Oleme pidanud nendega enneaegsuse tõttu tihti Tartus kontrollides käima ja seal alati ikka vaadatakse neid korrigeeritud vanuse järgi (et siis, kuna sündisid 6.oktoober, poolteist kuud enne tähaega, siis on ka tegelikult alles 4,5 kuused nüüd). Ja nad nii julgustavad seal, et kõik on arengus nii nagu peab ja küll nad varsti keerama hakkavad ja küll nad varsti haarama hakkavad ja küll nad varsti järgi jõuavad.
Ja jõudsidki. Täna vaatame Taneliga neid küll, et mida pekki. Kuidas nad nii palju juba oskavad ja teevad jne...
See viimane märtsi nädal on küll hüppeline olnud. Kõigepealt Jasmiin. Pesin siin üksõhtu nõusid, plika oli põrandal selili. Jauras küll, aga ma ei pööra tihti sellele tähelepanu. Ja lähen siis teda sülle võtma ja ta on end kõhuli keeranud. Ja me läheme homme temaga just seda sama õppima võimlemisse! :D hahaha sulle perearst, kes noomis meid viimane kord, et miks juba ei tee seda ja toda! Njaa, see selleks. Järgmise päeva hommikul tegi Joosua sama igal juhul. Ukerdas ja ukerdas ja kõhuli oligi (Joosul on muidugi varbad ka ammu juba pihus olnud ja nn tahe olemas, aga keha ei jõudnud järgi).
Siis olen Joosuat mingi kuu jälginud, et millal tal see hammas juba tuleb. Nii viril ja halvasti magab ja jorrune. Ja paar päeva tagasi oligi kiku suus. Vaatan siis eile juhuslikult Jasmiini suhu ja tal ka kiku suus. Ei saanud vennale ikka järgi jääda. Sündisid koos, pidid ka need nn tähtsad asjad koos juhtuma.
Aga oi see öö ja päev.
Jasmiin tunnetab asju kätega. Ta tahab kogu aeg,et mu käsi oleks tal kuskil lähedal ja siis ta mudib seda ja katsub ja paneb oma näo lähedale. Ta armastab omaenda kätega ka mängida. Või seda, kui ma tema kätega endale pai teen, oi seda laginat. Ja paljas porgand armastab ta ka olla. Ta oma häält veel pole nii avastanud nagu Joosu, aga see tuleb ka vaikselt. Need nunnud õrnad jutuvadinad ja mulinad... Ma sulan siis alati. Ja kui ta ikka kõdi peale naerma suure häälega hakkab... aww! Aga oi ta võib mind õhtuti närvi ajada, kui ma teda ikka 3 tundi magama panen edasi tagasi. Sülle, maha, sülle, maha, sülle, maha. Ööd ongi mul rohkem Jasmiiniga ja ta nii harjunud minuga juba. Samas, kui ta lõpuks peale tralli magama jääb, siis on õist ärkamist ainult 1-2 korda ja magama tagasi.
Ja Joosu. Oi mu "väike" Joosukene. Ta on nii tugev, et ma vahel lihtsalt ei jaksa taga mõllata ja see rohkem Taneli ala. Ja nüüd on ta hakanud õlga hammustama, ju see suuseest ikka nii valutab kõik, et vaja sügada end. Ja Joosul on küll hääle kasutamine nii selge, et kus need kõrvatropid olidki... Joosule meeldib, kui temaga kogu aeg tegeletakse. Ja jaurab, mis ta jaurab, magama jääb ta üldiselt kergemini. Praegu see hambavärk on ta tujukaks teinud, aga keda ei teeks? Kui ta süüa tahab, siis kuuleb sellest terve Pikk 12 korterkond. Ma arvan vähemalt... Ja ta on nii armas trulla, et ma söön ta ära lihtsalt. Musitan ära küll igal juhul iga päev. Isegi kui nende vastumusid ilased on. Ning püreed armastab ta rohkem kui miskit muud. Suu lahti nagu linnupojal. Minni jällegi paneb suu nii kinni ära, et sinna ei pääse mitte miski sisse, kui piimaga just tegu pole.
Ja üleüldse. Mida pekki, et nad kohe 6 kuused on. Päriselt. Ma olen 6 kuud ellu jäänud nendega ja nemad ka. Iga hommik, kui jälle uus päev algab, on selline tunne, et see on üks maraton. Kaksikutemaraton. Mähkmed, pesu, toit, pudelid, kaka, pissi, okse, mängimine, joogapall, emme valmistoidud, pesupesemine, vankrid, magamapanek, uute oskuste õppimine, ellu jäämine. Kaksikutemaraton noh. Ja ma ei ütle siin kellelegi, et ühega kergem oleks. :) Lihtsalt mul neid kaks, ja ühe kogemust pole ju. Ja ükskõik kui palju ma ka üritan elu ette kujutada ühe lapsega, no vot ei oska. Või ühe beebiga. Ikka ei oska. Mul neid kaks ja nii on.
Eks me koos kasvame siin. Emme, issi kõige rohkem. Õpime nende erinevusi ja sarnasusi armastama. Õpime eripärasusi tundma. Õpime ignoreerima seda, kui jauravad niisama (ok beebidel vist pole miski niisama, aga vahel ei jaksa kõigele reageerida). Ei torma iga nutu ja ää peale enam. Nüüd tuleb ainult piip ja prillid hoida ja kodu veel beebisõbralikumaks teha, sest ega see käputamine ja kõige katsumine, suhu toppimine ja avastamine kaugel pole.
