Viimaste päevadega on uuesti üles tõusnud teema nimega `Kirsika kukkus 1.aprillil läbi jää` ja tegelikult on see ju okei teema. Välja arvatud.
Minuga on kahe päeva jooksul kaks intervjuud tehtud ja see on ju ka okei. Ja tegelikult on need väga head artiklid olnud. Faktid on enamvähem paigas ning kõik muu ka. Pildid on noh nii ja naa aga ma ei kavatsenud kedagi teist piltide peal mängima hakata. Ikka mina ise. Ja usun, et enamik teist juba lugu teab. Läksin Liisega jalutama, ta nägi parte, rebis end rihmast lahti ning jooksis jääle. Natuke jooksis ja siis vajus läbi jää. Siis läksin mina paanikasse ja jooksin ka jääle. Sain Liise välja ja olin ise hädas. Mind päästsid neli meest, kes said eile medalid kaela. Vapruse eest. Minu elu päästmise eest. Ma olen tõesti õnnelik, et nad seal olid just siis, kui mul oli abi vaja.
Aga nüüd natuke sellest valust, mis mu sees on. Hella hingega nagu ma olen.
Ma nimelt lugesin neid ligikaudu 20 kommentaari, mis Õhtulehe artikli alla oli kirjutatud ja puutusin kokku millegagi, mis mu südame katki tegi. Ei, see ei ole esimene kord, ega ka viimane. Mind on kutsutud naiivseks ja tolaks, natuke totuks ja kuidas ma üldse julgen end kristlaseks kutsuda nimedega ka. Aga seekord see tegi kuidagi eriti haiget.
Meie kõigi sees on teatud määral kurjust, õelust, kadedust. Küll nimetati mind kaanestaariks, kes röövib tõeliste tegijate au jne jne jne. Küll arvati, et ma olen jobu, kes arvab ise, et tegin mingi megateo koera päästmisega. Need, kes mind tunnevad, päriselt tunnevad, armastavad ja hindavad, teavad, et ma tõesti hoolin Liisest. Ja küllap ma olen kohati ka naiivne, uskudes, et küll asjad ise lahenevad ja tookord uskudes, et me mõlemad Liisega pääseme. Mul on nii valus, et on inimesi, kelle õelus pritsib igasse suunda.
Paar kuud tagasi, kui olin avalikult üles riputanud oma esimese pildi koos Taneliga, hakkasid mu postkasti sadama kirjad, kus mind mõisteti hukka. Nimetati meestega mängijaks, õeldi, et ma olen silmakirjakristlane... Ma sain 10-15 kirja, kus mulle näidati näpuga, kritiseeriti, teadmata, miks mu eelnevad suhted ei ole toiminud. Ma tihti mõtlen sellele, et kas me tõesti oleme nii katkised, et me tahame teistele haiget teha. Kas meie enda elud on korrast ära, et me tahame et teisel ka valus oleks. Kas sellepärast näitame näpuga? Kas sellepärast süüdistame, räägime seljataga, räägime otse, räägime tühistest asjadest.
Teate sõbrad, tegelikult ma olen õnnelik. Mul on maailma parim mees kõrval, kes teab minu täielikku lugu. Kes teadis ja nägi minu südame igatsusi. Ja ei, ma ei ole immuunne. Mul on ka valus, kui minu pihta tulistatakse, teadmata tervikut, teadmata mind, tundmata mind. Ehk mu järgmine blogipostitus on sellest imest, sellest vahvast tunnistusest, kuidas me Taneliga tuttavaks saime. Ehk.
Seni aga... Olge vahvad. Olge julgustajad. Mitte mahategijad. Olge olemas, mitte kaugel. Armastage veits rohkem, siis on elu ka ehk veits kergem.
Kirss
