Ja mis siis selle kleidiga ikka juhtus ja miks ma sellest üldse blogi kirjutan? No ikka sellepärast, et sellega on lugu rääkida.
Õelge mis tahate, aga ma usun, et enamik väikeseid tüdrukuid unistab just Sellest valgest kleidist, millega pulmapäeval altari ette kõndida. Ma olin 9 aastane, kui oma hea sõbranna Liisiga (ma ei usu, et ta üldse mäletab) pulmakleite joonistasime ja unistasime sellest, kellega abielluda, pere luua, kodu luua...
Ja siis paar kuud tagasi hakkas mu unistus täituma, kui mind naiseks paluti. Ja siis algasid need kurikuulsad otsingud. No ega ma alguses väga ei pingutanud, mõtlesin, et küll jõuab. Ja mõtlesin veel lausa nii, et küll ma Kanadast oma kleidi leian. Ja leidsingi. Ja see lugu on ka äge. Sest see hetk, kui me mu õe Vaariga esimesse pulmasalongi sisse astusime ja seda kleiti seal kõikide teiste kleitide vahel silmasime, siis see oligi See hetk. See õige kleit noh. Kleit seljas, astusin pisarad silmas poodiumile, vaatasin Vaarile otsa ja me mõlemad teadsime, et see ongi see kleit. Pikkuselt täiuslik, ainult seljatagant oli vaja korda teha, et nende paelte all ikka ka riie oleks ja tundus, et ongi kõik. Maksin raha ja kleit lubati paari päeva jooksul valmis panna ja kui õige hetk käes, saatsin õe järgi. Ja nii see valge kleit minuni jõudiski.
See teadmine, et mul on kleit olemas, see oli nii sügav, et nüüd on kõik okei ja võib edasi organiseerida. Ma isegi ei mõelnud enam kleidile. Tõin ta Eestisse kohvris ja riputasin isa kabinetti, et kellelgi poleks kiusatust seda torkida ega vaadata.
Nädal enne pulmi oli mul skype kõne Kanadasse, kus kurtsin, et huvitav, kas emme ikka oskab seda tagant kinni siduda jms. Ja see kõne toimus mul töö juures, nii nagu ma ikka olen, leegitsedes rääkides ja lahmides, kuulsid sellest ka kõik ümberolijad. Ja sellel hetkel oli selles ruumis ka üks naisterahvas, kes rehvivahetust ootas. Otseloomulikult kuulis ta kõike pealt ja nii kui minu kõne otsa sai, hakkas temal jutt jooksma. Ta mainis, et üks ta hea sõbranna on õmbleja ja justnimelt pulmakleitidele spetsialiseerunud. Ja et ta annaks mulle ta kontakti juhul, kui mul peaks vaja minema. Noh, et arvatavasti enam ei lähe, aga nii igaks juhuks. No okei, mõtlesin ja panin numbri kirja, ütlesin aitäh ja nii jäigi.
Kolm päeva enne pulmi. Võtsin kleidi roosast kotist välja, panin selga ja emme hakkas selja tagant kinni siduma ja papammmmm. See osa, mis pidi olema sinna õmmeldud, nooooooooooooo. Mina oskan ka paremini õmmelda, kui see sinna mitteõmmeldud oli. Ehk siis suurte koledate pistetega olid mingid suvakad trukid, teisel pool trukke polnud jne jne. Ja kui kleidi saba hakkasin kinnitama, polnud kinnitust ka. Ehk siis, naised, kes te olete korsetiga ja sabaga pruutkleiti selga proovinud, pannud, te ju mõistate mu paanikat, eks? Ma hakkasin nutma. Kleit oli põrandal, mina aluspesus ka seal kuskil ja mõtlesin, et MIDA MA TEEEEN. Pluss lisaks enesesüüdistus, et miks ma juba ammu ei kontrollinud kõike. Emme kõrvalt lohutas, et kuidagi midagi ikka peab ju saama. Ja siis PIRN. Otsisin sahmides kontakti välja, mis paar päeva enne olin saanud (juhuslikult eks, haha, noooooo, juhuseid ju pole) ja helistasin kell 9 õhtul sellele numbrile. Sõbralik hääl kutsus mind järgmise päeva ehk siis neljapäeva hommikul endale külla koos kleidiga ja lubas mind igati aidata. Pisarad silmas hakkasid kuivama ja milline tänutunne mu sees kasvas.
Järgmine päev siis kohtusin õmblejaga, panime koos kleidi selga. Tuli välja veel paar viga ja ta lubas kõik ära teha, k.a. kleidi aurutamine ja alusseeliku lisamine, millest mul omal aimugi ei olnud (ära nüüd näpuga näita, kus mina teadsin, et pulmakleidil peab alusseelik olema ja veel mingi aurutamine). Ja veel lisaks lubas ta mul pulmapäeva hommikul kleidi selga aidata.
Nii. Ja see pole veel kõik. Eile tuli see õmbleja sõbranna siia töö juurde. No see esimene naine, kes mu vestlust pealt kuulis. Ja tuleb välja, et tal olid rehvid vahetusse läinud (see on liiga pikk jutt, et ma siia kirjutaksin detailselt). Igal juhul, et ta tegelikult poleks pidanud üldse too esmasp siin olema, kui Tanel poleks teda valesid rehve vahetama kutsunud ja ta oleks pidanud üldse teine päev jne. Pikk jutt AGA ta oli siin. Just siis, kui mina Vaariga rääkisin. Ja see, armsad sõbrad, on Jumala Ime. See on täielikult sajaprotsendiliselt Jumala Ime. See on Tema määramatu üleloomulik armastus minu vastu, õelge mis tahate. Tnx Taevane Isa, et Sa minu poolel oled!
Ja see, armsad sõbrad, on minu kleidi lugu. Kleit sai mulle ilusti selga laupäeval ja ma tundsin end kui printsess. Kui armastatud naine. Kui Jumala tütar.
Aitäh lugemast. Ja tean, et paljud teist palvetasite meie pulma pärast. Aitäh ka selle eest. See päev toob siiamaani pisarad silma!
Teie Kirss!
