Pages

2.5.19

hashtagkolmkümmendkaks

Ma ei tea. Mul ei olegi vist sellele postitusele head pealkirja. Igasugu mõtted on viimase paari päeva jooksul peast läbi käinud ning olen tahtnud need kirja panna, aga kellel lapsed on, need mõistavad, et elu rütm ei käi sinu pillikepi järgi vaid ikka nende. Saad juba arvuti lahti, mõlemad lapsed mõnusalt tuduvad, hakkad juba trükkima ja kuskilt käib uöäääää! Ja kaksikutega on see tõonäosus mingi 110, et nad just siis häälitsema hakkavad, kui emme tahab blogipostitust teha.
Emme. See sõna on saanud minu jaoks ikka ulmelise tähenduse viimase 7 kuu jooksul. Olen alati seda sõna armastanud. Ka oma emale olen ikka emme õelnud. Võibolla viimased aastad enam mitte, ja teismelisena sõprade ees ka mitte, aga emme on miskit armast. See sõna hõlmab endas soojust, pehmust, kodutunnet, headust, armastust. Ja nüüd olen mina emme. Mina, kes ma sain üleeile 32-aastaseks ja kahtlesin veel hea 2 aastat tagasi, kas see üldse kunagi juhtub. Ja siis astus Tannu mu ellu ja kinkis mulle selle sõna. Emme. Esimest korda tähistasin enda uut eluaastat koos kahe pisikese inimesega. Kes äratasid mind sünnipäeva hommikul ilusti enne kella 6 ülesse, et ma ikka teaksin, kui armastatud ma olen. Kahe pisikese inimesega, kes said minult loendamatu hulk musisid ja kallisid, sest ma olin ikka nii sigatänulik, et ma ei pea enam mitte kunagi ühtegi sünnipäeva ilma nendeta veetma. (Lihtsalt mainin, et just nüüd ärkas Jasmiin ülesse. Mida ma just rääkisin... :D)
Mäletan nii hästi oma 30ndat sünnipäeva. Mul oli elu vaikselt suht pekki läinud siis. Olin just ühest suhtest välja tulemas, mis ei olnud mulle hea. Emotsionaalselt olin kui kärbunud kirsiõis, kes kartis, et elu ei muutugi paremaks. Elasin kirikuhoones, rentisin minituba ning teadsin, et need igatsused mu sees, need on alles, aga kas? Ja ainult kuu hiljem kohtasin Tanelit. Ma ei ütle, et Tanel mu elu muutis. Aga ma ütlen pigem, et ma olin valmis muutuseks. Ma olin valmis tema jaoks. Pere jaoks. Laste jaoks ja tema suutis need igatsused välja tuua, üles äratada ja aitas reaalsuseks muuta.
Ja nüüd on mul kaks last. Minu unistuste duo. Poiss ja tüdruk. Minu väike maalm on koondunud Võrru ning minu ümber on tekkinud nii ilusad inimesed, kellest ma hoolin ja keda armastan. Minu väike aknalaud on paksult lilli täis. Ja minu süda on ka lilli täis. Sest halbu hetki on alati. Aga need ei tohiks meie päevi määratleda. Minu pesukorvid ujuvad juba pool aastat riietest. Kakaseid mähkmeid ja toole ja riideid ja noh saate aru küll, leidub iga päev. Okset lahmab. Ila ka. Ja ma teeks seda miljon korda uuesti. Oleks emme see tähendab. Õnneks ma sain nad kaks korraga. Kasvatan suureks ära ja siis lähen puhkama. Juhul kui järgmine kord siis need kuu(s)ikud ei tule. Ja võibolla võtan mehe ka kaasa, kui ta hästi käitub.

Igal juhul minu tänu. Kõigile, kes te mind meeles pidasite. Minu suurim tänu aga on siin samas. Minu kodus. Minu pere. Minu maailm. Pasapeetrid nagu nad on. Vähemalt on nad minu pasapeetrid!