25.Mai

Ma ei suuda uskuda, et käes ongi viimased kaks Elleri nädalat. Mul on veel 1 arranzeerimine, suur lõpukontsert ja 1 lisaaine jäänud... ja ongi kõik.
Käisin eile Timoga kleiti ostma. Mina ütlen, et sain oranzikasroosa kleidi, Timo ütleb, et sain oranzi. Hahah. Ühesõnaga, väga ilus, maitsekas, pidulik ja tagasihoidlik. Mul ei ole kunaaagiiii nii ilusat kleiti olnud! :D Yeah yeah. nii lahe. ma olen õnnelik ja tänulik.
Mul on siiamaani kõik eksamid õnnestunud... solfedzo, harmoonia, eriala tehniline jms... Ja mina veel ei uskunud. Selle asemel muretsesin. Kogu aeg muretsen. Ma olen murekoll vahepeal. Ja see on kole. :/ Aga Jumal on ustav olnud ja tõesti mind aidanud, sest ma ise oleks murdunud juba.

Ja siis ongi varsti suvi käes. 5 Juuni on mu lõpetamine. Ja siis on tühi maa. Nagu peaaegu täiesti tühi ja ma ei teagi, mis saama hakkab ja ma päris kardan seda. (mäletad, murekoll...)
Kas minna Ameerikasse, kas jääda Timoga Eestisse? Mida mu süda tahab?
Ma pean ausalt ütlema, et olen veidi väsinud. Väsinud inimestest, kelle arvates inimesed, kes puhkavad või kes ei tee nii "väärtuslikku" ja "töökat", on rumalamad. Ja kelle arvates on jura, kui ma edasi õppima ei lähe. Aga ma ei taha äkki minna ja mis siis? Kas ma olen selle pärast halvem? Arvatavasti ei ole ju...

Ja samas koju on veidi raske minna tagasi. Eks ikka väike hirm on sees, et mis saama hakkab. Ja samas ma olen 23 aastane... Võibolla oleks mõtekas sügisest tööle aastaks minna? Raha teenida ja siis kuskile minna...? :) Ma ei teagi.

Edu teile kõigile. Nautige suve... ja olge tänulikud. Meil on kõik olemas ja me ei pea millestki puudust tundma.
:)

1 päev

Ja järgi on veel 1 päev Isa Süda konverentsini. Mul süda igatseb midagi näha ja samas olen ma kuidagi väsinud. Ma palun jõudu, et ikka jaksaksin 5-l koosolekul laulda. Olen mitu päeva siin väikest haigust põdenud, aga Jumal on mu terveks teinud juba. Kurk on kõige olulisem, mis peab terve olema!
Kooli lõpuni on alla kuu jäänud. wow. Mõned eksamid ja ongi läbi. Vahel on nii raske uskuda, et peale kolme aastat ongi kõik. Eller saab läbi. Ei ole enam Urselit ja Tartut siis... Kuidagi imelik üldse mõelda nii. Aga eks siis hakkavad uued tuuled puhuma ja südamesse asju sosistama. Jah :)

Nautige oma igapäeva, meie ei pea tegelema söögi otsimisega prügimägedelt ja jalas kandma vanu saapaid ja heal juhul pükse, meie ei pea näritud madratsitel magama ja lootust otsima, meile on see kätte antud juba. Palun Jumalalt, et ta hoiaks armsaid Haiti lapsi, kes on kodutud kõige laastatuse tagajärjel, mis seal toimunud on!