Täna on suurepärane päev blogi kirjutamiseks! Ärkasin hommikul vara, nüüd joon kohvi ning järsku tuli meelde, et olen Taneliga täpselt aasta tuttav olnud... Ja siis tuli meelde, et olen juba 5 nädalat uut postitust lubanud ja siis tuli meelde, et mul on täna hea olla ja siin ma siis nüüd olen! ;)Kõigepealt aastapäevast... WOW! Nagu Tanel mõnikord mainib, et kuidas see aeg nii kiiresti mööda läinud on, alles me saime ju tuttavaks... Nojah, aga igaüks ei palu naise kätt ka peale kahenädalast tutvust. Nii see meil oli igal juhul ning tegelikult ma ei soovita seda kohe kindlasti absoluutselt mitte kõigile! AGA mina, mina pärast mitut feilinud suhet teadsin väga väga hästi, mida ma ei taha! Ning kahe nädalaga sai selgeks küll, et Tanel on minu kõrval täpselt minu kirss tordil! Tegelikult muidugi on see lugu pikk ja isegi natuke muinasjutuline, ja tänase postituse põhirõhk läheb ikka kaksikutele, kuid nende isa ära märkimine on ju ka oluline! ;) :D TÄPSELT ÜKS AASTA tagasi tuli Tanel suuuuuuure, pigem ikka hiiglasuure lillekimbuga Tõrvasse kosja! Ta oli umbes nädala mind enne seda instagrammis pommitanud ja ma nats ignosin, aga uudishimu sai võitu JA siin me nüüd oleme! Minu kõhus kasvab kaks beebit ja Taneli kõhus pesitsevad enavasti hapukooresalatid ja liha! :D (ainult nali, või noh peaaaegu)... Aaa ja muideks see essa lillekimp lõhnas niii vängelt, et kui ta lõpuks teada sai, et ma ei saanudki seda kimpu oma toas hoida, tuli ta teine kord veeel suurema roosikimbuga, mis lõpuks sai siis minu tuppa...
Ja siis see lasteteema eks. ;) Tegelikult on asi nii, et ma olen alati neid alla kaheaastaseid väga väga armastanud, aga mul polnud sellist tunnet kunagi, et ma nüüd tahan ise ka lapsi. Vbl sellepärast, et ka suhted olid valed. Sest kui asi pole õige, siis ta lihtsalt pole õige, eks! Ja tegelikult me alati teame seda oma sees, kas me siis tunnistame seda või mitte, on juba teine teema. ;) AGA Taneliga ma tahtsin. Ja see oli nii uus kogemus mu jaoks. Ma kohe teadsin, et selle mehega ma tahan last! Ja me tegime koheselt otsuse, et me ei hakka ootama. Lisaks ka meie vanus, ma ei tahtnud oodata paar aastat ja avastada, et mul on väga väga raske rasestuda... Ja nii me siis abiellusime (ärge nüüd valesti aru saage eks, me ei abiellunud ainult laste tegemiseks hahaha) ja beebitegu võis alata! :D haha... JK. Ok not kidding... Aga millega ma ei arvestaud, et see kõik võib tsipa aega võtta (mille üle mul nüüd on hea meel ning saan praegu aru, et meil oli ka oma aega vaja)... Mul tekkisid vahepeal tunded, et ma vist ei jäägi rasedaks. Küll olin haige, küll oli Tanel haige... Küll oli üks teine ja neljas asi. Ja sa võid ju ise nii väga tahta, aga lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad! ;) Ma andsin vahepeal juba kõik Jumala kätte, et ma olin pm valmis juba lapsendama, kui ma ise ei jää ja Tanel oli ka ok sellega...
JA SIIS. Saabus Märtsi kuu. 12.03.2018 ja ma tundsin oma sees, et on aeg uus rasedustest osta (ma muide olin neid ikka kümneid juba varem ostnud), kuigi ma oleks pidanud veel paar päeva kindlalt ostma. AGA sisetunne oli nii tugev, et nüüd! Ja ma lausa jooksin apteeki. Ostsin vist 3-4 testi ja guess what! Sain oma esimesed õrnad triibud. Esialgu oli selline tunne, et need testid valetavad. Et see ei ole päriselt... Et mida, kas tõesti... Miljon erinevat tunnet. Ja kuna ma pole kunagi hea saladuste hoidja olnud, siis teadsin, et ma pean NÜÜD kohe Tanelile töö juurde minema ja talle ka ütlema! Tanel pisardas ikka nii armsalt seal töö juures... Järgmine päev tegin veel ühe testi ja käisin synlabis verd andmas et veel rohkem kindel olla... JA THERE IT WAS. Minu sees kasvas üks BEEEBI! What!
Ok siis teadsin, et pean paar nädalat veel ootama, enne kui naistearsti juurde lähen...
Ja siis ma ootasin ja ootasin ja ootasin ja pekki see oli raske. Muidugi meie vanemad ja lähiperekond sõbrad said kateada, sest ma ju ei oska hoida miskit eks. ;) Ja ei tahtnudki, sest see beebi oli NII oodatud!
Ning lõpuks 11.Aprill oli käes aeg, kus seadsin sammud naistearsti juurde tuvastamisele. Oh boy. Jalad harki (kes teab see teab) ning... Mulle sattus selline väga stoiline arst, tõsine ja konkreetne. Kõigepealt ilmus ekraanile üks pisike armas kallis täpp. Minu esimene täpp. Ja siis ilmus ekraanile teine armas kallis täpp. Minu teine täpp. Ja mul pidi tatt kurku kinni jääma!!! Arst siis vaatab ja ütleb tõsise näoga, et OI, SIIN ON JU KAKS TÜKKI. Ja rohkem ta ei rääkinud, või rääkis, aga ma enam ei kuulnud... Mul jooksis juhe täiega kokku ja pisarad voolasid. Lõpuks kõndisin siis haiglast välja... Ja läksin ostsin kaks pisikest beebibody, kus on peal kirjas I love daddy... Sõitsin Tannu töö juurde ja rääkisin nats kontrollist ja vaatlusest ja andsin talle pisikese paki. No ta vaatas ja vaatas ja ütles, et oi kui tore, sa ostsid kaks tükki, üks tagavaruks... Ja ma et, What, eiiii! MU SEES ON KAKS BEEBIT! Ta arvas, et ma teen mingit suurt nalja.
Ja siin me siis nüüd oleme. Siin ma siis nüüd olen. 17 nädalat rase. ja Täiega kaks beebit! Pole midagi nali, eks... ;)
Ok. pissipaus.
Nii.... räägin siis nats veel essast trimestrist ja teise algusest ka.
Iiveldus. OH BOY. Mul ei aidanud reaalselt mitte miski. Iiveldus oli algusest peale jube. Mul ei olnud küll koos oksendamisega (1x oli ainult) kuid see oli nii piisavalt jube küll, et mõelda tihti, et see jääb mu essaks ja viimaseks raseduseks, haha... ei see polnud tegelikult nali. Mul käis peast vist juba mingi 5-6 nädal läbi, et äkki ma ootan kaksikuid, et miks mul NII paha olla on!!!
Peavalud. Kes mind veidi tunnevad, teavad, et olen pm viimased 15 aastat tugevate peavalude käes elanud. Kuid ausalt. Seda ei anna võrreldagi rasedus peavaludega. KOHUTAV! Kuni 5nda nädalani oli mul null peavalu ja ma juba mõtlesin, et wow, kas mul tulebki selline rasedus, et peavalusid ei tule. Oh you gotta be kidding me. Ja siis kui tulid, tulid täie laksuga. Nii, et polnud otsa ja äärt. Alles nüüd, umbes nädal on mul peavalud kahanenud (noh ütleme nii, et asendusid hambavaluga). Ja ma olen natuke valuvaigistite junkie olnud. Siiralt ja ausalt, ma tahaks, et ma oleks juba ammu arsti leidnud, kes mind oleks õpetanud erinevaid nippe jms kasutama, selle asemel, et õpetada, et las see käsi haarab vaigisti järgi, see ju lihtne allasurumismeetod eks... ja nüüd rasedana, ma arvasin ja lootsin, et ma ei pea kasutama mingeid rohte. AGA kui see valu juba lõpuks nii suur on, siis on valu lastele ohtlikum, kui rohu võtmine ja nii on paratsetamool mu heahalb sõber olnud ka üsna tihti. kahjuks. Nii loodan, et asi on tõesti paremaks läinud nüüd...
Muud valud. No nii. Poleks uskunud, et mu kehas on miljontriljon sellist punkti, mis nüüd raseduse ajal üles kõik ärkavad. Noh näiteks see hammaski... MISASI see siis nüüd on. Mul jookseb neljas nädal ja hambasaaga jätkub. Ok tegelikult ma ei taha sellest isegi enam kirjutada. Sest hetkel on see porbleem nii suur olnud, et tuju sellest veel romaan kirjutada, on nullilähedane. ;) Või siis imelikud kõhuvalud, torked, surve... Kui palju ma juba oma ämmaemandale helistanud olen, et mis seee siis nüüd on :D
Riiete numbri muutus. Mu armsad blogilugejad vist kõik teavad, et olen endine anorektik. Ja sellega seoses kuidagi uskusin, et kaalutõus saab minu jaoks õudusunenägu olema. Aga ei ole. Ja vot see on Jumala arm. Ja armastus minu vastu. Sest 17 nädalaga olen juba korralikult kaalutõusu näinud ja riiete numbreid vahetanud ja siiani on see täiesti ok. Võibolla see teadmine, et mu kaksikud vajavad, et ma korralikult sööksin ja toitaineid omastaksin, et see aitab. Või ma ei teagi. Ma olen päriselt oma kehaga rahul ja see on nii hea tunne. Ja suur tänupõhjus!!!!
Kiirabi. Ma tean, et ei saa sellest üle ega ümber. Vbl alguses mõtlesin, et ei taha sellest kirjutada. AGA see on teema, mis puudutab paljusid rasedaid. Ja ma ei ole ainuke. Üsna raseduse alguses (vist oli 7s nädal) puutusin kokku verejooksuga. Ja lõpetasin haiglas. Mind vaadati ööpäeva jooksul mitu mitu mitu korda üle. Kõik oli ok. AGA see hirm. Hirm et mu lastega võib miskit juhtuda. Hirm on üks jube asi. Ja kui sul pole kellelegi toetuda, muutub hirm depressiooniks. Minul on kellelegi toetuda. Tegelikult on mul ikka väga suur toetus. Mu abikaasa. Perekond. Lähedased sõbrad. Jumal. Ja sellest hirmust sain ainult tänu neile üle. See hetk, kui näed ekraanil oma lapsi. Et nendega on kõik ok. Nad liigutavad, nende süda lööb... Kui on miskit, mis ma ka sellest olukorrast õppisin, siis on see see, et ma peangi praegu väga väga rahulikult elama. Ma ei saa end süüdistada, kui mul miljon asja tegemata jäävad. Ma pean lihtsalt hingama. Palju. Ja palju magama. Ja puhkama.
Mis siis veel. Ütlen kohe ära, et ma väga väga väga väga ülipalju armastan oma kõhubeebisid. Kolme nädala pärast saame loodetavasti nende sood teada ja see on nii põnev. Minu sisetunne ütleb, et on kaks plikat, Tanelil et kaks poissi, et ju me siis näeme :D hahah... Reaalsus on ju see, et pole oluline, mis soost nad on. NAD ON VÄGA OODATUD LAPSED!!!!
Aga. See rasedus on minu jaoks emotsionaalselt raske olnud. Ja ilma lähitoeta saaksin ma küll hakkama, aga läheksin oma mõtetega hulluks. vist. Kõik need valud, millest rääkisin. Ja praegu olen ma veel üsna pisike. Jaksan kõndida ja natukegi tegutseda. Point on see, et me kõik vajame tuge. Rase või mitte. Ümbrite end inimestega, kes sind päriselt armastavad. Siis on koormaid kergem kanda. Ja ei, mitte mu lapsed pole koorem, vaid see rasedus on teatud määral. Ma ei ole asjade ilustaja vaid rohkem realist. Ma olin vist veidi blond, kui uskusin, et wooow rasedana on elu ainult üks suur lill. EI OLE! AGA see on seda väärt. Lõpptulemus kaalub kõik üle.
Ja elus juhtuvad kõik asjad omal ajal. Ma vaatan tagasi endale 10 aastat tagasi ja tean, et ma poleks siis emotsionaalselt kohe kindlasti valmis kaksikute jaoks olnud ja praegugi tihti pole. Kuid Jumal on minu sisse pannud igatsuse olla Ema. Ja see igatsus kasvas aastatega ja ma olen praegu just siin, kus pean olema. Aaa ja Tann on juba praegu suurepärane isa mu kõhubeebidele. Kui te ainult näeks, kuidas ta nendega jutustab. Ma saan igakord naerukrambid.
Aga egas midagi. Järgmiste postitusteni, loodetavasti ikka enne, kui sünnitus juba käes on. :D
Much love, Kirsi!!!!
