Täna, 6 kuud tagasi, sündisid Joosua ja Jasmiin Kuusik. Sündisid ettenähtud ajast tervelt 1,5 kuud varem ning nii tillukestena, et olime 10 päeva peale sündi veel haiglas. Ja tänaseks on mu 2 kilostest pisikestest saanud pea 17 kilo kokku kaaluvad junsud. Ma nende sünnist enam eraldi ei hakkagi rääkima, sest seda on siin blogis juba tehtud. Piisavalt detailselt, et nii mõnigi mees vist minestaks. Aga noh, nii need asjad käivad ja kui minestadki, siis no biggie, sa lihtsalt vast veel pole lapse sündi pealt näinud. Mu mees nägi ja üllatus, ta ikka armastab mind veel. :D Ok, kaldun veidi kõrvale siin põhiteemast.
6 kuud. Sellest 3 kuud elasime ema-isa katuse all. Vist veidi vähem, aga see aeg on nii hägune, et ma juba vist isegi unustanud selle kõik, sest enamik päevi veetsin ma nii, et üks lastest oli kogu aeg süles. Soojast toidust ma ainult unistasin, külm kohvi oli best friend ja vetsust nii number üks kui number kaks sai ka laps süles tehtud (sry Miinu, Joosu, selle eluaegse trauma eest, aga ise olete süüdi, et röökima pististe, kui teid maha julgesime panna!). Ja siis mingi hetk tundus, et ongi aeg tagasi oma koju tulla... Oma armsasse Võru koju. Ja mina igal juhul teadsin, et see pole mitte mingi häbiasi, et ma abi vajasin ja nii palkasime endale lapsehoidja. No tegelikult küll lausa kaks lapsehoidjat, kes kordamööda siiamaani meile päevasel ajal nädala sees abis on. (SIINKOHAL KNIKS JA KUMMARDUS JA KALLI TEILE, Armsad armsad R ja U! Mis inimene minust ilma teieta oleks, kes seda teab, vist oleks need pooled juuksed ka välja peast kitkutud, mis veel ära pole peale laste sündi ise kukkunud!)...
"Ja praegu... Praegu mu armsad Joosu ja Miinu... Praegu on teil mõlemal täpselt üks kiku suus ja teine kohe kohe paistab ja punnitab seal igeme all. Praegu oskate te mõlemad ilusti kõhuli keerata, siis röökima hakata, sest tegelikult te ei taha seal olla nii ja siis emme keerab teid tagasi ja siis keerate te ümber jälle ja siis emme tagasi ja noh see nõiaring noh. Ja mu kallis väike junsu mürakas Joosu, sina vaevled ikka korralikult selle hambaasjaga, sul üldse õest veidi nõrgem see tervis olnud, kuid tean, et sa teed selle varsti tasa, kui rohkem liikuma saad ja aktiivsemaks, sest ma näen, kuidas sa tahad. Ja pliiiiiis, hakka juba öösiti paremini magama, eks! Emme issi armastavad sind, aga ööund ka. Ja Miinu, mine pekki, aga kui ma peangi sind jääma iga õhtu kolm tundi magama panema, siis ma lihtsalt varsti enam ei pane ja sa pead veidi lihtsalt karjuma, sest noh, kaua üks emme ikka jaksab selle palli peal hüpata, raske pooluinuv piiga käes. Nope. Aga muidu oled sa üks super naeratav, pisike emme kaisukaru. Sa oled nii ilus ja särav ja armas ja kallis, et ma lihtsalt armastan sind. Nii palju. Joosu, sind ka muidugi, sina oled ju ikkagi emme pesamuna."
Ok see oli nüüd väike vahepala tulevikuks, kui nad kunagi peaksid mu blogi avastama, kui selleks ajaks maailm veel keerleb ja interneti ei ole päkapikud ära röövinud ja ma pole suures meeltesegaduses oma blogi näiteks ära kustutanud. Mis on vähetõonäoline, pigem see päkapiku variant.
Aga päriselt. Päriselt on asi nii, kui Joosu ja Miinu sündisid, siis sündisin ka mina, või noh, see emme osa minus. Sest seda varem polnud. Seega ei kasva mitte ainult nemad, vaid ka see emme osa minus. Ja nii me kõik siin kulgeme. Ega see emmeks olemine pole miskit nii kerge. See on ikka alles veel nii uus asi mu jaoks. Et need kaks pisikest inimest vajavad mind. Et nende heaolu sõltub minust. Ja minu heaolu sõltub sellest, et ma ennast ka ära ei kaota selle kõige keskel. Seega here it goes: WEEE, 6 KUUD ONGI LÄBI ja niii palju kuusid on veel ees!!!!!!!! Cheers,
Kirsi
