Jasmiin ja Joosua :)

Sünnilugu
Ei teagi kust alustada ju. See lugu tuleb pikk ja selline eee aus! 😉
Nii. Nagu teate, pole minu rasedus kerge olnud! Kõik 7,5 kuud, mil sain rase olla, ajas üks asi teist taga ning tegelikult reaalselt nautisin vbl ühte keskmist kuud sellest! Küll oli meeletu hambasaaga, iiveldushood, suur rauapuudus, hepatogestoos (hirmus sügelus mis tuleb raseduse maksahaigusest), null jaksu, madal vererõhk, meeletu ühejalapaistetus jne jne. List on pm lõpmatu...
Ja siis otsustasid mu arstid Võrust et on aeg Tartusse päevaravisse minna! Ja siis 1. Oktoober (32+5 päeva rase) olin Tartus sünnieelses sees, et vaadata, mis minust siis saab! Sai aga see, et mul avastati 1,5-1,8 cm avatust juba, korrapärased emaka kokkutombed ning otsustati, et jätavad mind haiglasse! Samal päeval tehti kaks asja! Tibud said kopsusüsti (1 veel järgmisel päeval) ning mina kokkutommete vähendamise rohud! Ja siis ma tiksusin seal kuni neljapäevani (4.okt!). Olin kindel et koju ma enam ei saa... KTG näitas ikka kokkutombeid ning mingi avatus oli ka! Aa ja mul oli null valu! Ning ma ei tundnud neid kokkutombeid.. mis on imelik! Ainuke suur valu oli see et poja tagus ribidesse ja plika surus põiele..
Aga kuna neil polnud mu jaoks haiglas ruumi, siis lasti mind koju. Ja ma olin paanikas, sest tundsin südames, et sünnitus on lähedal (hahha eks)... nii et Võrru tagasi ja kusjuures ma surin autos loksudes lihtsalt...
Reedese päeva käisin nagu loll kodus ringi, teadsin et ei tohi koristada, aga pesin ikka pesu jms... õhtul käisin veel Võru haiglas monitori all et pisikeste südant kuulata ja mu toonuseid. Toonuseid oli palju aga ma ei tundnud ju midagiiii! Jälle koju. Terve öö kõndisin ringi, magada enam ei saanud ja hommikupoole lõi kõhu täiesti korrast ära ja teadsin, et miskit vist toimub. Aga ei teinud südame järgi ja jäi helistamata.. siis magasin paar tundi, sõime veel hommikust ning siis.
Laup hommikul, 6.okt, umbes 8.30-9.00 seisin voodi juures, kui järsku pahhhh ja veed tulid ära! Ma olin shokis ja karjusin tanelile, et helista ruttu kiirabisse ja tal korraks oli pilt ära et mis see nr on hahha... ja minul hakkasin momentaalselt tuhud ning valud! Ja seda 2-3 min vahedega! Apppiiii! Kiirabi oli pm 3 minutiga siin ja Me läbisegi, et ma pean Tartusse saama ja nemad et ei saa, sa sünnitad siis autos ja ma et eiii Tartusse ja nemad eiii Võrru! No olgu ruttu autosse ja haiglasse... seal oli mingi 15 arsti õde mu ümber et mis Me teeme siin Me ju nii varast sünnitust vastu ei võta (33+3 nädalat) ja siis hakkas pihta! Avatus oli juba mingi 4-5 cm ja tuhud intensiivsed! Ruttu miljon süsti rohtu kanüülid jne et sünnitegevus aeglustuks (nojaaah) ning siis Anti üks ämmaemand kaasa ja ruttu Tartu poole! Kõik olid paanikas ja ma rahulik (vist).. tuhude vahe aeglustus mingi 5-6 minuti peale aga see oli ikka jube, sest need valud ju kõik see kiirabitee...
Jõudsime Tartusse ühes tükis hurraa! Seal pidime ootama kuskil kontrolliruumis ja siis 10 minda pärast tuldi mind kontrollima ja mul oli täisavatus 10!!! Kell oli umbes 11 vms.. ruttu sünnituppa kus ma siis lauale ja mingi 15 inimest jälle toas... ja siis hakkas pressimine sest ma tundsin nii! Plika sündis pärast umbes 10t pressi ja lahkliha lõikust (jube jube jube valu oli see viimane!). Korraks oli eufooria kui tuli meelde et 1 laps veel... siis hakkas sebimine kuna poja oli tuharseisus ja keisriks polnud aega! Arst avastas et jalad juba peaaegu väljas ja nii ta tuligi, jalad ees sulpsti! Nabanöör ka veel kuskil seal vahel mis oli väga ohtlik olukord kokku! Poja viidi kohe minema nagu tütargi ja mind jäädi õmblema! Tund hiljem oli see ka tehtud nii et umb kl 1 olin Taneliga järsku ruumis üksi kui meeletud krambid hakkasid ja palavik 39 tõusis! Tuli välja et kõigile ei sobi need emaka kokkutomberohud ning lisaks olin liiga palju verd kaotanud! Siis hakkas tiksumine (tilgutid palavikualandaja nats süüa jne).. korra sain preili rinnale ja siis edasi ootamine... ja siis otsustati et vajan vereülekannet! Nii et pm kuni 7i õhtul tiksumine Taneliga seal sünnitustoas ja edasi vereülekandele!! 2 tundi seal ja lõpuks hakkas ka palavik taanduma oeeh! Ning siis saime oma palatisse abikaasaga! Ma ei suutnud kõndida aga sundisin ennast ning öö otsa higistamine veel palavikku välja ja nats magasin.. tibud olid niikuinii järelvalve all ja meid veel ei lastud nendeni , Tanel sai vaadata ikka aga mina mitte...
järgmine päev oli suht udu veel! Läbi valude nägin tibusid ja teadsin et pean end sundima! AGA hea oli see et nendega oli kõik hästi! Vaatamata sellele, et poja jalad ees tuli, olid kõik näidud head! Jah neil oli sada juhet jms aga nad hingasid ise ja sõid ise.. sain nad kordamööda isegi end rinnale päeva jooksul ...
Esmaspäeval aga visati meid sõna otseses mõttes haiglast teise haiglasse! Ilma ettehoiatamata! Ma olin paanikas sest Tanel oli korra Võrus ja mina üksi palatis ju... ma ei taha tegelikult väga rääkidagi Tartu sünnitusosakonnast... olin täiesti ehmunud kui mitu ebaviisakat ja halba suhtumist minu suunas oli selle paari päeva jooksul! Tahaksin aga nii tänada arsti kes mu sünnituse vastu võttis, imeline naine lihtsalt, ingel kes minuga koos läbi pushis!
Igal juhul esmasp, 8.okt hommikul viidi meid üle neonataal osakonda teise haiglasse, kus olid siis enneaegsed tibud! Jälle pea ees vette! Sest seal saime nendega kogu aeg koos olla seal ruumis kus nad juhtmetega soojendusvoodites olid siis ja õed valvasid! Kohe saime kõike ise kaasa teha! Sööta neid pudelist, rinnast, mähkmed, puhastus jne jne... miljon asja oli vaja üles märkida iga kord ja ma olin lihtsalt nii väsinud et ei saanud üldse aru mida ma tegelikult teen! Õnneks Tanel oli mu kõrval...
teisipäeva õhtuks olin ma laip! Öösiti sain veidi magada Ja puhata aga ülejäänud aeg oli kõik nendega! Nad polnud ju meie palatis mis oli raske aga samas saime veidigi hingata.. ma aga tundsin et olen niii läbi emotsionaalselt et tahtsin lihtsalt nutta (ok niikuinii nutsin enamuse ajast)... ja siis avastasin et mul on huule peal suuuur herpes (esimest korda elus selline) suurest stressist ning kolmap hommikul otsustas laste arst et mina pean koju minema! Laste jaoks olin mina Nn oht sellel hetkel... jälle pakkisin asjad hüsteerilise nutu saatel, Tanel tõi mind Võrru ja pidin kuni reedeni olema ilma lasteta! Pumpasin ööd ja päevad ja elasin kuidagi selle aja üle aga see oli jube! Reedel, 12. Okt hommikul sõitsime tagasi Tartusse (Tanel käis vahepeal neid iga päev vaatamas) ning siis kohe saime nad enda juurde palatisse (jälle vettehüpe) ning siis hakkas elu pihta! Appi mida ma teen oli
Mu ainuke mõte! Kuid tibud olid tublid! Niii tublid et varsti juba võeti neil soojendused ära jne jne... järjest vähemaks juhtmeid jms ...
Mina ise aga... tundsin et mu keha on lihtsalt nii nõrk et paar päeva hiljem lõpetasin öises kiirabis. Mulle Anti tilka, tehti uued vereproovid , vaadati kõht seest üle jms.. proovid olid enamvähem ja siis Anti rohtu AGA pekki see oli see sama rohi mis mul krampe ja palavikku tekitas ning nii ma haiglast tagasi kõndisin oma haiglasse suurte värinate ja suure palavikuga. Jubeee! See öö mis järgnes oli mu elu üks jubedamaid! Tann oli nii väsinud et toimetas nagu purjus olekus ja mul oli 38-39 palavik ning siis olid ju lapsed, kes vajasid ikka samu protseduure! Ma olin lihtsalt mingi automaatnupu peal elus veel..
Jälle sama higistamine, zombi olek ja koitis uus päev! Lastel võeti kõik juhtmed ära ning enam ei pidanud paljusid asju üles kirjutama.. stressi level vähenes kõvasti...
Teisipäev, 16.10... tuli lootus, et ongi kohe kojuminek... käisin nendega veel kordamööda ultrahelides jms ning kõik proovid tulid positiivselt tagasi! Nad sõid kenasti, poja oli juba vaikselt tissi sõltlane ning muidu rpa peal ka... ning siis tuligi teade, et kolmap on kojuminek. Sisetunne oli korraks täis hirmu aga ka rõõmu ja julgust, et Me saame hakkama! Nii et järgmine päev õhtupoole, pakkisime asjad ja lapsed ja oligi KODU! Uskumatu! 10 päeva selliseid seiklusi ja lõpuks koju... Tanel ostis veel miljon elu lihtsamaks tegevat vahendit ning saimegi Nn oma elu peale...
23.10.2018. Teisipaev! Kakame, pissime, sööme, tudume, tissime, jonnime, käime vannis, kaisume, kosume!!! Emme on mega väsinud ja magab kui saab. Hahha ok, no tukub on parem sõna... ja on vahel nii väsinud, et ajab lausa lapsed sassi, oo jaa!

Ok tegelikult on nii, et minu oma tervis on vaikselt taastumas! Kaal on peaaegu algkaalus tagasi olenemata sellest et ma õgin nigut hull et tissis piima oleks ja seda on nii et mõlemad saavad paarkümmend grammi enne rpa/d! Kui lapsed rinnal, on ikka vägev tunne küll! Selline naiselik ja ürgne ja võimas või nojah keset ööd on küll tunne et pliis päästke mind aga päeval on hea 😉 külalisi Me väga veel vastu ei võta, kuna meie graafik siin ikka väga tihe ja me ei taha võõraid pisikuid :) nii et...
selline lugu! Minu Jasmiini Joosua ja ka Taneli lugu! Kindlasti nüüd palju asju ära! Suur respekt mu mehele, kes on mu kõrval olnud ja endast kõik andnud!
Uute lugudeni siis,
With love, Kirsi


(PS! kiirelt ka nende nimelood... Joosua oli meil ammuilma juba valitud. Tanel on sellel teemal juba postituse ka teinud, et ma pikemalt ei peatugi. Aga meil oli tüdrukunimega veidi raskusi ning siis lõpuks seal samas sünnituslaual, kui tibud olid ära sündinud ja me Taneliga kahekesi olime, mõtlesime, et mis me siis teeme ning Tanel hakkas suvaliselt netis ringi tuhlama ning nii, kui Jasmiini nimeni jõudis, teadsime mõlemad et JASMIIN on see õige. See klappis kuidagi ja me jäime selle juurde. Nii et meie Joosua ja Jasmiin nad on! ;) Vot selline lugu)