei olnud 100% parimad õed, heal juhul 50%, oled mulle ikkagi väga oluline ja ma igatsen sind. Lihtsalt et sa teaksid, Tartu pole mind muutnud! Absoluutselt pole, olen ikka sama Kirss, kellel on oma kiiksud. Jep, sedasi siis.
Ja siis veel seda ka, et ma igatsen praegu terveks saada. Ah, mis igatsen, tahan hoopis. Kolmapäeva õhtust saadik nohu käes vaevelnud ja alles nüüd on veidi parem juba, kuid see selleks. Pluss nõme tunne on, et ma pole ülde kooli sattunud. Või noh olen, aga mitte piisavalt, sest kuidas sa käid haigena. Ja see on tegelikult veidi nõiaringi moodi, sest siis, kui enam käinud pole, siis on väga raske uuesti minna, seeest siis on ju asjad tegemata ja raske on kuskilt 0-st alustada vms. Anyways, ma üritan homme jala siiski ukse vahelt sisse panna. We´ll see.
Mmm, täna on pühapäev, kell on 12:17 ja ma olen toas. Ma ei olegi koguduses. Ma oleks läinud küll, kui keegi oleks järgi tulnud või buss oleks ukse juurest ukse juurde viinud, seega veidi nõme. Nõme on haige olla ja veel nõmedam on kogudusse mitte minna. Kuigi ma eile olin ja sain ka veidi oma osa. Märt Vähi jagas Piiblikoolis Jumala osadusest ja mõnus oli. See ei olnud isegi mõnus VAID see oli super. I felt Gods love really strong in my heart and it was awsome! Seega ehk ma sain siis oma osa eile! =)
Ning siis veel sellest, et mul on kallid sõbrad; kallimad kui kuld, kallimad kui hõbe ja kallimad kui kõik maailma varandus kokku. Mul oli hea nädalalõpp, isegi kui ma haige olen.
Ja seda, et kas ma kahetsen, et Superstaari ei läinud? Ei & Ja! Loomulikult oleks tahtnud näha, kas minus on midagi, mis oleks lasknud mul tipuni jõuda; samas ei taha ma oma nägu miljonitele näidata ja õelda, et vaadake mind, vaadake KUI hea ma olen, sest mul on veidi teised eesmärgid. Ja need oleks saate käigus kaduma läinud. Mul ei ole vaja järjekordset põhjust Jumalast eemaldumiseks!
Kuna mul on praegu igav, siis ma lähen sööma. Jep.
Talk to u later!

´S wonderful...

mmm. Õpin siin oma koolilaule praegu, kell on 8:34 hommikul. Ma ei suutnud oma silmi täna lahti teha, lihtsalt ei suutnud... Nii raske oli! :D Tahtsin varem tõusta, et veidi õppida ja ärkasin ikka 45 min. hiljem, aga suva! :)
Eile õhtul oli vahva, käis külaline. Täna lähen ise tuttavaga kohvikusse ja kolmap. tuleb LinsaNinja siia vist! Ok, see tähendab vist, et mul pole nii paha tuju enam, kui eelmise blogi ajal! Ma olen väga muutuva tujuga kogu aeg... mmm, mu mehel peaks "vedama"!
nii, mis veel siis. Ma ei lähegi Superstaari. Isiklikud põhjused, mis andsid mu südamele lõpuks rahu, kui ma EI ütlesin! Loodan, et keegi pettunud pole, mina igal juhul ei ole. :)
(Peaks küüned ära lõikama)
ma olen hakanud korralikult süüa tegema jälle. Eelmise nädala kõige korralikumad söögid olid nädalavahetusel, sest siis olid vanemad siin! :D hehe
Anyways jep.

crap

...ok, honestly, I am tired of all this crap that is happening in my life all the time. I didnt need this thing now.
Nr.2. Igakord, kui ma tahan kuskile minna või midagi lahedat teha, siis on mu tervis ikka eriti korrast ära (väike vihje: kõhugripp). No mida iganes. Kõik nädalavahetused passin ma kodus ja mmm pm-lt, ainult siis teen midagi, kui ma ise end kuskile kutsun. Ja pluss ma lugesin mingit lauset kuskilt, et me peame ise ütlema oma sõpradele, et nad on kallid jms, AGA millalnemadsedateevadsiis? mulle? esimesena?
Ok, mul on mu pärlid ja ma ei peaks nii palju vinguma, kuid ma ei suuda mõnest asjast oma elus enam aru saada. Ma ajan vist ise end kõige rohkem närvi, seepärast ka sellised neg. blogid.
shootshootshoot on mu lemmiksõna viimasel ajal! :)

shoot

Mu elus on midagi teisiti ja ma ei saa talle rääkida, sest...
punkt

Pühapäev

Pühapäev ehk Püha Päev. mmm. Ma hakkasin mõni nädal tagasi sellele mõtlema. Pühapäev os lahti kirjutades püha päev. Ükski teine nädalapäev ei oma sellist tähendust, aga Pühapäev omab. Nii, olen enamuse ajast unustanud, kui oluline on meie jaoks võtta aega, et puhata, et olla vaikuses, et kuulata, et aru saada... Juutide jaoks oli selleks Laupäev, Sabbath. Meie oleme selleks muutnud Pühapäeva ja enamus ei puhka siis ka. Näide: Mis ma tegin eelmine pühapäev? Käisin koguduses, siis läksin Tartu ja hakkasin kohe oma uues kodus koristama. Ok, ma võin ju vabanduseks õelda, et mulle meeldib puhtuses elada ja ma ju alles sain selle kodu, oli vaja kõik oma käe järgi sättida... AGA miks ma tegelikult seda tegin Pühapäeval? Perepäeval, Puhkepäeval? Sellepärast, et ma olen enda jaoks kaotanud Pühapäeva. Kõik päevad on Esmaspäevad ja Reeded, Teisipäevad ja Kolmapäevad, Neljapäevad ja Laupäevad... Pühapäeva ei ole enam!

Aga sujuvalt üle minnes, sain ma Tartu siis uue kodu. Olen tänulik. 2-toaline, alles äsja remonditud, maksan sõbrahinda, asukoht hea! :) Praegu olen üksi, eks paistab, mis tulevik toob + esialgu on koht mul suveni!

I´ll be found in You! Ma ei ela enam reaalsuses. Ma kardan, et mida aeg edasi, seda rohkem elan ma unelmates ja teen enda jaoks asjad raskemaks. Kogu aeg otsin tegevust, et ei oleks niisama olemist, sest siis hakkan ma liiga palju mõtlema.

Koolis oli eelmine nädal hea olla jälle. Kuigi oli palju tegemist ja koju jõudsin iga päev 7 ajal alles, ja siis olin liiga väsinud, et midagi üldse teha... Igal juhul, eks paistab, kuidas järgmine nädal läheb. Pluss ema-isa tulevad Tartu minu juurde 3-ks päevaks! Hetkel olen küll kodus, eks homme Tartu!!!!!!

Mmm, mis veel? Vaarikal on kõik hästi. Mul on hea meel selle üle. Peabki olema hästi, kui õiges kohas olla ju! Ja seda ta on 100%! Hea perekond + meie tuttavad elavad ka seal läheduses!

Ok, hakkan varsti kogudusse minema..

mmmmmmmmmmmmm

mmm. Mõtlema paneb.
Kaua ma ikka üritan.
Ja Maria, aitäh nende lausete eest:
"Aga usu mind: millalgi, kui õige aeg käes on, tuleb poiss, kes vb on nii mugavdunud sellega, et kõik teised temaga ühendust võtavad ning ta ise ei vaevugi ühendust võtma, kuid kui ta sind kohtab, on ta sul kui takjas kinni ja otsib ise ühendust ( takja all ei mõelnud ma nüüd päris nii, aga said aru pointist eksole)!
…Sest see õige aeg pole veel käes. Vb Jumal tahab, et sul poleks praegu seda õiget sinu kõrval, kuna sa ei saaks ega annaks piisavalt tähelepanu oma muusikakoolile. Aga vb Jumal just tahab, et sa praegu hoopis sellega tegeleksid.
Peaksid teadma ju seda ütlust, et just siis, kui sa kõige vähem oodata oskad, koputab see õige su õlale ja on sinuga edaspidigi ja alati toetamas!"
PUNKT

uus on.

It feels great. To be in a year 2008. Tegelikult on selline huvitav rahu südames täna. Mul ei ole ammu rahu olnud. Kui ma praegu jalutama läheksin, siis oleks küll vist üks vaikne hääl peas kordamas, et kõik saab korda kirss. Ja et uus on ees. Ära vaata tagasi.
Ma igatsen Vaari järgi. Ta on nii ilus piltidel. Ok, usun, et päriselus veel parem! Ta on ju niiiiniii kallis. Meie Vaarikas! :)
Ok, lähen võtan näomaski maha! :P
tsau

Ninasarvik!

- Kirsu Kahe Takti päeval!




Aeg lendab. Nagu lind, ainult poole kiiremini.


Juba on käes 15.detsember, kõigest nädal selle aasta jõuludeni. Tulevad vist mustad? Kuigi lootus ju jääb, et ehk sajab ka midagi valget sealt taevast lõpuks alla.


Kuna ma kirjutan nii vähe siia, siis igakord kui tuleb tahtmine jälle end veidi avada, on umbes 100 sündmust ja üritust eelmisest korrast juurde tulnud ja ma ei jõua sellest kõigest kohe kindlasti rääkida.


On olnud võistlusi, konkursse, esinemisi, kontserte jms. Olen käinud koguduses, noortekal, jõulupeol, Tallinnas, Türil, kaubamajas, balletti vaatamas... =)


Kõige meeldejäävam sündmus viimati oligi Kaks Takti Ette. No tänu Andrele sain ka maitse suhu. Andre Hein (Elleris II-l kursusel, pop-jazz, ka urseli õpilane) sain viimase 6 finalisti sekka ning siis tuli teha omabändi voor. Vinge, sest mind kutsuti taustalaulu laulma. Nüüd saan ka ära õelda siis, et mul on kaamerad näos olnud ja Eesti kuulsused vastu jalutanud terve päeva. See aga sellest. Kogemus iseenesest oli ju hää!


Mis veel siis? Kuna kohe kohe on ju jõuluvaheaeg algamas, siis räägiks ehk veidike ka koolist. Hinded on korras (no tubli tüdruk, nagu ma olen...), viimane erialaarvestus on veel tulemas järgmisel teisipäeval ja siis võin õelda VABADUS! Ja ehk ka tunda selle sõna maitset oma keelel. Kuna meie kool algas ju nädal varem teistest koolidest ja on siiamaani kestnud ilma ühegi vaheajata siis on päris raske vastu pidada. Kuid olen hakkama saanud! =) Palju asju on siiamaani, mis mulle kooli juures ei meeldi, kuid umbes samapalju või rohkemgi õnneks meeldib. Seega hea kaalub vähemalt siiamaani halva üle! Ma kujutan ette, et kui ma peale 3 aastat õpinguid veel midagi kobisen, siis olen ma ise juba süüdi. Ma saan nii palju kogemusi, elamusi ja praktikat, et see on uskumatu. JULGUS muudkui koguneb minusse.


Inimesed mu ümber on ehk veidi pealiskaudsed, kuid võib-olla on asi siiski minus. Ma ei tea! Lihtsalt kui mu kõige kallimad on ära kuskil, reisimas, kodus vms, siis olen ma enamasti Tartus üksi ja KUI ma ise juhuslikult kellegagi ühendust ei suvatse võtta, siis olengi üksi. On olnud õnnelikke hetki, kus mind on külla kutsutud (MARIS, see päev oli nii vahva)... Ok, ma ei hakka melanhoolseks muutuma, see selleks. Kuid vahel tahaks, et ma ei oleks see inimene, kes ise end teistele külla kutsub! Olen jõudnud järeldusele, et jah pealiskaudsus on meis kõigis sees ja see teeb so feaking angry´ks mind!


KUID veidi positiivsemalt poolelt. Vaaru kallis läks Kanadasse, tähendab see on nii neg. kui pos. Minu jaoks kahtlemata neg, sest ma igatsen teda. Kuid see kallike vajas äraminekut ja kuidas veel. Siis mu emme-issi on üldse Aafrikas, jajah :D AH et mis nad seal teevad ve? No küsi neilt! Essu jätsid koju, Gerlika hoiab! Ps! Kes veel ei tea, siis Maria elab ka meil (mu vanemaid tundes peaksite mõistma seda).


Ma tänan Jumalat et ma koju tulin eile, sest pisiEssu läks öösel hüsteeriasse. Hoidsin teda nii enda vastus, siis jäi tuttu uuesti ja siis valvasime teda gerlikaga kordamööda. Ehk siis öö üleval. Nii mul viimasel ajal ongi... Ei saa magada. Siis kui tahaksin, siis aetakse üles või ei jää lihtsalt. Elu ei ole kerge. Elu on lihtsalt elu, oma kiuksude ja raskete olukordadega!


Mis veel siis? Huh, mu oma elu on praegu üks MESS. Sõna otseses mõttes. Raske on jääda iseendaks, maailm tormab peale. Käisin vaatamas sellist etendust nagu NINASARVIK, kus kõik inimesed muutusid lõpuks ninasarvikuteks. Ma tunnen nagu mina oleksin ka muutumas ninasarvikuks, üheks sellest hallist massist, mis mulle iga päev tänaval vastu kõnnib. Ja kas ma siis tahan? NO ei, kuid mingi osa minust samas tahab, sest nii tundub lihtsam. Metsa, kas see on siis tõesti see tee, mida mööda ma tahan käia? Me vajame inimestena lähedust, ja kui me ei saa seda oma kõige kallimatelt, siis läheme me otsima mujalt. Ja seni otsime, kui tuleb mingi asendusaine, mis on tegelikult CRAP.


Huhuh. Läks jälle kurvaks jah? Head Jõulumeeleolu ma luua ikka ei oska. Ja ega eriti ei taha ka.
tsau praegu. Kunagi jälle! :)

Musid

Maybe I have no idea how to make a kissing face but SHE is definitely an expert of it! :P

No olgu!

Mu lemmik numps! Ta tuleb ja poeb sulle kell 8 kaissu ja siis hakkab kallistama ja musitama! Mida veel hommikul vaja oleks? :P


Ma ei kirjuta täna nii vihast blogi! Punkt.
Tegelikult igatsen ma oma issi järgi. Ta on kolm nädalat Venemaal olnud ja no kohe kuidagi ei jõua tagasi. Auto läks reisumeestel katki ja peavad rongiga tulema, mis tähendab, ET ehk peaksid nad selle nädala lõpus jõudma... Jama on see, et ma suht selle pärast tahtsin koju tulla kolmeks päevaks, et ma issi ka ära näeksid, kuid eks teinekord. Ma pean täna Tartu ikka tagasi minema. Homme on kool. PALJU kooli! :D See on see, kui mõned õpetajad, kes kaaaugel Tartus elavad, haigeks jäävad ja siis tahavad oma tunde järgi teha! s.t. seda, et nad tahavad oma tunde TOPELT järgi teha, ehk siis seda, et see neljap.reede on mul umbes 8 jazziajalugu! urgh, exciting! :P
am. Mis veel siis... Ma sain lõpuks mõned päevad ka magada eelmise nädala jooksul. Thank u Jesus! Üks öö oli veel eriti vinge. Ta ei norsanud öö läbi ja NII kui ma üles ärkasin, hakkas ta norskama. Super ju, sest mina ei maganud sel hetkel enam! Norms.
Ja kui hästi läheb, siis............. saate seda hiljem teada! :)
Olen kodus veidi õppinud, kuid harjutada siin ju ei saa. Süüa saab teha hoopis, kooki ja kana ja putru ja suppi! :D Ja palju magusat!
Ma tahaksin tööd. Sellist tööd, mis võimaldaks mul kooliga aktiiivselt edasi tegeleda ja samal ajal rahulikult töötada! Ma ei suuda enam näha, et mu raha neile paanikat tekitab! No minu silmade läbi. Nad ise seda ei ütle, kuid iga kuu ikka oma 20.aastase tütre eest hoolt kanda, kes mujal õpib, on liiast... Yeayea, nad hoolivad minust, kuid neil on ka oma vajadused. Ja Estri vajadused. seega I need some kind of job! Ma vajan näha, et ma saan ka ise hakkama. Kes võtab aga poole kohaga tööle ja annab valida ka veel, millal sina töötad? oehehk.
anyways... Reede siis jälle Piiblikool. MUIDE, KES IGANES SA SEDA BLOGI LOED, siis reedel on avatud loeng Maranata majas Tartus kõigile, ja tegelikult saab see olema rohkem nagu supervinge noortekas! :P
Ja 16-18.November on Elusõnas noortekonverents! sellest lähemalt küsige mult isiklikult! SEE saaab ka super olema! :)
Nii, ja ma lähen nüüd! Ma ei tea ainult kuhu...
:P

METSA

...ta norskab nagu vana mees. Ja see ei ole naljakas, pole kunagi olnudki. Ma olen see nädal Tartu tulekust saadik magamata, nii umbes 3 päeva ja ta ütles, et ta on tartus terve nädal. TERVE NÄDAL. Jube. Mis see tähendab, et ma olen terve nädaaaaala magamata ve? Päris hea. Ma ei suuda. Ma hakkan palvetama uue koha pärast või selle pärast, et ta ära koliks, sest ma ei saa nii. Alguses elasin üle, kuid kaua võib? Ma tahan magada ja elada normaalse inimese elu, kuid see pole normaalne. Ma ei ole kunagi talunud norskavaid inimesi. Ma EI abiellu norskava mehega, sest sama hästi võin ma siis hakata teises toas magada ja kus see abielu siis on?
Ok, ma olen jah veidi pissed praegu. Ja ma ei tea, mis saama hakkab, kuid mitte nii. Kolin tagasi Türile. OEH.
Ma tahan oma kodu. Oma kööki. Oma wc-d ja vannituba, mida rõõõõõmuga koristan. Mitte nii nagu siin, et AINULT mina koristangi. Vaevalt, et kedagi teist üldse huvitaks.
Kui ma magada ei saa, siis ma ei oska midagi õelda.
ok. ma ei viitsi hetkel.
pole tuju.

"Dutch pink and Italian blue"

-Sügis
What a heck? Kas jälle on tõesti terve kuu möödas sellest, kui ma viimati kirjutasin? Hahha, päris hea siis, ma kirjutan niiii kohutavalt vähe, et selline tunne, kas sellel blogil on üldse mõtet või pole? :D
Aga Olgu, ma vahepeal siis kriban jälle.
Täna on pühapäev ja hea päev, sest ma olen veel kodus.
Tegelikult homme on ka hea päev, sest ma olen siis Tartu kodus.
Huh, räägiks siis veits lähemalt ka Tartu elust?
Olen end seal siis sisse seadnud päris hästi ja pärast kahte kuud võib õelda, et tunnen end üpris koduselt, kuna mu ümber on inimesed, kes on mind aidanud 100% ja mu kõrval olnud. No ma pean kolm nime ära mainima: Vivia, Ede ja Siki, te olete no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii head! :) Ja ma ei tea, mis ma Tartus teieta peale hakkaksin, teist Viviat ei leia kuskilt (krooks?) ja Ede ja Siki on mu Maranata õed! Mis muud? :)
Ja siis mu kodu on nüüd lõplikult? (hahah, vbl) veidiks vähemalt seminari ühikas. anyways, see on küll peaaegu Tartu linnast väljas ja mis kõike muud, KUID seal on odav ja üsna korralik olla. Ma maksan enne 900 kuus üüri ja elan peaaegu linnaääres, kui 2000 ja tuba on kui tikutoos ja kööki pole. Nja, ega seminaris ka kõik kiita pole, kuid parim variant siiani siiski ja VIVVU elab seal :) Super. Ja ma küll elan umbes 40-45 aastase tädiga koos, kuid ta on ehk 3 päeva nädalas vaid seal ja siis ka ainult öösiti, ta käib kogu aeg tööl. Ja ta on kristlane- VÄGA positiivne ja väga sõbralik! =)
Siis on veel kooliteema. Ma laulan, see peaks ju kõik ütlema? Need, kes mindteavad, teavad ka seda, et muusika on mu kirg, laulmine on mu kirg. Jah, ja ma saan seda õppida, mida veel tahta? Oeh, oleks see nii kerge ainult siis. Kuid ma teadsin, et raske saab ka olema. Kas on mõni 20 aastane, kes järsku peab hakkama 0-st solfedzot õppima hakkama ja selles NIII hea on? Ma küll ei tea. Ja oma vanadest laulmistharjumustest on niiiii raske lahti saada. Kui ikka valesti laulda üpris tihti, siis on see harjumus sees ja seda annab välja juurida. Kirss, nüüd pane oma tugi tööle ja lihtsalt HARJUTA. ja klaverit on ka raske hakata nullist klimberdama. Kuid eks ta ole, everything has its faults and hard things. Ja pealegi, see ongi see, mida ma tegema läksin, ÕPPIMA ja ma ei kavatse alla anda. Ja ma ei kavatse lahkuda enne, kui JUmal on mulle õelnud midagi muud teha ja uued uksed avanema hakkavad. Lihtsalt nii kaua kavatsen ma seda rada jätkata. Enne kui mu südamesse midagi muud ei tule! :)
Raske on ka sellega, et ma pean järsku NII teistsugust muusikat tegema ju. Varem oli vaid ülistus muusika, kristlik gospel jms... Ja nüüd jazz, blues, bossanova ja ka gospel, jms. Ja no enamus muusikat on ju ilmalik. KUID ma läksin sinna kooli omade eesmärkide ja unistustega ja ma ei saa lahti lasta. Ma pean tugev püsima! Ma tean ju, et elu ei olegi kerge ja igasuguseid mägesid peab ületama, et kuhugi jõuda. Ma kavatsen sinna kuhugi jõuda!!!!!!
Nja, mu üks lugu on üleval--- www.oja.pri.ee/ursel (At Last-kirsika)---see on küll VÄGA algeline ja vaid selleks, et see saata ühele võistlusele, nad selle põhjal valivad, kas ma pääsen edasi või ei ja eks siis paistab. who knows. Anywaaays mis ma ikka ütlen, laul on linti lauldud kolme korraga ja väga kiirustades.
tatataaa, all that jazz.
Vahepeal on paaaras ports asju juhtunud; Tartus hakkas nt. Piiblikool noortele kord kuus 3 päeva. Siis ma olen ühe korra Shakespeare kohvikus esinenud. Varsti tuleb elusõna noorte konverents. Eelmine reede-laupäev olime Tallinnas_Hillsong oli Eestis. Siis käisin Rainbowjazzil. Mis veel? OEH, palju on veel olnud. Ma ei mäleta enam.'
Ja tegelikult tahtsin ka lihtsalt seekord kirjutada, ET JUMAL ON USTAV. Jumal on hea. Jumal on loonud selle mulla, kus me seisame iga päev. Jumal on parim ja Ta ei ole mind jätnud. Ta ei saakski mind jätta, Tema iseloom on armastus ja see ei hülga kunagi. Minu issi ei jäta mind. Ei Tartus, Türil ega kuskil mujal. Ma lihtsalt tahtsin seda õelda! :)
-cherryberry

WOW, TERVE KUUUUUU

"One must ask birds and children how cherries and strawberries taste like..."
jah, terve kuu juba blogita. Seda viga peab vist parandama, muidu ma unustangi selle koha ära ja see vist küll eriti hää poleks jah?. Anyways olen hetkel kodus ja rohkem aega, seega otsustasin veits arvuti taga istuda ja endast veidi kribada. Olen tõbine, nii igas mõttes. Kõhus on paha, nohu on jms nipetnäpet ja kui ma end nüüd ka terveks ei ravi, siis millal veel? Ma kohe ei teagi, mida õelda.
Kool on nüüdseks siis umbes kuu peal olnud. JA see on super. Kõik on hea. Tähendab on ka palju sellist, millega ma rahul ei ole ja ei saakski olla, kuid enamustest asjadest saab üle vaadata või silma kinni pigistada. Mis tähendab, et enamusega olen siiiiiiski häppi. Kooli õhkkond on meeldiv, inimesed on sõbralikud ja mu oma pop-jazz lauluosakonna kaaasseltsimehed on (Y). VÄGA sõbralikud ja toredad. I am happy to have them on my class. Seega teeb see asja juba lihtsamaks. Siis koolist veel niipalju, et kui keegi vabatahtlikult tahab mulle solfedzot õpetada, PALUN VÄGA. mina olen siin ja sina tule ka siia ja õpeta mulle. Päriselt, it wasnt a joke. It was for real. Raske on mul, kohe 100% raske ja ei tundu ka kergemaks minevat. Vot nii siis. Kuid erialatunnid, ehk siis laulmise tunnid Urseliga LÄHEVAD hääääääääste. Ma olen arenenud juba, tähendab, kui nii saab õelda. Kuid seda küll, et tunnen, et need tunnid lähevad väga asja ette ja ma ei ole sinna kooli siiski niisama läinud. Mingist hetkest hakkavad pisikontsertid ja etteasted jms tulema ja siis võistlused jms. Põnev on.
JA Tartus ei saakski igav hakata. Selliste inimestega, nagu Siki, Ede, Vivia jne. Oeh, mind võeti kohe omaks. Jumal on ustav ja mõnele palvevastusele sai kohe vastuse väga armsate inimeste läbi. Ma tean, et ilma nendeta ei tunneks ma end Tartus nii kodus kui praegu. Seega jah...
Aga ega kui ma üldiselt kirjutan, siis ma ei hakkkaksi seekord väga detailidesse laskuma. Olen end Seminari kenasti sisse seadnud, toa enda nurga hubaseks teinud ja saan hakkama ehk. ;)
Oeeh, ma juba ei viitsigi praegu rohkem kirjutada, kuidagi lühikeseks need blooooogid jäänud, aga suva, kes mind teavad, need teavad niikuinii rohkem kui kõik teised teadma peavad.
tsau

haha, ploomid

Ma ei tea kohe, et pean selle ära märkima, mis eile õhtul tegin. Nii, mulle meeldib vahel kuivatatud puuvilju nagu närida, igast, datlid, ploomid, rosinad, pähklid jne jne. Nii, eile õhtul olid kodus ploomid. Ja noh, olin alles eelmine päev nagu ostnud, mõtlesin, et võiks süüa siis. Hakkasin aga siis närima ja umbes peale mingi 10-11-ndat tuli kuskilt imelikku lõhna. Vaatasin siis igaks juhuks kotti ka ja KAMMOOON, kõik need imearmsad ploomid olid valgete täppidega, nagu kärbseseened juba ja haisesid. JAH, NAD OLID HALLITANUD. haha. ma ikka hästi panen. No igaks juhuks palusin ruttu õnnistust Jumalalt, et mul kõht korras oleks jms. No anyway, mida ma ikka ütlen, üks päev osta ja järgmine päev söö hallitanud ploome siis. Et jah... Õnneks jäin ellu. Magasin kenasti 9 tundi järjest ja elan. :D
Aga enam ploome ei osta. Ma ei suudaks neid suu sisse ka võtta! Nüüd on muidugi naljakas, aga jah...

Well, what can I say? Nii, esmaspäeval algab kool. S.t. seda, et pühapäeval asun siis ilustikenasti Tartu poole teele, et öö maranata koguduses veeta. Seal olen ma terve oma esimese nädala arvatavasti, kuna oma ühikasse saan ma alles 3.septembril. Ja tegelikult muutus kõik eelmisel nädalal. Ei elagi enam üksi. Wuhu. Inimestega koos hakkan elama. Aitäh Hanna, et sa mulle seda võimalust pakkusid! :) Ma EI SUUdaks üksi elada.
Ma olen nüüd nädal aega üksi kodus olnud ja see ei ole tore. Kohe üldse pole tore. Igav on ning ei taha ka selle Morriga enam kahekesi olla. Õnneks tuleb vaaru omme koju. Tähendab, mul on küll külalisi käinud, kuid nagu pole ka. Triin, käis ja teisip. tegin pannkoogipeo oma koguduse noortele. Nad on toredad ja mul on kahju ära minna, ma olen nad juba omaks võtnud ja  kuidagi vastutus on minul vaikselt ju... Teisipäevad. Aga see on kindel, et olgugi, et Tartu on ees, ma ei suuda neid enam jätta!!!
Seega, kellel veel võimalus, tulge külla! 4 päeva veel ja siit ma läinud olengi.

Nii, mis veel. Ma ei ole üldse usin blogi täitja, ma olen rohkem nagu päris paberi ja pastaka poolt ja ikka oma märkmikusse, mida mitte keegi ei näe mitte kunagi! :D

Ok, siis tahaksin Lätti minna! haha

Siis tahaksin, et mu Taani sõbrad siia tuleksid!

AAA, ja tahaksin, et keegi mulle iga päev süüa teeks!

Ning tahaksin, et maailm oleks parem paik ja sõdu poleks!

Ok, see läheb liiale... Ei, tegelikult pole asjad nii hullud ka, et ma ise hakkama ei saaks. Ja süüa tahaks ka ikka ise teha, aga nii, et kellelegi teisele ka. Mulle meeldib paljudele süüa teha, mitte ainult endale. See pole üldse põnev ju!
Mul on lihtsalt praegu igab ja pole midagi teha, seega ma siia kribangi mingit suvalist teksti jälle.
Ah, olgu ma lähen parem oma tuppa ja hakkan midagi tegema, muidu.........

Faitful Father

The Lord is FAITHFUL and slow to anger, He is RICH in LOVE, He is GOOD TO ALL!
Ma tahaksin praegu hüüda, kuulutada kogu maailmale, kui imeline Jumal on. Mh, küllap on see asi liiga isiklik, mis minuga eile juhtus, kuid ma võin õelda, et Jumal armastab mind ülevoolavalt. Ta on minuga olnud igal sammul ja eilne päev on tuline tõestus Jumala armust. Tema lihtsast viisist, kuidas asju lahendada... Ma ei saa täpsemalt rääkida...Kuid ma saan õelda, et igas asjas usaldage Jumalat. Nii pisiasjades, kui suurtes küsimustes. Ta lahendab iga olukorra. Ta toob välja igast haigusest. Ära ole liiga uhke, et küsida oma vastuseid temalt. Mina olen liiga tihti seda. Jah, just uhke. Liiga uhke, et midagi oodata. See on uhkus. See on mitteusaldamine.
Aga jah, see muudab kindlasti mu elu. Juba pühapäev algas Jumala juhtimises ja usun, et midagi muutus mu sees. Well, võin vaid õelda, et vahel juhib Jumal selgemalt kui kunagi varem!
Igal juhul Kiitus Issandale ja tean nüüd 100%, et Talle tõepoolest ei ole midagi võimatut!

Täna, 14.August, on Estril sünnipäev, täiesti 2-aastane ongi nüüd. Juba. Ta alles sündis ja nüüd ongi 2. See tähendab nii paljut, sest täpselt kaks aastat tagasi muutus meie pereelu täiesti kardinaalselt. Kõik on nii teine nende kahe aastaga olnud. Õhkkond on kohati kindlasti närvilisem olnud ja raskem on toime tulla, kuid saan käsi südamel õelda, et eks Essu siiski üks imelaps ole ja õnnistus. Ta on väike päike, kes narema oskab ajada ja väike röövel, kes nutma paneb. Igal juhul PALJU ÕNNE ESTRILE! Kalli-kalli

Siis, umbes kahe nädala pärast algab minu elus uus etapp. Kolimine Tartumaale. Sain ju Tartusse Elleri Muusikakooli pop-jazz laulu osakonda sisse, mis tähendab, et järgmised neli aastat minu elust on muusika õppimisel pühendatud. Super. Ma olen rahul sellega, et selline pühendus tuleb teha. Kuid asi, millega ei ole rahul, on see, et ma pean üksi elama. Vastand täielikult eelmisele aastale, kui ma elasin 5 tüdrukuga pluss mina ühes toas. See oli super aeg. Sellist funni ja nuttu. Haha. Aga igal juhul annab midagi sellist enam kogeda. Ja nüüd, üksi? Mul on suur küsimärk selle koha pealt veel peas...

SIIS käisin ühes imelises pulmas vahepeal. Andrus-Helen, palju õnne teile ja suured ja soojad kallistused!

Aga olgu. Ma praegu lõpetan, sest ma olen väsinud, veidi ärritunud jms täna. Veits magamata öö on seljataga ja igast muud ka. Aga olgu, tsau-pakaa...