Kuna ma olen Norras ja jatsin enda arvuti Eestisse poolkogemata, siis ei ole blogisse tulnud mitte yhtegi postitust (vabandan juba ette t2pit2htede p2rast, kuna ma ei oska Thomase arvutil neid lihtsalt yles leida kuskilt, seega tuleb selles postituses palju numbreid jms huvitavat)!
Alustaks siis sellega, et nii hea on Norras tagasi olla inimese juures, keda armastan ja kes mind armastab. Kodune, hea, huvitav ja vaga vaga tookas aeg on olnud. 2 nadalat siin, 1 nadal veel ja siis Eesti koju paariks nadalaks. Mul ongi selline randav eluviis hetkel (ok, mis hetkel, juba yle aasta), seega on kohver alati ootevalmis ja poolpakitud. Pool elu on veel Eestis ja pool elu on nyyd siin, Norras, Kristiansandis. Ja olgem ausad, eks juba on randava eluviisiga harjunud, siis sellest on væga raske lahti saada. See kuidagi haagib ennast Sinu kylge, tahad sa voi ei taha. Ja minu pisik on ikka vaga pikalt minu kyljes juba olnud. Kuigi ma lopuks tunnen, et see randav eluviis votab oma osa, sellise suure tyki, ja monikord on pariselt ka kysimus, et kus see kodu siis on... Lugesin eile yhte vaga huvitavat artiklit inimestest, kes kogu aeg reisivad ja sellest, mis on see 1 halb asi selle koige juures. Oota veidi, ma otsin lingi... Ohh appi ma ei oska isegi kopi peisti teha selle arvutiga. Igal juhul loo point oli selles, et need kes on pikemalt æra kainud, leiavad tagasi tulles, et seal on koik enda eludega edasi lainud ja esimesed 2-3 nadalat on ponev tore ja hea kodus olla, aga siis hakkab midagi kripeldama ja tahad tagasi sinna, kus sina edasi arened, kus oskad samastuda inimestega ja kus sina loed, oled oluline... Ja see on pohjus, miks paljud uuesti edasi reisivad, otsides kogu aeg seda midagi. Ja tosi ta on kahjuks voi kelle jaoks onneks.
Aga mina. Mina tahtsin ju tegelkult hoopis Venemaast ja Komist raakida. Sellest enda reisist. Ytlen kohe ara, et jatsin ikka tyki sinna maha kyll. Suure tyki enda sydamest ja loodan yhel paeval sinna tagasi reisida ja voibolla avaneb see uks ysna varsti. Wink wink.
Ma ei taha teha seda pikka reisikirjeldust, et mis kell me kus ja mida tegime aga moned olulised asjad tahaksin kyll ara mainida... Naiteks selle, et meil on 5 koosolekut, kus ma laulsin, jagasin enda tunnistust ja olin noh, mina ise. Yhel suuremal noorteteenistusel sain pikemalt raakida identiteedist ja mina-pildist. Wow, ma sain ise ka nii julgustatud ja ylestostetud, et oioioi. See oli natuke nagu peaees vette hyppamine, sest isa mainis mulle alles eelmise paeva ohtul, et ma voiksin seal jagada. Ja ma kohe enda sees, et ei ei ei ei ei ei. mis mina. kuidas mina. Mis mottes mina. Ja siis utlesin JA. ja ja ja. Ja nii hea oli. Ja ma sain laulda. Lausa viiel korral sain. Ja sain vene mammade lahkust tunda. ja armastust ja hoolitsust. Oblikasuppi soin. Yhel paeval loksusin IMETOREDATEL Komi teedel 5 Tundi, mis polnud enam teed, pigem augud ja parandatud kohad. Sain kokku enda vanatadiga, kes kaskis mul ruttu mehele minna ja. Ja silmad kinni panna. Ja kui silmad kinni panin, riputati mulle kaela suur vene rist, mis aitab ruttu mehele minna. Jee. Hahaha. Ja muidugi lapsi saada. Ruttu. Ja siis sain tunda wifi-mitteeksisteerimist. Ja muidugi tutvusin imetoredate inimestega. Noorte ja vanadega. Meeste ja naistega. Ja kohtusin. sygavale sydamesse jaid 3 pisikest tydrukut, kes olid enda ema alkoholi tottu kaotanud. Ja elasid kuskil Komi pisikeses kylas vanaemaga, eks vaga ei jaksanud. Aga pidi jaksama.
Komi reis oli onnistus. Aeg isaga oli onnistus. Ja naha maad, kus minu panama syndis, oli onnistus. Ja ma lahen tagasi. Igatpidi lahen tagasi.
Ma tean, et tihti on kartus uute olukordade ees see, mis meid takistab minemast. Tegemast. Oma suud avamast. Ja kui me siis lopuks julgeme, siis on Jumal nii suur meie labi ja me ise ainult imestame, et wow. Et Isa, sa liikusid minu kaudu. Raakisid minu kaudu. Julgustasid katkist sydant minu kaudu.
Mul on olnud pikk periood, kus olen pigem ei oelnud, kui ja. Ning see on ka ok. on vaja oppida ei ytlema yhiskonnas, mis ootab, et me oleksime koike valmis tegema. AGA on aegu, kus JA raagib uue loo, oma loo. Be brave and courageous. Jump in. Speak the truth and the truth will set you free.
Selle suve jooksul on mul ees vahemalt 5 teadlikku Ja-d. Yritused, kuhu olen enda JA oelnud, et kas laulda voi raakida. Olga Taeva Isa see, kes minu kaudu koneleb, julgustab, jagab, raagib. Olgu Taeva Isa see, kes Sinu kaudu teisi julgustab ja armastab.
Kirss
18.5.16
Ja reis alaku.
Paari tunni pärast istume autosse, mis viib meid bussijaama. Buss viib meid Peterburgi. Ja sealt edasi on lend Komisse, Sõktõvkarisse. Ma arvan, kahtlustan, usun, et mind on reisiputukas hammustanud. Sest eile näiteks vaevlesin ma kõhuhädade käes, oo jaa. Ja süda oli paha. Ja täna ärkasin kurguvalu ja südame pekslemisega. Ja ehk on midagi veel, mis ei meenu hetkel. Ja siis ma loodan, et see putukas mulle rohkem liiga ei tee. Et see putukas on nüüd läinud.
Näiteks. Mu elu esimene viisa tekitas mulle ka veidi äreva tunde. Et ikkagi Venemaale, noh. Sinna kaugele. Kaugele. Kaugele. Kanada mul millegi pärast sellist tunnet ei ole tekitanud. Ja nüüd siis. Aga koos isaga on turvaline. Ta on tark mees, tubli mees ja hea mees. Ja ma olen nii palju reisinud küll, et teada, mis on reisiputukas. ;)
Eile suure pakkimise tuhinas avastasin, et ma ikka päris täpselt siiamaani ei oska pakkida. Võtan liiga palju asju kaasa või liiga vähe ja kunagi pole liiga piisavalt. Hahaa, kes teab seda tunnet? Igal juhul ma siis seekord võtan pigem liiga palju ja saan siis ära anda, kui keegi tahab ja vajab nt midagi. Kõik kommid anname kindlasti ära! :D
Olgu, ma peaksin pesema minema, juuksed kammima ja riided selga panema, mis ei kortsu. Ja noh, mis on mugavad. Ma olen selline mugav inimene, mis puudutab reisimist. Milleks see fancy, kui on vaja 7 tundi bussi peal istuda ja end hästi tunda. eks.
Olge siis vahvad, tublid ja tugevad. Ma olen ka. Ja näeme juba nädala pärast. Kui ma juhuslikult vahepeal internetti, seda vahvat wifit ei leia.
K.
Näiteks. Mu elu esimene viisa tekitas mulle ka veidi äreva tunde. Et ikkagi Venemaale, noh. Sinna kaugele. Kaugele. Kaugele. Kanada mul millegi pärast sellist tunnet ei ole tekitanud. Ja nüüd siis. Aga koos isaga on turvaline. Ta on tark mees, tubli mees ja hea mees. Ja ma olen nii palju reisinud küll, et teada, mis on reisiputukas. ;)
Eile suure pakkimise tuhinas avastasin, et ma ikka päris täpselt siiamaani ei oska pakkida. Võtan liiga palju asju kaasa või liiga vähe ja kunagi pole liiga piisavalt. Hahaa, kes teab seda tunnet? Igal juhul ma siis seekord võtan pigem liiga palju ja saan siis ära anda, kui keegi tahab ja vajab nt midagi. Kõik kommid anname kindlasti ära! :D
Olgu, ma peaksin pesema minema, juuksed kammima ja riided selga panema, mis ei kortsu. Ja noh, mis on mugavad. Ma olen selline mugav inimene, mis puudutab reisimist. Milleks see fancy, kui on vaja 7 tundi bussi peal istuda ja end hästi tunda. eks.
Olge siis vahvad, tublid ja tugevad. Ma olen ka. Ja näeme juba nädala pärast. Kui ma juhuslikult vahepeal internetti, seda vahvat wifit ei leia.
K.
16.5.16
Miks Komi.
Ma ei ole nii ammu siia blogisse kirjutanud ja viimane postitus oli puhtas-mustas inglise keeles. Ma ei ole üleüldse väga ammu enda mõtteid kirja pannud ja see on nii imelik tunne seda jälle teha. Ja ma pean mainima, et imelik slash meeldiv. Ja tuli ikka ära üks inglise keelne sõna ka. Aga ehk parandan end ajaga, kuigi ei luba midagi.
Miks Komi.
Jah, miks tõesti Komi. Mis värk selle Komimaaga siis on. Tahtsin lihtsalt veidi tutvustada selle postituse teemat. Ülehomme, ehk siis kolmapäevasel hommikul, sõidan koos enda isa Valdoga Komi poole teele. Terve päeva sõidame. Ja pool ööd ka. Ja siis hiljaöösel/varahommikul olemegi kohal. Minu jaoks on sinnaminek esmakordne ja ma olen megapõnevil. Kas megapõnevil on ikka üks sõna? Ah, kes teab... ;)
Komi on koht, kust on pärit minu vanaema. Isa ema. Koduvanaema. Lidia Andrejeva (sry, kui veidi valesti kirjutan ta nime). Hiljem Lidia Maamägi. Maailma kõige parem inimene. Või siis vähemalt üks neist. Ägedaim kindlasti. Millise suuvärgiga. Ja millise usuga. Millise armastusega. Mul tikub praegu ka pisar silma, kui talle mõtlen. Naine, kes kasvatas mind praktiliselt naiseks. Naine, kes kirjutas mulle Taanisse kirju, kui seal elasin. Kirjad, mida siiani endaga kannan ja aegajalt loen, et tugevust ja julgust saada. Ta oli nii julge. Nii elav. Särav. Ja nii tavaline. Ja mitte tavalises mõttes. Ja ta armastas kõiki oma inimesi nii palju, et andis kõik ära, peaasi, et teistel hea oleks.
Et siis ja. Minu juured on siis Komimaalt. Kohtun esimest korda enda elus vanaema õega. Tal oli neid muide 7-8 ja üksainus on veel elus. Tädi Faina.
Kui ma tahaksin tarka panna, siis kirjutaksin praegu tuhat fakti Komi kohta, aga ma ei oska ju. Ma ei tea tegelikult absoluutselt mitte midagi selle maa kohta. Ei seda, palju seal inimesi elab, ega seda, millised lapsed seal kasvavad. Aga ma tean, et minu isa on seal päris mitu mitu korda käinud. Ja tema armastus on pannud ka mind armastama ja igatsema. Ja nüüd ma siis lähen. Uskumatu. Isal tuli umbes kuu aega tagasi igatsus sinna taas minna ja järsku olid rahad olemas ja lähemegi. Täna tulid viisad ära ning mina olen õnnelik. Ja kui ma veidi targemaks saan siis kirjutan kindlasti mõned faktid ka. Sellised päris faktid.
Ja muidugi veel see asi, et ma loodan seal ikka laulda ka. Me läheme kahte kirikusse kindlasti, rohkem ma hetkel ei tea. Need 4 päeva reaalset kohaloleku aega tunduvad nii lühikesed, aga usun, et palju põnevat on ees ja mu lemmikütlus, parim on veel ees, kehtib selle reisi puhul kindlasti. Kui minu teha oleks, läheksin pikemaks ajaks, aga hetkel on nii ja võibolla jääb see minu elu ainukeseks võimaluseks minna tagasi oma juurte juurde ja ma igal juhul olen PÕNEVIL! :) Komi, siit ma tulen!!!
Miks Komi.
Jah, miks tõesti Komi. Mis värk selle Komimaaga siis on. Tahtsin lihtsalt veidi tutvustada selle postituse teemat. Ülehomme, ehk siis kolmapäevasel hommikul, sõidan koos enda isa Valdoga Komi poole teele. Terve päeva sõidame. Ja pool ööd ka. Ja siis hiljaöösel/varahommikul olemegi kohal. Minu jaoks on sinnaminek esmakordne ja ma olen megapõnevil. Kas megapõnevil on ikka üks sõna? Ah, kes teab... ;)
Komi on koht, kust on pärit minu vanaema. Isa ema. Koduvanaema. Lidia Andrejeva (sry, kui veidi valesti kirjutan ta nime). Hiljem Lidia Maamägi. Maailma kõige parem inimene. Või siis vähemalt üks neist. Ägedaim kindlasti. Millise suuvärgiga. Ja millise usuga. Millise armastusega. Mul tikub praegu ka pisar silma, kui talle mõtlen. Naine, kes kasvatas mind praktiliselt naiseks. Naine, kes kirjutas mulle Taanisse kirju, kui seal elasin. Kirjad, mida siiani endaga kannan ja aegajalt loen, et tugevust ja julgust saada. Ta oli nii julge. Nii elav. Särav. Ja nii tavaline. Ja mitte tavalises mõttes. Ja ta armastas kõiki oma inimesi nii palju, et andis kõik ära, peaasi, et teistel hea oleks.
Et siis ja. Minu juured on siis Komimaalt. Kohtun esimest korda enda elus vanaema õega. Tal oli neid muide 7-8 ja üksainus on veel elus. Tädi Faina.
Kui ma tahaksin tarka panna, siis kirjutaksin praegu tuhat fakti Komi kohta, aga ma ei oska ju. Ma ei tea tegelikult absoluutselt mitte midagi selle maa kohta. Ei seda, palju seal inimesi elab, ega seda, millised lapsed seal kasvavad. Aga ma tean, et minu isa on seal päris mitu mitu korda käinud. Ja tema armastus on pannud ka mind armastama ja igatsema. Ja nüüd ma siis lähen. Uskumatu. Isal tuli umbes kuu aega tagasi igatsus sinna taas minna ja järsku olid rahad olemas ja lähemegi. Täna tulid viisad ära ning mina olen õnnelik. Ja kui ma veidi targemaks saan siis kirjutan kindlasti mõned faktid ka. Sellised päris faktid.
Ja muidugi veel see asi, et ma loodan seal ikka laulda ka. Me läheme kahte kirikusse kindlasti, rohkem ma hetkel ei tea. Need 4 päeva reaalset kohaloleku aega tunduvad nii lühikesed, aga usun, et palju põnevat on ees ja mu lemmikütlus, parim on veel ees, kehtib selle reisi puhul kindlasti. Kui minu teha oleks, läheksin pikemaks ajaks, aga hetkel on nii ja võibolla jääb see minu elu ainukeseks võimaluseks minna tagasi oma juurte juurde ja ma igal juhul olen PÕNEVIL! :) Komi, siit ma tulen!!!
Subscribe to:
Posts (Atom)