Vaarika.
Sina oled imeline.
Ei. Sul ei ole täna sünnipäev ega pulma-aastapäev. Sul ei ole täna tähtpäeva.
Ma lihtsalt tahan Sulle õelda, et oled imeline. Et oled armastav. Hooliv. Suure südamega eriline noor naine. Iga inimene, kes Sinuga kohtub, on õnnelik. Iga inimene, kes Sinuga tuttavaks saab, saab olema õnnistatud.
Kui Sa palvetad, siis on taevas lahti. Ja Jumal kallab. Suurest kausist. Kallab armu, õnnistusi, armastust, elu, vastuseid, lahendusi...
Vaarika. Sa oled keegi, keda ma iga päev igatsen. Siis, ka kui ma Sulle seda ei ütle. Või ei vasta su sõnumitele. Ma armastan Sind. Kogu südamest. IGA PÄEV. Ma tahan, et läheksid järgi just enda unistustele ja soovidele. Tegutse. Ole julge. Võta vastu see, mis on Sulle mõeldud!
Sina oled imeline!

Kodu. Need lõhnad.

Kodu. Need lõhnad. Ema ahjukartul. Isa dressipluus. Kevade värskus. Ema sall. Need värvid ja maitsed. Kodus on alati hea. Kodus on ka alati veidi teistmoodi. Viimase paari aasta jooksul on mu vanemad 2 korda kolinud ja see on kolmas kodu, kuhu enda kotid poetan ja pea padjale panen. Aga see on ok. Tõrva ongi kodu nüüd.
Pisike postkontor, kus täna käisin, mitte nii hea lõhnaga pood, kust hakkliha ostsin (jejee) ja pimedad tänavad, kust eile õhtul end jalutamas leidsin. Hommikukohv ja isa tehtud omlett. Imemaitsev. Üllatus ukse taga, mida ei ole ära teeninud. Õe kallistus ja musi, sest see on armastus. Uni, mis on nii magus ja kiisumiisu Siimu, kes sinu voodisse ära eksib ja jalgade juurde kerra keerab. Estri kiri hommikul laua peal, mis ütleb, et sa Kindlasti kell 1 kodus oleksid, sest siis tuleb tema ju koolist. Tsau, ema ja isa, näeme teiega pühapäeval, seni hoian Estrit südame lähedal ja nii nagu oskan, aitan tal õppida ja käin jalutamas.
Kodu. Need lõhnad.
Kevad ongi lähedal. Kollased tublid. Raffaello karp laual. Õrn päike, mis endast vaikselt märku annab, õeldes, siit ma tulen, säran ja teen külmale ära. Mingit sorti ootus, vaikne, aga tugev, lausa tungiv... Igatsus. Unistus ja meeletu vajadus läheduse järgi. Teadmine, et Taeva Isa kannab ja hoiab minu pisikesest käest tugevalt kinni. Päike veereb. Uni tuleb.
Sõnad. Teod. Kui Sõna saab Teoks.
Tolm klaveril, mis valguse käes endast märku annab. Aga see on ok. See tolm ei häiri, sest see kodu ei olegi kodu, mis on läikivpuhas. See on kodu, kus on elatud ja armastatud. Riieldud ja vaieldud. Karjutud ja kallistatud. Nutetud ja andeks palutud. Armu palutud. Õnnistust palutud. Käest kinni hoitud ja lahti lastud. Otsuseid tehtud ja õrnalt õhatud - ma armastan sind, just sind.
Midagi minus on teisiti, kui aasta tagasi. Naine minus on kogu aeg olemas olnud. Aga see kevad. Seekord kodus olles. Seekord on teisiti. Ja igakord on ju. Sest meie 2015 ei ole sama. mis 2014. Isegi meie makaronid ei ole samamoodi keedetud nagu eelmisel aastal. Mingi maitse on teine. Eks. Ma tunnen puudust. Mäletan. Mälestan. Aga teisiti kui varem. Õpin hingamist. Ja hingata andmist. Seda vabadust, millest aastaid laulnud olen. Õpin isegi uuesti sõprust. Asju, mis on unustatud. Kord maha maetud.
Istun klaveri taha. Mängin mõned helid. Tõusen püsti, vaatan ahju üle. Istun uuesti klaveri taha. Pisarad voolavad, sest Isa armastus lihtsalt täidab ja hoiab mind. Nii suur on igatsus olla armastatud ja tahetud. Seal klaveri taga. Mõte, et kui ainult oskaks paremini. Essu vaatab silma, küsib, kuidas ma nii hästi oskan. Mina nutan. Mõtlen, mis ta valetab. Aga ei valeta. Lapsed näevad ju teisiti. Eks. Ja see ongi armastus. Arm. Ära teenimata ja lihtsalt. See arm.
Kodu. Need lõhnad.
...

Random act of kindness.

Random act of kindness.
Over the past weeks, months Ive learnt so so much about grace. So much about kindness. And love. And mercy. But mostly Ive learnt about God as The One who never leaves me. Never. He has shown me through people how very much He loves me. How very much He is fond of me.
A cup of coffee from a friend. A huge smile from a kid who walks into our store and doesnt even know me yet trusts me. A hug from mum who loves her daughter more then life. A little note of encouragement. A random act of kindness, but is it really so random? No. I dont believe that. I believe my Father actually plans all these "random" things, we just gotta open our eyes a little more.

Trust me. You are not the only one who needs love.
But also trust me on this - sometimes we gotta take our eyes off of ourselves and start seeing others. Start sharing these random acts of kindness around to those in need and not only. To our friends, to our families...

Sometimes its so hard. So hard you wanna crawl under the blanket and never come out. So hard to even believe that everythings gonna be fine. And esp on those days Ive seen Gods mercy come through so beautifully. Random. Act. Of. Kindness. Yet not so random!

cherry tree

About 1 million days left til spring...
Or not. I am thankful (not every day though I must admit) that we have 4 seasons. Trying to enjoy bits and pieces of winter this year and its a hard process. But just thinking about spring makes me long so bad... Long for something new, something pure and new, fresh, alive... I have always and forever considered myself as a spring-girl (woman, haha) but this time Im kind of counting days (sorry Sven, I know HOW much u love winter)...
Im a little bit of sick again, neck-shoulder pains and staying home to get better for tomorrow (working on Saturday this weekend) and oh boy the longing just growns stronger... I mean WHO doesnt like yellow tulips, little greens on trees, water splashing, birds singing... I love spring. I even dont mind the crazy waters everywhere as long as the dry periond follows!!! So excuse me winter-lovers, but this girl here is waiting for spring. Yes yes yes! :)