Scrollin instagrammis. Mmmmm millised täiuslikud kehad. Linna peal kõndides ei vaatagi nii väga, millised inimesed välja näevad, kuid kodus diivani peal... Üksinda. Ikka vaatan. Kes kõik on ennast treenima hakanud. Kes kõik käivad ja tõstavad kangi. Ja tunnen end sitasti. Mina ju ei käi kuskil suures spordisaalis ennast treenimas. Ei pane ilusaid trenniriideid selga ja ei tee jõusaalis peegli ees 10 selfit, et ikka instasse ka tõend üles panna. (nope, ma ei tee teid maha, kes te seda teete. Lihtsalt nendin fakti, et mina seda ei tee ja võibolla teeks, kui julgeks :D Ja pealegi, ma panen muid selfisid sinna haha).
See eest olen hoopis 3 kuud kodustes tingimustes natukese haaval enda (keha) kallal vaeva näinud. Kuna mul on üsna istuv töö, siis ei läinud mingi hetk mu püksinööbid enam kinni ja esialgne samm oli, et tahan oma enda pisikestesse pükstesse tagasi mahtuda.
Aga siis. Siis pidin end peatama. Sest noh. Minu väärtus.
Kas minu väärtus on see, et pean mahtuma just nendesse pükstesse või see, et olen Jumala laps. Et olen väärtuslik praegu, number suuremana ka. Ja kas teen trenni selleks, et end paremini tunda, et mu süda paremini töötaks, et mu kehal oleks jõudu ja jaksu? Või selleks, et mu väärtus mahub pisikestesse teksadesse.
Ja siis muudkui scrollin. Vaatan jälle ja jälle neid kuumade kehadega neide, bikiinides naisi ja toonuses muskleid. Noh seal instas ikka. Ja tunnen, et ma ei ole piisavalt.... No mis? Mis piisavalt? Piisavalt ilus? Hea? Seksikas?
Minu mehe silmis olen ma imeilus. Eile, kui söömas käisime, vaatas ta mind mingi hetk ja ohkas, et oioi kui ilus naine tal on. Punastasin. Ütlesin, aitäh. Ja eile õhtul, kui oma ühekiloseid kange teleri ees tõstsin ja proffidega kaasa higistasin, tundsin, et tean, miks ma seda teen. Miks ma olen 3 kuud end 3-5 korda nädalas sundinud treenima. Mitte sellepärast, et endast poolalasti pilte teistele näidata. Mitte selleks, et ma teistele meeldiks. Vaid selleks, et ma iseendas selle usu leiaksin. Selleks, et ma ennast armastan, ja oma meest armastan. Ja selleks, et ka number suuremastes teksades end armastaksin.
Kekatunnid olid minu jaoks kõik 12 klassi õudusunenägu. Esialgu sellepärast, et ma ei jaksanud oma natuke suurema kehakaalu pärast. Ja siis sellepärast, et kekaõpetajal ei olnud minuga kannatust. Ja hinde sain ka mitte enda tulemuste järgi, vaid ikka paberi järgi, mis nn pidi olema. Ja siis lõpuks sellepärast, et ma olin nii madala enesehinnanguga, ja kõik muutus aina vastumeelsemaks. Sõna sport tekitas minus võdinaid. Ma jälestasin sporti, kuna selle sõnaga seoses käis minu peast ja südamest liiga palju emotsioone läbi. 20ndate alguses, kui ma natuke rohkem enesega tegelema hakkasin, siis hakkas vaikselt ka spordi tähendus muutuma. Natuke jooksin, natuke sõitsin rattaga, palju jalutasin.
Ja nüüd 30ndate alguses... Oma kodus olles. Oma mehe kõrval. Olen iseennast ikka täitsa teisiti vaatama hakanud. Ja sport ei tähenda minu jaoks enam 2 km jooksmist aja peale või üle kitse hüppamist nii et nina verine. Kui leiad enda seest selle jõu, et natukene pingutada rohkem kui eile, ja õpid, et oled võimeline palju enamaks, kui kunagi varem... Siis oioi. Hoia alt, maailm. Enese armastus ei ole patt. Enese armastus on hoopis imeilus. See on enda kehaga leppimine just praegu. Ja siis sealt edasi minek. Natuke rohkem täna kui eile. Mõni minut kauem. Mõni raskus raskem. Ja mitte liialdamine. Mitte kellegi teise pärast, mitte maailma imetluse pärast. Ja võibolla julgen ühel päeval ka jõusaali minna, Võibolla mitte. Ja ega siis miskit katki selle pärast pole. Loeb see, et teen endaga tööd. Ja olen väärtuslik just praegu. Võibolla sinu story on miskit muud. Ja see on ka ok. Vägagi ok. Vbl mõtled, et Kirss, aga sa ei ole minu nahas olnud. Ja ma ei olegi. Aga ma tean, mis tunne on olla ülekaaluline, alakaaluline, normaalkaaluline, punakaaluline, rohekaaluline... You get the point. Ma olen mingi 5 erinevas möödus olnud ning sealt oma väärtust otsinud. Sinu väärtus ei sõltu sinu kaalust, ok! Sa oled väärtuslik alati just selles hetkes, kus sa oled. Nagu minagi. Ja maailmal ei ole õigust sinult midagi varastada. Ära siis lase tal!
Kekatunnid olid minu jaoks kõik 12 klassi õudusunenägu. Esialgu sellepärast, et ma ei jaksanud oma natuke suurema kehakaalu pärast. Ja siis sellepärast, et kekaõpetajal ei olnud minuga kannatust. Ja hinde sain ka mitte enda tulemuste järgi, vaid ikka paberi järgi, mis nn pidi olema. Ja siis lõpuks sellepärast, et ma olin nii madala enesehinnanguga, ja kõik muutus aina vastumeelsemaks. Sõna sport tekitas minus võdinaid. Ma jälestasin sporti, kuna selle sõnaga seoses käis minu peast ja südamest liiga palju emotsioone läbi. 20ndate alguses, kui ma natuke rohkem enesega tegelema hakkasin, siis hakkas vaikselt ka spordi tähendus muutuma. Natuke jooksin, natuke sõitsin rattaga, palju jalutasin.
Ja nüüd 30ndate alguses... Oma kodus olles. Oma mehe kõrval. Olen iseennast ikka täitsa teisiti vaatama hakanud. Ja sport ei tähenda minu jaoks enam 2 km jooksmist aja peale või üle kitse hüppamist nii et nina verine. Kui leiad enda seest selle jõu, et natukene pingutada rohkem kui eile, ja õpid, et oled võimeline palju enamaks, kui kunagi varem... Siis oioi. Hoia alt, maailm. Enese armastus ei ole patt. Enese armastus on hoopis imeilus. See on enda kehaga leppimine just praegu. Ja siis sealt edasi minek. Natuke rohkem täna kui eile. Mõni minut kauem. Mõni raskus raskem. Ja mitte liialdamine. Mitte kellegi teise pärast, mitte maailma imetluse pärast. Ja võibolla julgen ühel päeval ka jõusaali minna, Võibolla mitte. Ja ega siis miskit katki selle pärast pole. Loeb see, et teen endaga tööd. Ja olen väärtuslik just praegu. Võibolla sinu story on miskit muud. Ja see on ka ok. Vägagi ok. Vbl mõtled, et Kirss, aga sa ei ole minu nahas olnud. Ja ma ei olegi. Aga ma tean, mis tunne on olla ülekaaluline, alakaaluline, normaalkaaluline, punakaaluline, rohekaaluline... You get the point. Ma olen mingi 5 erinevas möödus olnud ning sealt oma väärtust otsinud. Sinu väärtus ei sõltu sinu kaalust, ok! Sa oled väärtuslik alati just selles hetkes, kus sa oled. Nagu minagi. Ja maailmal ei ole õigust sinult midagi varastada. Ära siis lase tal!
Ja ma tean, et niikuinii tuleb hetki, kus jälle scrollin. Ja jälle tunnen end halvemana, koledamana. Ja siis ütlen, et Kirss, mine loe seda blogpostitust, mis sa 29.01.18 kirjutasin. Sest Sinu väärtus noh.
