Armastus.

Armastus. Kui suur võib olla Armastus. Kas nii suur, et kui ma midagi valesti teen, siis korraks mind ei armastata. Või kui laps pahandust teeb, siis teda korraks ei armastata. 

Me oleme kõik inimesed, eks. Ma usun, et seda blogi siin lugemas ei ole ühtegi koera või kassi vaid ikka lihast ja luust inimesed. 

Ja inimestena on tihti meie armastusel tingimused. Lugesin ükspäev ühte blogipostitust, kus räägiti lastest ja kingitustest. Noh et kuskil oli siis levimas selline ´mäng´, et kui laps pahandust tegi, siis vanem võttis nn kingituse nii kaua karistuseks panti, kuni laps midagi head tegi, et see siis kuuse alla tagasi panna. Pm kasvavad siis sellistes peredes üles lapsed, kes õpivad tingimustega armastust. Ok laps lapseks. Aga oletame, et minu abikaasa ütleks, et tema ei viitsi täna nõudepesumasinat tühjendada, et kas ma siis võtaks tema jõulukingi ka ära, et enne tagasi ei saa, kui hästi käitud. Täiesti puhas lollus ju. 

Ja nii elavad paljud inimesed päevast päeva. Teades, et ainult siis, kui nad kõik õigesti teevad, et ainult siis väärivad nad armastust. Õiged riided, õige huulepulk, õige meik. Õige kehakuju. Alati valvel sellest, mis suust tuleb. AGA kui väsid, kui korraks libastud, siis enam ei vääri armastust jah? 

Ma olen esimest korda elus suhtes, kus meie vahel on vastastikune respekt. Jah, me teeme vigu. Väsime, teeme lollusi, ütleme midagi, mis 10 sekundit hiljem kahetsuseks muutub... Sellegipoolest armastame me üksteist tingimusteta. Ja nope, see otsus ei pruugi kergelt tulla. Ma olen paras frukt. Aga Tanel on tõotanud mind armastada ka siis. Ja vastupidi. 

Ma tahan elada selles maailmas. Kuid selles maailmas on kasvatus, mis käseb meil olla teatud moodi ja siis kuidagi moodi me kõik püüdleme selle täiuse poole. AGA ainuke täiuslik isik on olnud ja jääb olema Jeesus. Jeesus Kristus, kes ei ole minu jaoks ainult mingi ajalooline isik. Vaid Jeesus Kristus, kelle pärast on meil iga aasta jõulud, kelle pärast on minul iga päev elu. Jeesus Kristus, Tema moodi peaksime me püüdlema. Tema poole ja Tema moodi. 

Abielu Taneliga ei ole mind ainult naisena muutnud, vaid ka minu südant Jeesuse järgijana. Kuidas seda seletada. Ma ei teagi. Lihtsalt tean, et minu süda on igapäevases muutumises ja kasvamises. Ma tahan olla naine, abikaasa, järgija, kuulutaja, avatud südamega ja mitte elada seda elu ainult elamise pärast, vaid igavikulise eesmärgiga. Kristlane olla ei ole tegelikult üldse lihtne, kuid ainult Tema on mind tingimusteta armastanud ja juba Taneli kaudu saan ma seda näha, sest ma usun, et Jumal on pannud talle südamesse justnimelt minu kõrval olla.  Abielu on püha. Samuti minu ja Taneli suhe on püha. Ma tahan kasvada veelrohkem armastuses ja see tuleb hinnaga. Iga hea asi maksab midagi, eks! ;) 

Armastus. Mis värvi on armastus. Armastus on minu jaoks alati Jeesuse värvi. Ainult Temas saan ma elada ja hingata. Kui ma otsiksin pidevalt pealaiali ringi nii kristallidest kui kristlusest kui hinduismist kui hedonismist kui ateismist abi, siis kus oleksid mu jalad? Mitte ühegi kalju peal, vaid ühe liivase maa peal, mis ei kanna. Ma käiksin pealaiali ringi ja muudkui otsiksin rahu, seda sisemist rahu. Sest olgem ausad, Tanel ei suuda ega ei PEAGI mitte kunagi minu kõige sügavamaid südame auke täitma. Seda saab teha minu Looja, minu Jumal. Ta on kes Ta on ja Ta tunneb mind läbi ja lõhki niikuinii. Ja nüüd on Ta minu kõrvale pannud mehe, kellega koos me saame selle elu veeta ja seda armastuses, mitte pidevalt üksteist muuta proovides. 

Kui on midagi, mis minu südant sellel aastal 2017 on puudutanud, siis see on Taevase Isa heldus ja headus. Ta on andnud oma ainusündinud poja, et minul oleks elu. Ja Ta on andnud minu kõrvale Taneli. Minu kalleima maapealse aarde. Minu abikaasa.

Olge väga kaitstud, õnnistatud ja armastatud ja et aasta 2018 oleks muutuste aasta, heade ootuste aasta ja Jumalaga koos kõnnitud aasta! :)

Kirsu

Murdepunkt

Umbes 3 nädalat tagasi oli mul üks murdehetk, kus ma tundsin, et kui nüüd minu südames miskit ei muutu, siis on väga raske edasi minna. Ladusin kõik enda seest siis välja nii Taneli ees kui Jumala ees, kõik hirmud, kõik nutmata nutud, kõik valu ja nutsin nii, et järgmine päev olid ka veel silmad paistes. Aus olla on ikka väga raske. Iseenda sees on inimene võimeline väga palju asju peitma. Aga point on selles, et ühel hetkel ei saa ka iseendale valetada. Jumal näeb niikuinii ning lõpuks hakkavad need koormad sind lihtsalt murdma. Ma ei mõtle seda, et mul olid mingid mega tunnistamata patud vaid pigem seda, et mul olid teatud asjad, mida ma kandsin endaga nagu seljakotti ja ei tahtnud neid maha panna. See võib olla ükskõik mis. See võib olla hirm, see võib olla mingi valu, see võib olla mure kellegi teise pärast. See võib olla andeksandmatus või hirm kaotada kontrolli. Ja sa kannad seda, sest ühel hetkel muutub see harjumuseks.
Ja siis, kui lõpuks on murdepunkt, siis on otsekui uus hingamine. Ok, mul on teises mõttes väga rasked 3 nädalat olnud, kuna sain külma ja olen vahelduva eduga kolmandat nädalat haige (vahepeal olin juba terve ja nüüd paar ööd jälle magamata)... Kuid mingi koorem on minu pealt maas. Ma ei oska seda kirjeldadagi. Lihtsalt kergem on olla.
Ja ma olen tänulik. Selle eest, et Jumal ikka ja alati tahab mulle meelde tuletada, et ma ei ole päriselt ka üksi. Iseasi kas ma seda kuulen. Jep, muidugi on mul Tanel kõrval olnud viimased kuus kuud, aga kui isegi mina ei tea, mis mu sees aegajalt toimub, siis kuidas tema teadma peab. Ja pealegi ei ole minu abikaasa selleks, et kõiki minu koormaid kanda, vaid pigem, et jagada, kuulata, armastada. Ainult Jumal saab minu koormaid kanda, ära võtta ja rahu anda.
Võibolla ma räägin liiga ummamuudu, aga mis siis. Parem ummamuudu, kui üldse mitte. Ma tahan elada süda käisel, mitte saapasääres. Ma tahan elada nii, et ma saan teiste eest palvetada (muide, enamasti saan ma ise ka julgustatud, kui seda teen), et ma saan julgelt oma vigu tunnistada, andeks paluda ja edasi liikuda. Ma tahan elada nii, et ma ei karda Jumalast tunnistada. Ja selleks pean ma oma koormad maha laadima, muidu tunnistan ma millest? Et Jumala saab anda rõõmu, aga ise olen nagu tige krokodill. Ma tahan elada vabaduses, mitte ahelates. Ma näen nii palju inimesi enda ümber, kellel on otsekui ahelad käte ja jalgade ümber ja aegajalt lasen ma endale ka need uuesti ümber siduda... Aga sedasi elada ma ei taha :) Mida või keda on mul karta?
Ja ma tean kindlusega, et ma teen ka edaspidi vigu. Vahel vihastun, vahel olen nõme kellegi vastu. Vahel ei saa ise ka aru, mida ma teen... See teeb minust ainult inimese. Inimese, kes õpib ja kes on valmis oma vigu tunnistama.
Ja siis seda tahtsin ka õelda, et nüüd lõpuks on meil korter ka külaliste vastuvõtuks sobilik, nii et kui tahad/tahate külla tulla, siiis WELCOME! :)
Kirss