Armastus.

Armastus. Kui suur võib olla Armastus. Kas nii suur, et kui ma midagi valesti teen, siis korraks mind ei armastata. Või kui laps pahandust teeb, siis teda korraks ei armastata. 

Me oleme kõik inimesed, eks. Ma usun, et seda blogi siin lugemas ei ole ühtegi koera või kassi vaid ikka lihast ja luust inimesed. 

Ja inimestena on tihti meie armastusel tingimused. Lugesin ükspäev ühte blogipostitust, kus räägiti lastest ja kingitustest. Noh et kuskil oli siis levimas selline ´mäng´, et kui laps pahandust tegi, siis vanem võttis nn kingituse nii kaua karistuseks panti, kuni laps midagi head tegi, et see siis kuuse alla tagasi panna. Pm kasvavad siis sellistes peredes üles lapsed, kes õpivad tingimustega armastust. Ok laps lapseks. Aga oletame, et minu abikaasa ütleks, et tema ei viitsi täna nõudepesumasinat tühjendada, et kas ma siis võtaks tema jõulukingi ka ära, et enne tagasi ei saa, kui hästi käitud. Täiesti puhas lollus ju. 

Ja nii elavad paljud inimesed päevast päeva. Teades, et ainult siis, kui nad kõik õigesti teevad, et ainult siis väärivad nad armastust. Õiged riided, õige huulepulk, õige meik. Õige kehakuju. Alati valvel sellest, mis suust tuleb. AGA kui väsid, kui korraks libastud, siis enam ei vääri armastust jah? 

Ma olen esimest korda elus suhtes, kus meie vahel on vastastikune respekt. Jah, me teeme vigu. Väsime, teeme lollusi, ütleme midagi, mis 10 sekundit hiljem kahetsuseks muutub... Sellegipoolest armastame me üksteist tingimusteta. Ja nope, see otsus ei pruugi kergelt tulla. Ma olen paras frukt. Aga Tanel on tõotanud mind armastada ka siis. Ja vastupidi. 

Ma tahan elada selles maailmas. Kuid selles maailmas on kasvatus, mis käseb meil olla teatud moodi ja siis kuidagi moodi me kõik püüdleme selle täiuse poole. AGA ainuke täiuslik isik on olnud ja jääb olema Jeesus. Jeesus Kristus, kes ei ole minu jaoks ainult mingi ajalooline isik. Vaid Jeesus Kristus, kelle pärast on meil iga aasta jõulud, kelle pärast on minul iga päev elu. Jeesus Kristus, Tema moodi peaksime me püüdlema. Tema poole ja Tema moodi. 

Abielu Taneliga ei ole mind ainult naisena muutnud, vaid ka minu südant Jeesuse järgijana. Kuidas seda seletada. Ma ei teagi. Lihtsalt tean, et minu süda on igapäevases muutumises ja kasvamises. Ma tahan olla naine, abikaasa, järgija, kuulutaja, avatud südamega ja mitte elada seda elu ainult elamise pärast, vaid igavikulise eesmärgiga. Kristlane olla ei ole tegelikult üldse lihtne, kuid ainult Tema on mind tingimusteta armastanud ja juba Taneli kaudu saan ma seda näha, sest ma usun, et Jumal on pannud talle südamesse justnimelt minu kõrval olla.  Abielu on püha. Samuti minu ja Taneli suhe on püha. Ma tahan kasvada veelrohkem armastuses ja see tuleb hinnaga. Iga hea asi maksab midagi, eks! ;) 

Armastus. Mis värvi on armastus. Armastus on minu jaoks alati Jeesuse värvi. Ainult Temas saan ma elada ja hingata. Kui ma otsiksin pidevalt pealaiali ringi nii kristallidest kui kristlusest kui hinduismist kui hedonismist kui ateismist abi, siis kus oleksid mu jalad? Mitte ühegi kalju peal, vaid ühe liivase maa peal, mis ei kanna. Ma käiksin pealaiali ringi ja muudkui otsiksin rahu, seda sisemist rahu. Sest olgem ausad, Tanel ei suuda ega ei PEAGI mitte kunagi minu kõige sügavamaid südame auke täitma. Seda saab teha minu Looja, minu Jumal. Ta on kes Ta on ja Ta tunneb mind läbi ja lõhki niikuinii. Ja nüüd on Ta minu kõrvale pannud mehe, kellega koos me saame selle elu veeta ja seda armastuses, mitte pidevalt üksteist muuta proovides. 

Kui on midagi, mis minu südant sellel aastal 2017 on puudutanud, siis see on Taevase Isa heldus ja headus. Ta on andnud oma ainusündinud poja, et minul oleks elu. Ja Ta on andnud minu kõrvale Taneli. Minu kalleima maapealse aarde. Minu abikaasa.

Olge väga kaitstud, õnnistatud ja armastatud ja et aasta 2018 oleks muutuste aasta, heade ootuste aasta ja Jumalaga koos kõnnitud aasta! :)

Kirsu

Murdepunkt

Umbes 3 nädalat tagasi oli mul üks murdehetk, kus ma tundsin, et kui nüüd minu südames miskit ei muutu, siis on väga raske edasi minna. Ladusin kõik enda seest siis välja nii Taneli ees kui Jumala ees, kõik hirmud, kõik nutmata nutud, kõik valu ja nutsin nii, et järgmine päev olid ka veel silmad paistes. Aus olla on ikka väga raske. Iseenda sees on inimene võimeline väga palju asju peitma. Aga point on selles, et ühel hetkel ei saa ka iseendale valetada. Jumal näeb niikuinii ning lõpuks hakkavad need koormad sind lihtsalt murdma. Ma ei mõtle seda, et mul olid mingid mega tunnistamata patud vaid pigem seda, et mul olid teatud asjad, mida ma kandsin endaga nagu seljakotti ja ei tahtnud neid maha panna. See võib olla ükskõik mis. See võib olla hirm, see võib olla mingi valu, see võib olla mure kellegi teise pärast. See võib olla andeksandmatus või hirm kaotada kontrolli. Ja sa kannad seda, sest ühel hetkel muutub see harjumuseks.
Ja siis, kui lõpuks on murdepunkt, siis on otsekui uus hingamine. Ok, mul on teises mõttes väga rasked 3 nädalat olnud, kuna sain külma ja olen vahelduva eduga kolmandat nädalat haige (vahepeal olin juba terve ja nüüd paar ööd jälle magamata)... Kuid mingi koorem on minu pealt maas. Ma ei oska seda kirjeldadagi. Lihtsalt kergem on olla.
Ja ma olen tänulik. Selle eest, et Jumal ikka ja alati tahab mulle meelde tuletada, et ma ei ole päriselt ka üksi. Iseasi kas ma seda kuulen. Jep, muidugi on mul Tanel kõrval olnud viimased kuus kuud, aga kui isegi mina ei tea, mis mu sees aegajalt toimub, siis kuidas tema teadma peab. Ja pealegi ei ole minu abikaasa selleks, et kõiki minu koormaid kanda, vaid pigem, et jagada, kuulata, armastada. Ainult Jumal saab minu koormaid kanda, ära võtta ja rahu anda.
Võibolla ma räägin liiga ummamuudu, aga mis siis. Parem ummamuudu, kui üldse mitte. Ma tahan elada süda käisel, mitte saapasääres. Ma tahan elada nii, et ma saan teiste eest palvetada (muide, enamasti saan ma ise ka julgustatud, kui seda teen), et ma saan julgelt oma vigu tunnistada, andeks paluda ja edasi liikuda. Ma tahan elada nii, et ma ei karda Jumalast tunnistada. Ja selleks pean ma oma koormad maha laadima, muidu tunnistan ma millest? Et Jumala saab anda rõõmu, aga ise olen nagu tige krokodill. Ma tahan elada vabaduses, mitte ahelates. Ma näen nii palju inimesi enda ümber, kellel on otsekui ahelad käte ja jalgade ümber ja aegajalt lasen ma endale ka need uuesti ümber siduda... Aga sedasi elada ma ei taha :) Mida või keda on mul karta?
Ja ma tean kindlusega, et ma teen ka edaspidi vigu. Vahel vihastun, vahel olen nõme kellegi vastu. Vahel ei saa ise ka aru, mida ma teen... See teeb minust ainult inimese. Inimese, kes õpib ja kes on valmis oma vigu tunnistama.
Ja siis seda tahtsin ka õelda, et nüüd lõpuks on meil korter ka külaliste vastuvõtuks sobilik, nii et kui tahad/tahate külla tulla, siiis WELCOME! :)
Kirss

See kleit

Jah. Seesama kleit. See kõige kõigem kleit üldse.
Ja mis siis selle kleidiga ikka juhtus ja miks ma sellest üldse blogi kirjutan? No ikka sellepärast, et sellega on lugu rääkida.
Õelge mis tahate, aga ma usun, et enamik väikeseid tüdrukuid unistab just Sellest valgest kleidist, millega pulmapäeval altari ette kõndida. Ma olin 9 aastane, kui oma hea sõbranna Liisiga (ma ei usu, et ta üldse mäletab) pulmakleite joonistasime ja unistasime sellest, kellega abielluda, pere luua, kodu luua...
Ja siis paar kuud tagasi hakkas mu unistus täituma, kui mind naiseks paluti. Ja siis algasid need kurikuulsad otsingud. No ega ma alguses väga ei pingutanud, mõtlesin, et küll jõuab. Ja mõtlesin veel lausa nii, et küll ma Kanadast oma kleidi leian. Ja leidsingi. Ja see lugu on ka äge. Sest see hetk, kui me mu õe Vaariga esimesse pulmasalongi sisse astusime ja seda kleiti seal kõikide teiste kleitide vahel silmasime, siis see oligi See hetk. See õige kleit noh. Kleit seljas, astusin pisarad silmas poodiumile, vaatasin Vaarile otsa ja me mõlemad teadsime, et see ongi see kleit. Pikkuselt täiuslik, ainult seljatagant oli vaja korda teha, et nende paelte all ikka ka riie oleks ja tundus, et ongi kõik. Maksin raha ja kleit lubati paari päeva jooksul valmis panna ja kui õige hetk käes, saatsin õe järgi. Ja nii see valge kleit minuni jõudiski.
See teadmine, et mul on kleit olemas, see oli nii sügav, et nüüd on kõik okei ja võib edasi organiseerida. Ma isegi ei mõelnud enam kleidile. Tõin ta Eestisse kohvris ja riputasin isa kabinetti, et kellelgi poleks kiusatust seda torkida ega vaadata.
Nädal enne pulmi oli mul skype kõne Kanadasse, kus kurtsin, et huvitav, kas emme ikka oskab seda tagant kinni siduda jms. Ja see kõne toimus mul töö juures, nii nagu ma ikka olen, leegitsedes rääkides ja lahmides, kuulsid sellest ka kõik ümberolijad. Ja sellel hetkel oli selles ruumis ka üks naisterahvas, kes rehvivahetust ootas. Otseloomulikult kuulis ta kõike pealt ja nii kui minu kõne otsa sai, hakkas temal jutt jooksma. Ta mainis, et üks ta hea sõbranna on õmbleja ja justnimelt pulmakleitidele spetsialiseerunud. Ja et ta annaks mulle ta kontakti juhul, kui mul peaks vaja minema. Noh, et arvatavasti enam ei lähe, aga nii igaks juhuks. No okei, mõtlesin ja panin numbri kirja, ütlesin aitäh ja nii jäigi.
Kolm päeva enne pulmi. Võtsin kleidi roosast kotist välja, panin selga ja emme hakkas selja tagant kinni siduma ja papammmmm. See osa, mis pidi olema sinna õmmeldud, nooooooooooooo. Mina oskan ka paremini õmmelda, kui see sinna mitteõmmeldud oli. Ehk siis suurte koledate pistetega olid mingid suvakad trukid, teisel pool trukke polnud jne jne. Ja kui kleidi saba hakkasin kinnitama, polnud kinnitust ka. Ehk siis, naised, kes te olete korsetiga ja sabaga pruutkleiti selga proovinud, pannud, te ju mõistate mu paanikat, eks? Ma hakkasin nutma. Kleit oli põrandal, mina aluspesus ka seal kuskil ja mõtlesin, et MIDA MA TEEEEN. Pluss lisaks enesesüüdistus, et miks ma juba ammu ei kontrollinud kõike. Emme kõrvalt lohutas, et kuidagi midagi ikka peab ju saama. Ja siis PIRN. Otsisin sahmides kontakti välja, mis paar päeva enne olin saanud (juhuslikult eks, haha, noooooo, juhuseid ju pole) ja helistasin kell 9 õhtul sellele numbrile. Sõbralik hääl kutsus mind järgmise päeva ehk siis neljapäeva hommikul endale külla koos kleidiga ja lubas mind igati aidata. Pisarad silmas hakkasid kuivama ja milline tänutunne mu sees kasvas.
Järgmine päev siis kohtusin õmblejaga, panime koos kleidi selga. Tuli välja veel paar viga ja ta lubas kõik ära teha, k.a. kleidi aurutamine ja alusseeliku lisamine, millest mul omal aimugi ei olnud (ära nüüd näpuga näita, kus mina teadsin, et pulmakleidil peab alusseelik olema ja veel mingi aurutamine). Ja veel lisaks lubas ta mul pulmapäeva hommikul kleidi selga aidata.
Nii. Ja see pole veel kõik. Eile tuli see õmbleja sõbranna siia töö juurde. No see esimene naine, kes mu vestlust pealt kuulis. Ja tuleb välja, et tal olid rehvid vahetusse läinud (see on liiga pikk jutt, et ma siia kirjutaksin detailselt). Igal juhul, et ta tegelikult poleks pidanud üldse too esmasp siin olema, kui Tanel poleks teda valesid rehve vahetama kutsunud ja ta oleks pidanud üldse teine päev jne. Pikk jutt AGA ta oli siin. Just siis, kui mina Vaariga rääkisin. Ja see, armsad sõbrad, on Jumala Ime. See on täielikult sajaprotsendiliselt Jumala Ime. See on Tema määramatu üleloomulik armastus minu vastu, õelge mis tahate. Tnx Taevane Isa, et Sa minu poolel oled!
Ja see, armsad sõbrad, on minu kleidi lugu. Kleit sai mulle ilusti selga laupäeval ja ma tundsin end kui printsess. Kui armastatud naine. Kui Jumala tütar.
Aitäh lugemast. Ja tean, et paljud teist palvetasite meie pulma pärast. Aitäh ka selle eest. See päev toob siiamaani pisarad silma!
Teie Kirss!

JAH!

Elu on kummaline. Ilus. Imeline. Valus. Hea. Elu on selline, et põhimõtteliselt ei tea kunagi ette, mis homne päev toob, isegi kui see on juba sada aastat ette planeeritud.
Minu elu on olnud minu elu. Eriline, imeline ja aegajalt ootamatu. Aegajalt väga käänuline ja otsiv. Kuna elan väga väljapoole (kuni ükshetk sain aru, et mingitpidi ka ikka sissepoole), siis on enamik minu elust avalik olnud. Vähemalt mis puudutab seda osa, mida kõik näevad. Mu tervis, suhted, elukohad... Olen olnud meeletult otsiv inimene. Ei, ma pole mitte otsinud usku või religiooni. Ma olen otsinud seda enda kohta. Ja olen nautinud seda protsessi, et olen elanud Norras, Walesis, Taanis, Tartus, Pärnus, Türil, Saaremaal ja veel nii mõneski linnas ja külas. Ok, on olnud ka hetki, kus enam ei viitsi pakkida ja uude kohta kolida, aga teisalt on selle kõigega põnevus, et kuhu nüüd.
Ma ei ütleks, et mu elu igav on olnud. Pigem vastupidi. Olen nii palju näinud ja õppinud. Olgugi, et pole kunagi ülikoolis käinud vaid rohkem ikka elukoolis. Eks meil kõigil ole ju oma tee... Kui selle tee keskmes on usk, see miski, mis mind vee peal hoiab, siis peaks ju ok olema. Mhm. Peaaegu.
Kõige selle elu keskel on mul üks meeletu igatsus olnud elu mitte üksi teha. Kellegagi seda jagada ja uskuda, et keegi tahab seda elu ka minuga jagada.
Ma ei kahetse enda elus peaaegu mitte midagi. Mis point sellel oleks. Ma ei kavatse siin ka midagi lahkama hakata. Mis point sellel oleks. Ma ei taha mitte kedagi maha teha või isegi üles tõsta. Nope. Mitte midagi sellist. A mis värk siis on?
Minu esimene kihlus oli minu varastes kahekümnendates. See suur armumine, igatsus, et nüüd ma saangi enda perekonna. Siis pettumus, mõistmine, et igatsus oli suurem kui armastus. Või noh, kas just seda, aga arusaamine, et me ei olnud meanttobe. Ei läheks sinna teemasse pikemalt, pealegi sellest on 8 aastat möödas...
Minu teine kihlus oli selle aasta Veebruaris. Jep. 2017, Veebruar. Kahekümneüheksane, parajalt katki ja otsimas midagi, millel oleks kindlus, kihlusin ma mehega, kellega poleks pidanud seda kunagi juhtuma. Aga no mis siis juhtus? Kes seda teab. Ma ütlesin, et ei hakka midagi selgitama ega vabandama, ega parandama. Elu ei ole nii lihtne ju, et kõigele seletus oleks. Minu igatsus oli mind sinna kohta viinud, kus ma enam ei tundnud iseend ära. Otsisin turvatunnet ja iseennast. Kihlus läks katki kuuga. Mees läks. Mina jäin. Käisin psühholoogi juures. Käisin isa õlal nutmas. Ema õlal nutmas. Ja sain hakkama kuidagi. Ei, ma ei olnud õnnetu, et kihlus katki läks, vaid et ma üldse astusin suhtesse nii, et mul ei olnud rahu. Et ma ei julgenud enda südant kuulata vaid kuulasin midagi muud, mis tahtis kõike seda, mis ühel naisel olema peaks.
Mõned kuud edasi olin teinud rahu asjadega. Arvasin vähemalt seda. Olin ok, et elan Tõrvas ja töö mul ju ka oli. Rentisin tuba ja pealtnäha liikusin edasi. Ja siis. Siis mõtlesin, et aitab. Enam ei taha. Ei taha suhet ega perekonda. Tahan ainult eluga edasi minna, oma vigadest õppida ja ah savi, saan ju ka ise hakkama. Ja tegelikult saangi. See pole point.
Usun, et inimestena vajame me kõik olla armastatud ja ka armastada. Noh see kahesuunaline värk ikka. Me ei taha keegi jääda üksi ega vananeda üksi. Ja Jumalal olid minuga teised plaanid, sest juba Juuni esimesel nädalal kohtasin ma meest, kellega ma oma elu kavatsen koos veeta. Tema nimi on Tanel Kuusik ja tänu talle saan ma aru, miks üksi mu varasem suhe ei ole toiminud, miks ma pole siiani rahu tundnud ning miks ma ei ole ühegi kihlusega lõpuni läinud. Tanel tuli, nägi, palus mind endale naiseks ja võtab mind endale naiseks. Ma teadsin seda lauset, et armastus esimesest silmapilgust, aga see oli bullshit. Paras pullikaka jah. Ja siis. Siis kohtasin ma Tanelit. Ja enam ei olegi see pullikaka.
Tanel on kõik see, mis ma mehes olen unistanud. Pluss miinus eks, aga kui ma enda plussid tema miinustega ja vastupidi seon, siis me oleme koos üks suur pluss. Tanel on mees, kes armastab oma tööd. Armastab mind. Armastab oma kodu ja armastab Jumalat. Me oleme kui öö ja päev oma olekus, iseloomus, ja ometi pole ma kunagi nii armastatud olnud. Ta paneb mind tundma end naisena ja naisena, kes ei pea mitte keegi teine olema. Pekki. Ma ei pea end varjama, enda temperamenti ja sarkasmi ja koledaimat naljasoont üldse.
Tanel kirjutas mulle kirja 11.Juuni 2017. Kirja, mis pani minu südame põksuma. Tanel palus mu kätt paar nädalat peale seda kirja. Ning see laupäev, 4.Nov, on meil kiriklik laulatus. Võru on muutunud minu Koduks ja Tanel on minu kodu. Kõige ägedam on see, et mul pole ühtegi hirmu. Pigem aegajalt on see tunne, et MIDA PEKKI. Kas päriselt päriselt päriselt. Kas ma olengi kodus. Kas see ongi nüüd see. Ja jep. On. Väga on. See on see minu kodu ja minu mees ja minu elu.
Ps. Novembri lõpust alates võite siis mul hakata külas ka käima, eks. Pliis jaa.!
ikka ja jälle, seesama Kirss

Südamest valus

Viimaste päevadega on uuesti üles tõusnud teema nimega `Kirsika kukkus 1.aprillil läbi jää` ja tegelikult on see ju okei teema. Välja arvatud.
Minuga on kahe päeva jooksul kaks intervjuud tehtud ja see on ju ka okei. Ja tegelikult on need väga head artiklid olnud. Faktid on enamvähem paigas ning kõik muu ka. Pildid on noh nii ja naa aga ma ei kavatsenud kedagi teist piltide peal mängima hakata. Ikka mina ise. Ja usun, et enamik teist juba lugu teab. Läksin Liisega jalutama, ta nägi parte, rebis end rihmast lahti ning jooksis jääle. Natuke jooksis ja siis vajus läbi jää. Siis läksin mina paanikasse ja jooksin ka jääle. Sain Liise välja ja olin ise hädas. Mind päästsid neli meest, kes said eile medalid kaela. Vapruse eest. Minu elu päästmise eest. Ma olen tõesti õnnelik, et nad seal olid just siis, kui mul oli abi vaja.
Aga nüüd natuke sellest valust, mis mu sees on. Hella hingega nagu ma olen.
Ma nimelt lugesin neid ligikaudu 20 kommentaari, mis Õhtulehe artikli alla oli kirjutatud ja puutusin kokku millegagi, mis mu südame katki tegi. Ei, see ei ole esimene kord, ega ka viimane. Mind on kutsutud naiivseks ja tolaks, natuke totuks ja kuidas ma üldse julgen end kristlaseks kutsuda nimedega ka. Aga seekord see tegi kuidagi eriti haiget.
Meie kõigi sees on teatud määral kurjust, õelust, kadedust. Küll nimetati mind kaanestaariks, kes röövib tõeliste tegijate au jne jne jne. Küll arvati, et ma olen jobu, kes arvab ise, et tegin mingi megateo koera päästmisega. Need, kes mind tunnevad, päriselt tunnevad, armastavad ja hindavad, teavad, et ma tõesti hoolin Liisest. Ja küllap ma olen kohati ka naiivne, uskudes, et küll asjad ise lahenevad ja tookord uskudes, et me mõlemad Liisega pääseme. Mul on nii valus, et on inimesi, kelle õelus pritsib igasse suunda.
Paar kuud tagasi, kui olin avalikult üles riputanud oma esimese pildi koos Taneliga, hakkasid mu postkasti sadama kirjad, kus mind mõisteti hukka. Nimetati meestega mängijaks, õeldi, et ma olen silmakirjakristlane... Ma sain 10-15 kirja, kus mulle näidati näpuga, kritiseeriti, teadmata, miks mu eelnevad suhted ei ole toiminud. Ma tihti mõtlen sellele, et kas me tõesti oleme nii katkised, et me tahame teistele haiget teha. Kas meie enda elud on korrast ära, et me tahame et teisel ka valus oleks. Kas sellepärast näitame näpuga? Kas sellepärast süüdistame, räägime seljataga, räägime otse, räägime tühistest asjadest.
Teate sõbrad, tegelikult ma olen õnnelik. Mul on maailma parim mees kõrval, kes teab minu täielikku lugu. Kes teadis ja nägi minu südame igatsusi. Ja ei, ma ei ole immuunne. Mul on ka valus, kui minu pihta tulistatakse, teadmata tervikut, teadmata mind, tundmata mind. Ehk mu järgmine blogipostitus on sellest imest, sellest vahvast tunnistusest, kuidas me Taneliga tuttavaks saime. Ehk.
Seni aga... Olge vahvad. Olge julgustajad. Mitte mahategijad. Olge olemas, mitte kaugel. Armastage veits rohkem, siis on elu ka ehk veits kergem.
Kirss