Jälle...

...on mul see üksinduse tunne. Ma ei ole üksi, aga ma tunnen, et ma olen. Miks ometi sõltun ma nii palju tunnetest? Ja miks üldse tunnevad inimesed end üksi samal ajal olles ümbritsetud nii paljudest headest inimestest. Üks sms, üks kõne, üks lause, üks sõna muudab minu puhul palju; mulle on kõike "head ja paremat" kahe viimasel päeva jooksul krae vahele pritsitud ja see on mind mõtlema pannud. Ma ei tea, kas need inimesed ise ka teavad, kui olulised nad minu jaoks on NING kui ebaoskuslikult nad minuga suhelnud on või siis mitte suhelnud. AGA jätame selle; see on vbl mu enda trots, millest ma ei suuda üle olla.
Muidu on kõik üsna positiivne; koolis olen hakkama kenasti saanud, olen andnud enda parima ja ei kavatsegi hakata varjudest üle hüppama. Eraelus läheb mmm, ka hästi. Jah, hästi. Tegelikult ei lähe nii nagu ma tahaksin, aga mitte ka halvasti. Printsi valgel hobusel veel pole, tähendab võibolla ta kappab minu poole, aga ma ei ole teda veel silmapiiril märganud JA vbl hoian ma valedest inimestest hoopis kinni ja seepärast ei näe teda. Huvitav eks? MA KIRJUTAN siia enda eraelust ja teised loevad; ma lihtsalt jätsin oma tõelise päeviku kuhu saab PÄRIS pastakaga kirjutada, Tartu.
Ja olen kodus. Hommikul jõudsin. Käisin Essuga kiikumas; see laps on üliandeks, ta saab sügisel 3 aastaseks. Kiikusime ja ma hakkasin laulma seda ülistuslaulu: "Suur oled sa, sind kiidame, nii suur oled sa, kõik näevad siis... jne" ja järsku kuulen ühte ilusat häält kaasa laulmas. ESTRIL ON SEE LAUL PEAS. Uskumatu ja siis laulsime võilille lapsest. Nii armas. Mul on hea kodus. Oma kodus; suva, et mul siin eriti inimesi ümber ei ole; ja kui aus olla, siis... (kolm punkti)
Mu uus soeng on ikka hullu eufooriat inimestest tekitanud. Poleemika, mis on kestnud alates eelmisest reedest. Kes ütleb, et küll kasvavad tagasi, kes on vaimustuses, kes ei tunne ära, kes muudkui vaatab ja kiidab. Üldmulje on positiivne JA tähelepanu mulle meeldib. Nädal aega tähelepanu, ma ei tea, kas ka teenitult aga see polegi kõige olulisem. Homme tuleb siis viimane koht, kuhu ma end esmaesitlema lähen. TKMK. Eks siis kuuleb jälle kõike huvitavat. ;)
Muide, ma olen armunud. shhh; ma olen nimelt kevadesse armunud, ma ei saa üle ega ümber, kui ilus on selle aasta kevad ja KUI hästi ma end õues tunnen. Liblikad on kõhus. Nii mõnus.
Ja siiiiiiiiiiiiiiis kohe, kohe, kohe tuleb Itaalia, Puglia. MMMMM. Meie reis toimub 1,5 nädala pärast; it is wonderful and I am more then excited. phhhh. nii hea! Päike, naeratavad inimesed, soojus, uued avastamised, meri, kas ma juba ütlesin et PÄIKE? :P Ning esinemised ja festivalid, teater, muusika, tants...
Üks asi veel. Aga ma ei mäleta, mis see oli. ok.
Mul on kogu aeg mingi tegevus, sellepärast ma ei teagi, millest veel kirjutada; hm. Mul oli reedel üks väike esinemine, mis läks metsa. Ja ma tunnen end pahasti selle pärast. Nimelt mul tekib vahel tunne, et ma ei ole absoluuuutselt mõeldud esinema. Et ma ei sobi lavale, ja ma ei tea üldse, mida ma teen. See ei tähenda, et ma ei sobi ülistama. MA OLEN LOODUD ülistajaks; Jumal on seda mulle õelnud ja ma tahan käia selles kutses, aga ma ei saa seda enne, kui ma ei õpi. AGA kus ma õpin? mhjaadshbjsfis, ok mul tekkis jälle mõttekriis. oleks vist õige aeg lõpetada. Ok. ma lõpetan siis.

well...

vahepeal on PALJU asju juhtunud: Ahvenamaa, Vivvu sünnipäev, minu sünnipäev ja MUL EI OLE ENAM JUUKSEID. S.t. et mul on juuksed, aga nad ei ulatu isegi õlgadeni enam... Eile, kui ma juuksuris olin ja lõpptulemust nägin, oli mul hullem shokiseisund; küsisin mingi kaks korda raha tagasi ja ei saanud üldse aru, mis toimub; kui autoga koju sõitsin, siiiis hakkasin lihtsalt karjuma. See ei ole ju normaalne või on? Aga nüüd olen ma rahul; imetlen end kogu aeg peeglist. See ei ole ka normaalne aga mulle meeldib; päriselt! :) Ma ei ole umbes 4 aastat mingit muutust teinud peale tuka ja nüüd siis total change, 21 kukkus ja kirss läks crazyks :P

Ja Ahvenamaa-Aland-super-muleiolesõnu! Ma ei viitsi üldse sellest kirjutada, aga see aeg oli imeline; 10 erinevat inimest 4 päeva koos-see oli mõnus! Kõik läks hästi, me klappisime ja reisi eesmärk sai ülevoolavalt täidetud.

Sünnipäev oli veel erilisem, sõbrad, piknik, kirssidega tort, vorstid, laul, jutt, park, puud, sääsed-perfect! AITÄHH kallid, et te seda tegite, see oli imeline päev minu jaoks. Ja 21 ma nüüd olengi...

Täna lähen siis PP-le varsti bussiga, poisid tulevad järgi, mmõnus. kaks päeva noortega, oioi.

Ja kaks järgmist nädalat tulevad veidi segased sõna otseses mõttes! :P Õppida-õppida ja veelkord õppida!

:)

kirss