- Kirsu Kahe Takti päeval!Aeg lendab. Nagu lind, ainult poole kiiremini.
Juba on käes 15.detsember, kõigest nädal selle aasta jõuludeni. Tulevad vist mustad? Kuigi lootus ju jääb, et ehk sajab ka midagi valget sealt taevast lõpuks alla.
Kuna ma kirjutan nii vähe siia, siis igakord kui tuleb tahtmine jälle end veidi avada, on umbes 100 sündmust ja üritust eelmisest korrast juurde tulnud ja ma ei jõua sellest kõigest kohe kindlasti rääkida.
On olnud võistlusi, konkursse, esinemisi, kontserte jms. Olen käinud koguduses, noortekal, jõulupeol, Tallinnas, Türil, kaubamajas, balletti vaatamas... =)
Kõige meeldejäävam sündmus viimati oligi Kaks Takti Ette. No tänu Andrele sain ka maitse suhu. Andre Hein (Elleris II-l kursusel, pop-jazz, ka urseli õpilane) sain viimase 6 finalisti sekka ning siis tuli teha omabändi voor. Vinge, sest mind kutsuti taustalaulu laulma. Nüüd saan ka ära õelda siis, et mul on kaamerad näos olnud ja Eesti kuulsused vastu jalutanud terve päeva. See aga sellest. Kogemus iseenesest oli ju hää!
Mis veel siis? Kuna kohe kohe on ju jõuluvaheaeg algamas, siis räägiks ehk veidike ka koolist. Hinded on korras (no tubli tüdruk, nagu ma olen...), viimane erialaarvestus on veel tulemas järgmisel teisipäeval ja siis võin õelda VABADUS! Ja ehk ka tunda selle sõna maitset oma keelel. Kuna meie kool algas ju nädal varem teistest koolidest ja on siiamaani kestnud ilma ühegi vaheajata siis on päris raske vastu pidada. Kuid olen hakkama saanud! =) Palju asju on siiamaani, mis mulle kooli juures ei meeldi, kuid umbes samapalju või rohkemgi õnneks meeldib. Seega hea kaalub vähemalt siiamaani halva üle! Ma kujutan ette, et kui ma peale 3 aastat õpinguid veel midagi kobisen, siis olen ma ise juba süüdi. Ma saan nii palju kogemusi, elamusi ja praktikat, et see on uskumatu. JULGUS muudkui koguneb minusse.
Inimesed mu ümber on ehk veidi pealiskaudsed, kuid võib-olla on asi siiski minus. Ma ei tea! Lihtsalt kui mu kõige kallimad on ära kuskil, reisimas, kodus vms, siis olen ma enamasti Tartus üksi ja KUI ma ise juhuslikult kellegagi ühendust ei suvatse võtta, siis olengi üksi. On olnud õnnelikke hetki, kus mind on külla kutsutud (MARIS, see päev oli nii vahva)... Ok, ma ei hakka melanhoolseks muutuma, see selleks. Kuid vahel tahaks, et ma ei oleks see inimene, kes ise end teistele külla kutsub! Olen jõudnud järeldusele, et jah pealiskaudsus on meis kõigis sees ja see teeb so feaking angry´ks mind!
KUID veidi positiivsemalt poolelt. Vaaru kallis läks Kanadasse, tähendab see on nii neg. kui pos. Minu jaoks kahtlemata neg, sest ma igatsen teda. Kuid see kallike vajas äraminekut ja kuidas veel. Siis mu emme-issi on üldse Aafrikas, jajah :D AH et mis nad seal teevad ve? No küsi neilt! Essu jätsid koju, Gerlika hoiab! Ps! Kes veel ei tea, siis Maria elab ka meil (mu vanemaid tundes peaksite mõistma seda).
Ma tänan Jumalat et ma koju tulin eile, sest pisiEssu läks öösel hüsteeriasse. Hoidsin teda nii enda vastus, siis jäi tuttu uuesti ja siis valvasime teda gerlikaga kordamööda. Ehk siis öö üleval. Nii mul viimasel ajal ongi... Ei saa magada. Siis kui tahaksin, siis aetakse üles või ei jää lihtsalt. Elu ei ole kerge. Elu on lihtsalt elu, oma kiuksude ja raskete olukordadega!
Mis veel siis? Huh, mu oma elu on praegu üks MESS. Sõna otseses mõttes. Raske on jääda iseendaks, maailm tormab peale. Käisin vaatamas sellist etendust nagu NINASARVIK, kus kõik inimesed muutusid lõpuks ninasarvikuteks. Ma tunnen nagu mina oleksin ka muutumas ninasarvikuks, üheks sellest hallist massist, mis mulle iga päev tänaval vastu kõnnib. Ja kas ma siis tahan? NO ei, kuid mingi osa minust samas tahab, sest nii tundub lihtsam. Metsa, kas see on siis tõesti see tee, mida mööda ma tahan käia? Me vajame inimestena lähedust, ja kui me ei saa seda oma kõige kallimatelt, siis läheme me otsima mujalt. Ja seni otsime, kui tuleb mingi asendusaine, mis on tegelikult CRAP.
Huhuh. Läks jälle kurvaks jah? Head Jõulumeeleolu ma luua ikka ei oska. Ja ega eriti ei taha ka.
tsau praegu. Kunagi jälle! :)
