Vaaru tegi mulle mõned patsid :PNii, mõtlesin vahepeal ühe blogi siis üle pika aja kirjutada. Polegi ammu midagi kirjutanud välja arvatud inglise keelsed kirjad, mida on vist nende kahe nädalaga üle saja kindlasti kokku tulnud… Ma ei oskagi enam eesti keeles korralikult kribada, kuid pole viga. Kõike annab korrata ja üle õppida. Usun, et saan hakkama. :)
Olgu, kaks ja pool nädalat Eestis on ikka pikk aeg olnud. Ma ei teagi kust alustada. Räägiks natuke äratulekust. Ma ei tahtnud. Punkt. See oli kurb ja ma nutsin viimasel päeval.
Lõpetamine oli ilus. Kõik nägid nii buenod välja, et isegi poisid käisid kordamööda tüdrukuid kiitmas või siis eesti keeles ehk meelitamas… Ma tundsin end 100% hästi. Olin ilus ja tean seda! :D Viimastel päevadel üritasin selle kiire melu sees veel aega leida tegevusteks, mis mulle meeldis Taanis teha, kas see oli siis jalgrattasõit või kellegagi jalutamas käimine, kohvikud jms. Suurpuhastust tegime kaks päeva hommikust õhtuni, erinevad piknikud, koosviibimised jms. Kuid lõpetamise õhtu oli ikka super. Õhtusöök, aktus, tunnistused, pärast bankett ning siis välja linna. Stephen ja Dawn (meie parimad õpetajad) leidsid meil baari, kus meile leiti ülemine vaba tuba. Istusime seal, rääkisime nalju… Pärast tagasi sleep-in´, kus ka istusime mingi 4-5-i üleval ning rääkisime, naersime. Ma ei kujutanud ettegi, et järgmine päev ongi minek. Mul ei olnud see kohale jõudnud. Kuid oli. Ja kuidas veel oli. Karm reaalsus jõudis kohale, kui me hommikul Hannaga uksest välja astusime meid paljud saatma, kallistama olid tulnud. Nii paljud arvasid, et me, eestlased, läheme alles teisipäeval, et neil veel aega meiega… pisar.
Nii, ja siiiis Eestisse. Nii, kui lennukist välja astusime Hannaga, pidi palavus meid maha niitma. 30 KRAADI. Ma surin oma saabaste, teksade ning pikkade käistega pluusiga ja dressikaga. Haha, mina ja mu paksud riided. No ega mul olid niigi ülekaalulised kohvrid, paksuks riietega söödetud (tänu Jumalale ilusale mehele, kes kohvreid kaalus ja meile naeratas ja head reisi soovis :P) ning siis oli vaja paksud selga toppida ju. Je-je.
Igal juhul esimene õhtu kodus seoti kohe silmad kinni ja metsa vahele. Jalutasin siis Kikuga üle poole tunni ja siiis koju tagasi, kus mulle oldi väike üllatus mu kallite sõprade (Vaarika eesotsas, musi) poolt korraldatud. Mulle päris meeldis. Kuid olin veits väsinud ja mitte nii aktiivne kahjuks, siinkohal paluks andeks, et ei olnud päris see, kes olla oleks tahtnud.
Ja siis, mis edasi. Olen maal tööl käinud. Kes veel ei tea, kolime maale, Oissu, oma vanaema-vanaisa majja, mis vajab nüüd renoveerimist jms. Ja eks me seal siis remondime jms. Igasugused aiatööd, puudelõhkumised (millest ma jõudsin paariks päevaks end haigeks teha, o jaa. Ärge isegi küsige. Kõhulahtisus peaks kõik ütlema) jne. Palju tööd ja veelkord tööd.
Ning saaremaal jõudsime tüdrukutega (ema ja kaks õtut) ära käia. Seal oli hea. Väga hea. Vaikne, ilus, soe vastuvõtt… head toidud, mida veel tahta, eks...
Ning olen üritanud end kuidagi sisse seada. See ei ole nii kerge. See on tegelikult valulik veidi, leppida mõttega, et ma ei pruugi 50 % neist inimestest enam kunagi näha. MITTE KUNAGI. See on valus. Ja see ka, et neid kõige kallemaid näen ma väga harva!
Järgmise aasta plaanidest on mul veel vara rääkida. Kui keegi tahab teada, küsige ise. Ma ei hakka midagi ette ütlema! ;)
Nii, Eesti. Aga jah. Igal juhul, kes mind näha tahab, tulge külla. Ma teen kooki! IT WASNT A JOKE! :D Ja ma tulen ka, kui kutsuge. Mul lihtsalt võtab aega kuidagi see, et ise kedagi kutsuda jms… :)
Kalikalimussimussi! :P
