River

"I throw them deep into the river and I watch them go... I throw them deep, I throw them deep"

Vau! Üks parimaid laule, mida ma viimasel ajal kuulnud olen... Marie Kvammen - RIVER - saab kuulata näiteks iTunes või siis näiteks Spotifys. Ok, ma ei ole tavaliselt mingi hull reklaami tegija, aga see laul on nii hea. Sõitsin eile metsa ja linnast välja ja lihtsalt üürgasin kaasa laulda. Laul on uus ja lihtsalt täielik tegija! Soovitan. Võib kuulamise ajal nutta või naerda või endast kõik ära anda, ära visata näiteks. Imeline!

Mul on nüüd 3 väga kihvti nädalavahetust seljataga ja see 3-s ehk praegune alles käib. Palju reisimist, sõitmist, Eesti avastamist ja oma silmaga kaemist. Kihvt. Head sõbrad, hea toit, ja lihtsalt hea olek. Läbisegi põimitud unetute ööde ja peavaludega, aga psssht, see käib aegajalt minu puhul asjaga kaasas lihtsalt. Ja lisaks muidugi see, et APRILL on ju minu kuu. 4 päeva pärast saan jälle vanemaks, noh selliseks kahekümnekaheksaseks seekord... Palju uut on ees. Palju muutusi. Ise veel täpselt ei teagi, mis muutused, aga palju. Mõned on juba tehtud ja mõned seisavad alles ees. Täna aga. Täna ma kirjutan. Ja puhkan. Ja jalutan. Ja mõtisklen.

Ilusat vihma, kui päikest ei anta! ;)

Vaikus.

Vaikus.
Vahel on vaikus see ainuke asi, mis aitab. Siis, kui kõik tuled on kustus. Kardinad akende ees ja telefon välja lülitatud. 2 viimast päeva on otsekui udus möödunud. Selline peavalu, mis lihtsalt silme eest mustaks võtab ja jalad alt. Kuigi jalgu all pole mul niikuinii olnud. Kukkusin pühapäeval trepist alla. Lihtsalt niisama kukkusingi. Ei olnud otseselt nagu põhjust, eks. Aga libisesin. Ja järgmisel hetkel olin poole maa peal pikali ja kui poleks õigel ajal pidama saanud, oleks teise poole trepist pea ees lennanud ja ei tea, kus haiglas hetkel redutaksin. Kipsi polnud vaja, aga kõndida on olnud võimatu selle siniseplekilise jalaga.
Tahtsin vanduda. Kõvasti ja karjudes. Et, miks mina. Aga milleks see. Tahtsin nutta. Paar pisarat tulid ka. Et miks kõik see korraga. Peavalu, jalavalu, seljavalu, muu valu, endast nii kahju, haletsus eks. Aga milleks. See kõik on ju tegelikult mööduv. Juba praegu, täna õhtul, sel hetkel, nüüd ja praegu, ongi parem. Peavalu on peaaegu ajalugu, pärast tuhandet tabletti ja unustatud tunde und; valusa jalaga juba lonkan mööda tuba ringi ja tulbid, need imeilusad tujutõstjad, sirguvad vaasis. Jah. Ma olen hoitud. Õnnetusi juhtub ju kõigiga. Pole kedagi süüdistada. Ega midagi taga nutta. Saan olla ainult tänulik enda inimeste eest. Need minu omad. Kes mulle peavarju pakkusid, süüa, rohtu, hoolt, armastust; kes mind isegi kätel kandsid sõna otseses mõttes. Lihtsalt ongi mu perekond. Kõige paremad sõbrad, keda tahta.
Elu ei ole alati lihtne. Enamasti on mingi trikk, mingi nõks. Aga siis ma hingan. Sisse ja välja. Jah. On küll valus. Ja mitte ainult füüsiline valu. Igatpidi. Tahaks haletseda end. Tahaks peitu pugeda. Aga vot, ei poe. Elu on ka hea. Elu on ilus. Kevad on ju. No pekki. Kui kevadet ka ei näe, siis mida me veel näeme, eks?
Naeratan. Just praegu. Sest mul on kõik olemas. Eks mõni riidehilp jääb alati naistel õnnest puudu. Aga mul on elu. Just nüüd ja praegu. Just täna.

Vaarika.
Sina oled imeline.
Ei. Sul ei ole täna sünnipäev ega pulma-aastapäev. Sul ei ole täna tähtpäeva.
Ma lihtsalt tahan Sulle õelda, et oled imeline. Et oled armastav. Hooliv. Suure südamega eriline noor naine. Iga inimene, kes Sinuga kohtub, on õnnelik. Iga inimene, kes Sinuga tuttavaks saab, saab olema õnnistatud.
Kui Sa palvetad, siis on taevas lahti. Ja Jumal kallab. Suurest kausist. Kallab armu, õnnistusi, armastust, elu, vastuseid, lahendusi...
Vaarika. Sa oled keegi, keda ma iga päev igatsen. Siis, ka kui ma Sulle seda ei ütle. Või ei vasta su sõnumitele. Ma armastan Sind. Kogu südamest. IGA PÄEV. Ma tahan, et läheksid järgi just enda unistustele ja soovidele. Tegutse. Ole julge. Võta vastu see, mis on Sulle mõeldud!
Sina oled imeline!

Kodu. Need lõhnad.

Kodu. Need lõhnad. Ema ahjukartul. Isa dressipluus. Kevade värskus. Ema sall. Need värvid ja maitsed. Kodus on alati hea. Kodus on ka alati veidi teistmoodi. Viimase paari aasta jooksul on mu vanemad 2 korda kolinud ja see on kolmas kodu, kuhu enda kotid poetan ja pea padjale panen. Aga see on ok. Tõrva ongi kodu nüüd.
Pisike postkontor, kus täna käisin, mitte nii hea lõhnaga pood, kust hakkliha ostsin (jejee) ja pimedad tänavad, kust eile õhtul end jalutamas leidsin. Hommikukohv ja isa tehtud omlett. Imemaitsev. Üllatus ukse taga, mida ei ole ära teeninud. Õe kallistus ja musi, sest see on armastus. Uni, mis on nii magus ja kiisumiisu Siimu, kes sinu voodisse ära eksib ja jalgade juurde kerra keerab. Estri kiri hommikul laua peal, mis ütleb, et sa Kindlasti kell 1 kodus oleksid, sest siis tuleb tema ju koolist. Tsau, ema ja isa, näeme teiega pühapäeval, seni hoian Estrit südame lähedal ja nii nagu oskan, aitan tal õppida ja käin jalutamas.
Kodu. Need lõhnad.
Kevad ongi lähedal. Kollased tublid. Raffaello karp laual. Õrn päike, mis endast vaikselt märku annab, õeldes, siit ma tulen, säran ja teen külmale ära. Mingit sorti ootus, vaikne, aga tugev, lausa tungiv... Igatsus. Unistus ja meeletu vajadus läheduse järgi. Teadmine, et Taeva Isa kannab ja hoiab minu pisikesest käest tugevalt kinni. Päike veereb. Uni tuleb.
Sõnad. Teod. Kui Sõna saab Teoks.
Tolm klaveril, mis valguse käes endast märku annab. Aga see on ok. See tolm ei häiri, sest see kodu ei olegi kodu, mis on läikivpuhas. See on kodu, kus on elatud ja armastatud. Riieldud ja vaieldud. Karjutud ja kallistatud. Nutetud ja andeks palutud. Armu palutud. Õnnistust palutud. Käest kinni hoitud ja lahti lastud. Otsuseid tehtud ja õrnalt õhatud - ma armastan sind, just sind.
Midagi minus on teisiti, kui aasta tagasi. Naine minus on kogu aeg olemas olnud. Aga see kevad. Seekord kodus olles. Seekord on teisiti. Ja igakord on ju. Sest meie 2015 ei ole sama. mis 2014. Isegi meie makaronid ei ole samamoodi keedetud nagu eelmisel aastal. Mingi maitse on teine. Eks. Ma tunnen puudust. Mäletan. Mälestan. Aga teisiti kui varem. Õpin hingamist. Ja hingata andmist. Seda vabadust, millest aastaid laulnud olen. Õpin isegi uuesti sõprust. Asju, mis on unustatud. Kord maha maetud.
Istun klaveri taha. Mängin mõned helid. Tõusen püsti, vaatan ahju üle. Istun uuesti klaveri taha. Pisarad voolavad, sest Isa armastus lihtsalt täidab ja hoiab mind. Nii suur on igatsus olla armastatud ja tahetud. Seal klaveri taga. Mõte, et kui ainult oskaks paremini. Essu vaatab silma, küsib, kuidas ma nii hästi oskan. Mina nutan. Mõtlen, mis ta valetab. Aga ei valeta. Lapsed näevad ju teisiti. Eks. Ja see ongi armastus. Arm. Ära teenimata ja lihtsalt. See arm.
Kodu. Need lõhnad.
...

Random act of kindness.

Random act of kindness.
Over the past weeks, months Ive learnt so so much about grace. So much about kindness. And love. And mercy. But mostly Ive learnt about God as The One who never leaves me. Never. He has shown me through people how very much He loves me. How very much He is fond of me.
A cup of coffee from a friend. A huge smile from a kid who walks into our store and doesnt even know me yet trusts me. A hug from mum who loves her daughter more then life. A little note of encouragement. A random act of kindness, but is it really so random? No. I dont believe that. I believe my Father actually plans all these "random" things, we just gotta open our eyes a little more.

Trust me. You are not the only one who needs love.
But also trust me on this - sometimes we gotta take our eyes off of ourselves and start seeing others. Start sharing these random acts of kindness around to those in need and not only. To our friends, to our families...

Sometimes its so hard. So hard you wanna crawl under the blanket and never come out. So hard to even believe that everythings gonna be fine. And esp on those days Ive seen Gods mercy come through so beautifully. Random. Act. Of. Kindness. Yet not so random!

cherry tree

About 1 million days left til spring...
Or not. I am thankful (not every day though I must admit) that we have 4 seasons. Trying to enjoy bits and pieces of winter this year and its a hard process. But just thinking about spring makes me long so bad... Long for something new, something pure and new, fresh, alive... I have always and forever considered myself as a spring-girl (woman, haha) but this time Im kind of counting days (sorry Sven, I know HOW much u love winter)...
Im a little bit of sick again, neck-shoulder pains and staying home to get better for tomorrow (working on Saturday this weekend) and oh boy the longing just growns stronger... I mean WHO doesnt like yellow tulips, little greens on trees, water splashing, birds singing... I love spring. I even dont mind the crazy waters everywhere as long as the dry periond follows!!! So excuse me winter-lovers, but this girl here is waiting for spring. Yes yes yes! :)

Sparkle

Just a little glimpse into my past. Thats exactly what I needed today. To remind myself of who I am and what Im capable of; Which is quite a bit - truth be told. I have grown so much. I was NEVER the ugly duck as the saying goes. I was not. Even if I believed I was, I wasnt! (So werent you btw). But lies do eat into our souls when we grow up and enventually we start to believe them and act on them and we forget who we are. We forget our names. I did.
So yes. I accidentally just stumbled upon that picture yesterday and it was taken quite a while back, 2006, June. What a gorgeous young woman on it. Beautiful smile, warm heart and eyes that say, I want to live and I want to love. I want to see the world and I never wanna get hurt again. Not by people, not by their words, not by their actions. A young woman who is so ready to jump into something so big and adventurous its over her head.
And even though there has been so many tears, so many ups and downs, broken hearts and heart aches that comes through that, SHE is still the same woman. With much more experience in life, yet so vulnerable and open-minded to new things. And she has dreams, big dreams. Beautiful dreams. Which she cant do on her own. But she is ready. She thinks she is. She hopes she is.
So today. As Im looking at that picture. 2006, June. A girl who has just been out from anorexia for 2-3 months. Me. Its me. All beautiful you are my darling, there is no flaw in you. No flaw. There is stuff thats not good, stuff that needs mending, but all impatience, all imprudence, all imperfections make her who she is.
I, you, he, she, needs to be reminded that from time to time, moment to moment. The value. All sons and daughters of God, shine bright. Shine.

I said on my first post this year that this blog might not have that Kirsi-spark. BUT IT DOES. How can it not. :) Alright. Im gonna shut up now. Maybe. Ok. Not really. but have a wonderful weekend and enjoy yourself for a change, ok! :)

WHOAH!

Whoah! Thats a long time. Last time I wrote here was 2014, March and its 2015, January, right about NOW! Its not that I ever wanted to close my blog. Its not that I havent wanted to write.
But I just havent. I have been through some heavy rains and winds and hurts (and also fun and laughter and joy) this last year and sometimes writing takes a toll. It is like opening a wound for everybody to see.
But Im here. Right now. This moment. Its 23:31pm, 3rd of January, 2015, as Im writing again. I guess my blog will never be the same again. It will never have that Kirsika.spark, but it will always be me. The girl, who actually has so much to say, so much on her mind and heart. Maybe a little fearful of what others think, maybe a little insecure but with a crazy big heart and even crazier laughter... Yep, I still sometimes laugh like a little horsey! I bet u would agree with me!
So. I still live in Pärnu. Ok, lets take that "still" away because I actually want to live here. I work in Jenny Kruse charity store as for the moment, and go to Life Centre /my church, I try to do as much singing/music on my free time as possible - this is my place of rest - that MY THING. Always been and always will be... Writing lyrics, songs, words, thoughts mostly on my phone these days so basically I do still write. Its not like I JUST stopped! ;)
Okey, I will keep this one short. Just because I want to.
Live, breathe, drink good coffee and laugh a lot, really - laugh!!!!