Ära karda mind...

...ka mina olen väike!

Kuulasime Tessiga just ühte laulu, kus olid sellised sõnad.
Avastasin midagi enda puhul... Ma kardan inimesi. Ma kardan seda, mida minust arvatakse, ja siis ma üritan olla keegi teine. Nii igaks juhuks, et ma ikka meeldiksin kindlasti.
Tegelikult ma ei julge avaldada enda arvamust (mida mu sees kuskil sügaval kindlasti jagub nii et vähe pole) ja kui aeg-ajalt midagi välja ütlen, siis ei ole midagi hullu. Lihtsalt kuskil minu sees elab alles pisike Kirss, kes kardab. Kardab maailma, inimesi, iseennastki...

Homme lähen matusele laulma. Seda ma ei karda, küll aga tekitab see veidi pinget. Liiga palju surma mu ümber paneb mõtlema tõelistele sõpradele mu ümber. Ükskord tuli mõte, et kui ma jääksin halvatuks, kes oleksid need inimesed, kes mu kõrvale jääksid... Ei, ma tean, et ei ole hea mõelda nii negatiivselt, sest sõnad AGA ja KUI ei ole head sõnad. Siiski, vahel tulevad sellised mõtted, et kas mul on inimesi mu ümber, kes minust päriselt ka hoolivad nii palju, et oleksid mu kõrval. Ja kas ma ise olen selline inimene, kes hoolib.

Vahel tundub, et liiga palju hoolin...
Ja kannan teiste koormaid.
Sest ma tahan aidata, aga ei oska aeg-ajalt.
Ja siis kannangi...

Maria, mul on hea meel, et sa meie perre tagasi kolid. Usun, et see on õige otsus. Usun, et see muudab olukorra su jaoks kergemaks ning tean, et usaldus Jumala vastu on sind edasi viinud. Vahel tahame olla liiga vara täiskasvanud... Tahame avastada maailma ja siis avastame, et tegelikult ei ole me valmis. Maria, sinu aeg ka tuleb. Ja kuidas veel tuleb ja siis sa rokid nii, et vähe pole... Koos rokime! Ja kui Vaarika ka sealt Kanamaalt tagasi tuleb, siis rokime kolmekesi nii, et juuksed lillad, ja püsti ka! ;)

Vaarika, mul on hea meel, et sa kohekohe tagasi oled. No kõigest 6 kuud veel. Hakkan vaikselt uurima erinevaid võimalusi, kuidas me koos saaksime elada... See saab raske aeg olema, mina oma korralikkusega ja kontrolliga, sina oma siiruse ja shokiteraapiaga toa-korrashoius. Aga me saame hakkama, me oleme ju õed, kaks marja, kes on nii erilised, et shhhh!

Vahepeal tekitan endas mõttetut paanikat, et nüüd on asjad läbi. Tegelikult on kõik alles alguses. Ma küll ei tea, mis minust saab, (sest tegelikult ma juba olen) aga küll saab! Heh, nii segane lause, et läbi lugedes ei saanud midagi aru.

Mulle tuli see lumehelbekese teema jälle meelde. Aeg-ajalt ikka ajab mind taga...

No sellised suvalised mõtted mul täna siis, neljapäeval, kell 14:24... Olen terve päeva toas istunud, vahepeal söin riisisalatit, siis istusin korraks klaveri taga, kirjutasin mõned read, lugesin 1 rea Narniast... Kooli pole. Vaba.
4 tunni pärast lähen Algise stuudiosse ja sealt edasi jooksen Kolgata kogudusse, kus toimub Liisi ja Jürgeni mälestusõhtu. Tunnen, et pean sinna minema. See on vajalik meile, kes me laagris olime nendega viimaseid hetki koos.

Olgu

Puhake rahus, kallid!

WE LIVE (Superchick)

There's a cross on the side of the road
Where a mother lost a son
How could she know that the morning he left
Would be the last time she'd trade with him for a little more time
So she could say she loved him one last time
And hold him tight
But with life we never know
When we're coming up to the end of the road
So what do we do then
With tragedy around the bend?

We live we love
We forgive and never give up
Cuz the days we are given are gifts from above
And today we remember to live and to love

There's a man who waits for the tests
To see if the cancer has spread yet
And now he asks, "So why did I wait to live till it was time to die?"
If I could have the time back how I'd live
Life is such a gift
So how does the story end?
Well this is your story and it all depends
So don't let it become true
Get out and do what we were meant to do

Waking up to another dark morning
People are mourning
The weather in life outside is storming
But what would it take for the clouds to break
For us to realize each day is a gift somehow, someway?
So get our heads up out of the darkness
And spark this new mindset and start to live life cuz it ain't gone yet
And tragedy is a reminder to take off the blinders
And wake up and live the life we're supposed to take up
Moving forward with all our heads up cuz life is worth living

Minu

crap

crap

Aasta 2009

Mu esimene blogi sellel aastal siis. See tuleb sisutihe.