Everything is okay in the end. If it's not okay, then it's not the end.
Your talent is God’s gift to you. What you do with it is your gift back to God.
You know your in love when the hardest thing to do is say goodbye.
If you love someone tell them, because hearts are often broken by words left unspoken.
"To the world, you may be one person; but to one person, you may be the world!"
Yesterday is history. Tomorrow is a mystery. Today is a gift. That's why we call it the present.
I believe in angels, the kind that heaven sends. I'm surrounded by angels, and I call them my best friends.
Faith is to believe what you do not see; the reward of this faith is to see what you believe.--St. Augustine
You fall in love with personality but you live with character.
29.10.08
24.10.08
100 post
Emm tahtis nii väga blogi, et mõtlesin, et kirjutangi. Ja seekord eestikeeles. Mu mõte ei tööta täna teistel radadel. Ja kell on liiga vähe ka selleks, et hakata pingutama. Pluss mul on mingi pinge peas, ei suuda eriti mõelda. Tundub, et valisin suht melanhoolse tuju kirjutamiseks. Pole hullu, nagu Ester selle peale ütleks...
Olen Tartus, istun oma pisipisikese laua taga ning mõtlen, et ei taha täna midagi teha. Aga peab ja hullumööda peab. Õhtul on sünnipäev, kuhu mind on esinema kutsutud, mis tähendab, et seekord tuleb ikka oma 5-6 laulu arvatavasti. Veikoga teen 3 lugu: Viva la Vida, How He Loves ja You And Me. Päris head lood, aga rasked õppida. Vivvuga teen seekord eestikeeles; et oleks ka midagi oma. Ja usun, et nii ongi hea; vaheldust siiski. Ja kõik see tähendab omakorda seda, et täna tuleb proovi paljupalju teha. Ma ei taha mütsiga lööma minna. :)
Vahepeal on paras ports kõike juhtunud, toimunud.
Kõige eredam mälestus on siiski Lätiskäik. Istusin 11.Oktoober bussi peale Tartust ning sõitsin Riiga; Riias vahetasin kenasti bussi ja sõitsin edasi Talsisse. Mis tähendab seda, et busside peal tuikusin 7 tundi, pluss kõik muud värgidsärgid. Kui Chris mind lõpuks Talsis autopeale võttis, oli nii hea tunne; tundsin, et olen kodus. Eks Talsi ongi nende 3 kuuga mulle päris oma kohaks saanud. Mul on seal inimesed, kellest ma hoolin ja vastupidi... Ning Chris-Lydia on nii armsad; nad kolisid uude majja ning kõik oli renoveeritud, selline vanaaegne stiil. Mõnus; sain oma toa (siiamaani esimest korda Talsis käikude jooksul olen oma toa saanud)...Igal juhul nautisin ikka täiega... Lihtsalt puhkasin seal. Esmaspäeval oli siis esinemine. Freedom Project; inimesi väga palju ei olnud (pakun, et ehk 30-40)... Nimelt toimus see Talsist veidi väljas väga halva koha peal. AGA ikkagi oli hea; väga hea. Nautisin. Ma esitasin esmakordselt enda lugu ´Golden Shoes´, mis sai sooja vastuvõtu. Ning Chis tegi oma osa kitarril ka väga hästi. :)
Tagasi Eestis olin teisipäeva öösel mingi aeg. Jälle bussidega; Seekord jälle siis oli raske ära tulla; nagu ma ütlesin, Talsi on mulle südamesse pugenud kõigi oma heade ja vigadega.
Ning siis tiksusin vaikselt Türile kolmapäeval; ilma koolita, ilma süütundeta. Ma ei tea miks, aga see aasta on mul kuidagi lihtne puududa koolist. See on vale, ma tean, aga ma ei oska ja ei taha seda kirjeldada. vot.
Maria kallis tuli reedel meile ja ajas Essu hulluks (heas mõttes) ning õnneks jäi ta kuni laupäeva õhtuni meile... Rääkisime, jõime teed, sõime kooki (igast kooki) ja laupäeval käisime pildistamas. Girls stuff ühesõnaga. väike meik, väike breik. :P Maria, sa oled nii kallis, ma loodan, et sa ise ka seda tead, eks?
Ja see nädal olen ilusti koolis jälle käinud. Et siis kõik ära teinud, mis tegema peab ja mitte grammigi vähem. Ja Jumal on ustav; saan Faithful Father-t laulda 5.ndal Novembril, kui meil osakonna-kontsert on. Mul on bändis trummid, bass, 2 kitarri ja klaver ning taustalaulja. Ja esimene proov oli super. Ma nautisin igat nooti, igat hetke. Usun, et see laul saab ainult paremaks minna...
Huh, ma ei oskagi midagi öelda, järgmine nädal on ehk vaheaeg, mis tähendab seda, et ma saan terveks nädalaks koju minna; polegi vanematele veel öelnud. :P
Eile käisin linnas; postitasin Barbala kingi, tegin tudengikaardi, ostsin süüa. mmm. jep. head süüa. Mul ei ole viimasel ajal kõht üldse tühi ja seetõttu pean ainult sellist toitu ostma, mis on tõesti mu lemmik, et ma süüa suudaksin. Muidu oleks jama, ma vist ei sööks üldse siis... :S Ehk läheb paremaks. Jumal, kaitse ja hoia!
31.Okt sõidame Leetu noortekonverentsile vms. Ma täpselt ei teagi, eks paistab.
Usun, et pean teemat, mis kõiki huvitav, ka puudutama. Ma olen enamvähem korras, mis puudutab minu Talsi armastust. :) Hakkan vaikselt üle saama; ehk peaksin natuke aega Talsist eemale hoidma, et ma täiesti korda saaksin. Kuid hetkel on juba ok. Asjas läksid nii nagu nad minema pidid ning ma usun, et Jumal on mind kuidagi sellest üle viinud; THERE IS A TIME FOR EVERYTHING AND A SEASON FOR EVERY ACTIVITY UNDER HEAVEN. Ma ei saa kunagi üle ega ümber sellest kirjakohast; see sobib minu ellu ja ma tean, et kui tuleb armastus, see õige armastus, siis ma olen selleks valmis ja minu tulevane mees on selleks valmis. Usun, et siis kõnnime me mõlemad Jumala poole ja selle läbi ka üksteise poole. :) Mis seal ikka, kõik mis Talsis juhtus, oli parim. Need nädalad, 2 kuud, olid parimad mu elus ja ma ei kahetse midagi. Seega lähen ma siitkohalt nüüd oma eluga edasi ja vsjo harasho!!
Emm, sa saad vist päris pika blogi seekord. heh.
Hetkel loen raamatut Narnia; Mul on selline 750 lk inglise keelne seeria. Mõnus; naudin igat lehekülge. Ja ma näen esimest korda ka ise paralleele Piibliga; nt see, kui Jumal lõi maailma ja kõik olendid. Narnia esimeses raamatus on ka ühe uue maailma loomine toimumas = Narnia loomine, lõvi hingas, laulis ning imed sündisid, puud kasvasid, loomad jms... Nii hea on raamatud sedasi lugeda, kui oled ise veidi vanem ja näed asju hoopis teise pilguga. Aga ühesõnaga miks kõik see jutt? Sellepärast, et ma olen uuesti oma elus raamatute lugemise rõõmu avastanud. Lihtsalt sukeldud raamatusse ja enam ei saa lahti, nii kaasahaarav, elav on kõik...
Vahel tahaksin, et minu elus ka oleks kõik nii elav; et kõik, mis ma teen, jätab mingi märgi; et ma ei oleks lihtsalt keegi, kellest midagi ei teata. Ma tahan olla Kirsika, kes on ülistaja; ma tahan olla Kirsika, keda teatakse, kui tulihingelist Jeesuse-jüngrit... Ma tahan olla Kirsika, kes armastab Jumalat nii, et see paistab ta silmadest välja. Kas ma olen ka? Ma ei tea. Hetkel ma ei tea. Tundub, et ma elan nii passiivselt, et ma ei tea, kas ma üldse kedagi mõjutan, v.a. siis oma tujudega, mida on piisavalt. Ühesõnaga, kas mu elus tuleb ka selline hetk, kus ma tean, et ma tean, et ma tean, et Jumal on minu elus nr.1 ja kus kõik seda näevad.
Aga olgu, jätan siikohal mõttelõnga katki ja hakkan laule kuulama; et oleks, mida õhtul teistele edasi anda. Muusikat.
:)
Olen Tartus, istun oma pisipisikese laua taga ning mõtlen, et ei taha täna midagi teha. Aga peab ja hullumööda peab. Õhtul on sünnipäev, kuhu mind on esinema kutsutud, mis tähendab, et seekord tuleb ikka oma 5-6 laulu arvatavasti. Veikoga teen 3 lugu: Viva la Vida, How He Loves ja You And Me. Päris head lood, aga rasked õppida. Vivvuga teen seekord eestikeeles; et oleks ka midagi oma. Ja usun, et nii ongi hea; vaheldust siiski. Ja kõik see tähendab omakorda seda, et täna tuleb proovi paljupalju teha. Ma ei taha mütsiga lööma minna. :)
Vahepeal on paras ports kõike juhtunud, toimunud.
Kõige eredam mälestus on siiski Lätiskäik. Istusin 11.Oktoober bussi peale Tartust ning sõitsin Riiga; Riias vahetasin kenasti bussi ja sõitsin edasi Talsisse. Mis tähendab seda, et busside peal tuikusin 7 tundi, pluss kõik muud värgidsärgid. Kui Chris mind lõpuks Talsis autopeale võttis, oli nii hea tunne; tundsin, et olen kodus. Eks Talsi ongi nende 3 kuuga mulle päris oma kohaks saanud. Mul on seal inimesed, kellest ma hoolin ja vastupidi... Ning Chris-Lydia on nii armsad; nad kolisid uude majja ning kõik oli renoveeritud, selline vanaaegne stiil. Mõnus; sain oma toa (siiamaani esimest korda Talsis käikude jooksul olen oma toa saanud)...Igal juhul nautisin ikka täiega... Lihtsalt puhkasin seal. Esmaspäeval oli siis esinemine. Freedom Project; inimesi väga palju ei olnud (pakun, et ehk 30-40)... Nimelt toimus see Talsist veidi väljas väga halva koha peal. AGA ikkagi oli hea; väga hea. Nautisin. Ma esitasin esmakordselt enda lugu ´Golden Shoes´, mis sai sooja vastuvõtu. Ning Chis tegi oma osa kitarril ka väga hästi. :)
Tagasi Eestis olin teisipäeva öösel mingi aeg. Jälle bussidega; Seekord jälle siis oli raske ära tulla; nagu ma ütlesin, Talsi on mulle südamesse pugenud kõigi oma heade ja vigadega.
Ning siis tiksusin vaikselt Türile kolmapäeval; ilma koolita, ilma süütundeta. Ma ei tea miks, aga see aasta on mul kuidagi lihtne puududa koolist. See on vale, ma tean, aga ma ei oska ja ei taha seda kirjeldada. vot.
Maria kallis tuli reedel meile ja ajas Essu hulluks (heas mõttes) ning õnneks jäi ta kuni laupäeva õhtuni meile... Rääkisime, jõime teed, sõime kooki (igast kooki) ja laupäeval käisime pildistamas. Girls stuff ühesõnaga. väike meik, väike breik. :P Maria, sa oled nii kallis, ma loodan, et sa ise ka seda tead, eks?
Ja see nädal olen ilusti koolis jälle käinud. Et siis kõik ära teinud, mis tegema peab ja mitte grammigi vähem. Ja Jumal on ustav; saan Faithful Father-t laulda 5.ndal Novembril, kui meil osakonna-kontsert on. Mul on bändis trummid, bass, 2 kitarri ja klaver ning taustalaulja. Ja esimene proov oli super. Ma nautisin igat nooti, igat hetke. Usun, et see laul saab ainult paremaks minna...
Huh, ma ei oskagi midagi öelda, järgmine nädal on ehk vaheaeg, mis tähendab seda, et ma saan terveks nädalaks koju minna; polegi vanematele veel öelnud. :P
Eile käisin linnas; postitasin Barbala kingi, tegin tudengikaardi, ostsin süüa. mmm. jep. head süüa. Mul ei ole viimasel ajal kõht üldse tühi ja seetõttu pean ainult sellist toitu ostma, mis on tõesti mu lemmik, et ma süüa suudaksin. Muidu oleks jama, ma vist ei sööks üldse siis... :S Ehk läheb paremaks. Jumal, kaitse ja hoia!
31.Okt sõidame Leetu noortekonverentsile vms. Ma täpselt ei teagi, eks paistab.
Usun, et pean teemat, mis kõiki huvitav, ka puudutama. Ma olen enamvähem korras, mis puudutab minu Talsi armastust. :) Hakkan vaikselt üle saama; ehk peaksin natuke aega Talsist eemale hoidma, et ma täiesti korda saaksin. Kuid hetkel on juba ok. Asjas läksid nii nagu nad minema pidid ning ma usun, et Jumal on mind kuidagi sellest üle viinud; THERE IS A TIME FOR EVERYTHING AND A SEASON FOR EVERY ACTIVITY UNDER HEAVEN. Ma ei saa kunagi üle ega ümber sellest kirjakohast; see sobib minu ellu ja ma tean, et kui tuleb armastus, see õige armastus, siis ma olen selleks valmis ja minu tulevane mees on selleks valmis. Usun, et siis kõnnime me mõlemad Jumala poole ja selle läbi ka üksteise poole. :) Mis seal ikka, kõik mis Talsis juhtus, oli parim. Need nädalad, 2 kuud, olid parimad mu elus ja ma ei kahetse midagi. Seega lähen ma siitkohalt nüüd oma eluga edasi ja vsjo harasho!!
Emm, sa saad vist päris pika blogi seekord. heh.
Hetkel loen raamatut Narnia; Mul on selline 750 lk inglise keelne seeria. Mõnus; naudin igat lehekülge. Ja ma näen esimest korda ka ise paralleele Piibliga; nt see, kui Jumal lõi maailma ja kõik olendid. Narnia esimeses raamatus on ka ühe uue maailma loomine toimumas = Narnia loomine, lõvi hingas, laulis ning imed sündisid, puud kasvasid, loomad jms... Nii hea on raamatud sedasi lugeda, kui oled ise veidi vanem ja näed asju hoopis teise pilguga. Aga ühesõnaga miks kõik see jutt? Sellepärast, et ma olen uuesti oma elus raamatute lugemise rõõmu avastanud. Lihtsalt sukeldud raamatusse ja enam ei saa lahti, nii kaasahaarav, elav on kõik...
Vahel tahaksin, et minu elus ka oleks kõik nii elav; et kõik, mis ma teen, jätab mingi märgi; et ma ei oleks lihtsalt keegi, kellest midagi ei teata. Ma tahan olla Kirsika, kes on ülistaja; ma tahan olla Kirsika, keda teatakse, kui tulihingelist Jeesuse-jüngrit... Ma tahan olla Kirsika, kes armastab Jumalat nii, et see paistab ta silmadest välja. Kas ma olen ka? Ma ei tea. Hetkel ma ei tea. Tundub, et ma elan nii passiivselt, et ma ei tea, kas ma üldse kedagi mõjutan, v.a. siis oma tujudega, mida on piisavalt. Ühesõnaga, kas mu elus tuleb ka selline hetk, kus ma tean, et ma tean, et ma tean, et Jumal on minu elus nr.1 ja kus kõik seda näevad.
Aga olgu, jätan siikohal mõttelõnga katki ja hakkan laule kuulama; et oleks, mida õhtul teistele edasi anda. Muusikat.
:)
8.10.08
His Love, His Favor
Now that my eyes are opened I can see again.
Yesterday my friend stepped by. Her dad had just died; her dad was 75 years old alcoholic. She had never really known him or told him about God; well she did some little but never fully... She felt guilty and the only thing I knew what to say to her is this: Those who hope in the Lord shall renew their strenght... She took a shower in my place and when she came out I had made her a little card with this scripture. This is what I can do.
Little things that enventually can affect someones day, maybe even life. I can do little things. I am made to help other the ways I can... If its cards then fine; I dont need to make huge presents to make someone happy in their times of sadness and sorrow.
I dont need to be angry to them for seeking my help in my own times of depression or sadness. I help with joy and with love. Coz thats what I am made for. Not to seek my own pleasure but to offer it to others. My friend reminded me this scripture: Love is patient, Love is kind, It is not... and so on. THIS IS LOVE. Not that Love is unpatient, Love is rude, but totally the other way. Love is not self-seeking... it does not boast. Love always gives wanting nothing back. And the thing is that Love ALWAYS gives something back but without us seeking it.
Ive done some stupid things in the last months. Trying so desperately to seek someones attentiong, to seek love, to seek something that only God can give. I am sorry God! I am sorry for pulling away from you because I have been blind. And because of that I got hurt. Well I feel peace now and I know that things are going just the way they have to go.
Im not saying that everything is fine. Nonono... and I will probably make the same mistake again BUT I know that there is always forgiveness. There is always Him waiting us to run after Him, looking for His attention, His favor.
I havent noticed my friends enough. I have been so busy in my own little world. I havent really even been interested whats wrong with others, or how they are doing, good or bad. And when someone has tried to talk to me, Ive been listening but not really taking time to think about it. I guess Ive hurt some people and I dont even know that.
A week ago one of my friends Maria called me. I was surprised. Well she lived with us in Türi for 9 months, she became like a lil sister to me... Now she is living in Tallinn, the "big" city... :) The thing is that I would have never called her. I just dont do things like that. We talked around 1 hour and it just made my day. Thats her way of showing me love. AND I love this way, it is just the way she does it. We all have different things, options, ways, how to show people that we care. And I know my way.
Ooh, during this time of "trying to find his favor and love" I forgot all my life. I didnt study anymore, I didnt think of anything else. Well maybe thats how they call "falling in love" but for me it was kind of destroying my life. I realise now that so often we rush into something that we never even asked from God is it right. We just do it coz it seems right to us. It seems so amazing, and these 3 months were amazing. I loved (almost) every day of it, every minute with him. Now theres friendship and its all good. I have peace coz I know we did the right thing. We started off wrong. I love the thing that there is always a second chance! ;)
Alright. I think this is the time to end. Coz now is the time to go to school.
Labi.
:)
Yesterday my friend stepped by. Her dad had just died; her dad was 75 years old alcoholic. She had never really known him or told him about God; well she did some little but never fully... She felt guilty and the only thing I knew what to say to her is this: Those who hope in the Lord shall renew their strenght... She took a shower in my place and when she came out I had made her a little card with this scripture. This is what I can do.
Little things that enventually can affect someones day, maybe even life. I can do little things. I am made to help other the ways I can... If its cards then fine; I dont need to make huge presents to make someone happy in their times of sadness and sorrow.
I dont need to be angry to them for seeking my help in my own times of depression or sadness. I help with joy and with love. Coz thats what I am made for. Not to seek my own pleasure but to offer it to others. My friend reminded me this scripture: Love is patient, Love is kind, It is not... and so on. THIS IS LOVE. Not that Love is unpatient, Love is rude, but totally the other way. Love is not self-seeking... it does not boast. Love always gives wanting nothing back. And the thing is that Love ALWAYS gives something back but without us seeking it.
Ive done some stupid things in the last months. Trying so desperately to seek someones attentiong, to seek love, to seek something that only God can give. I am sorry God! I am sorry for pulling away from you because I have been blind. And because of that I got hurt. Well I feel peace now and I know that things are going just the way they have to go.
Im not saying that everything is fine. Nonono... and I will probably make the same mistake again BUT I know that there is always forgiveness. There is always Him waiting us to run after Him, looking for His attention, His favor.
I havent noticed my friends enough. I have been so busy in my own little world. I havent really even been interested whats wrong with others, or how they are doing, good or bad. And when someone has tried to talk to me, Ive been listening but not really taking time to think about it. I guess Ive hurt some people and I dont even know that.
A week ago one of my friends Maria called me. I was surprised. Well she lived with us in Türi for 9 months, she became like a lil sister to me... Now she is living in Tallinn, the "big" city... :) The thing is that I would have never called her. I just dont do things like that. We talked around 1 hour and it just made my day. Thats her way of showing me love. AND I love this way, it is just the way she does it. We all have different things, options, ways, how to show people that we care. And I know my way.
Ooh, during this time of "trying to find his favor and love" I forgot all my life. I didnt study anymore, I didnt think of anything else. Well maybe thats how they call "falling in love" but for me it was kind of destroying my life. I realise now that so often we rush into something that we never even asked from God is it right. We just do it coz it seems right to us. It seems so amazing, and these 3 months were amazing. I loved (almost) every day of it, every minute with him. Now theres friendship and its all good. I have peace coz I know we did the right thing. We started off wrong. I love the thing that there is always a second chance! ;)
Alright. I think this is the time to end. Coz now is the time to go to school.
Labi.
:)
Subscribe to:
Posts (Atom)