Ja reis alaku.

Paari tunni pärast istume autosse, mis viib meid bussijaama. Buss viib meid Peterburgi. Ja sealt edasi on lend Komisse, Sõktõvkarisse. Ma arvan, kahtlustan, usun, et mind on reisiputukas hammustanud. Sest eile näiteks vaevlesin ma kõhuhädade käes, oo jaa. Ja süda oli paha. Ja täna ärkasin kurguvalu ja südame pekslemisega. Ja ehk on midagi veel, mis ei meenu hetkel. Ja siis ma loodan, et see putukas mulle rohkem liiga ei tee. Et see putukas on nüüd läinud.
Näiteks. Mu elu esimene viisa tekitas mulle ka veidi äreva tunde. Et ikkagi Venemaale, noh. Sinna kaugele. Kaugele. Kaugele. Kanada mul millegi pärast sellist tunnet ei ole tekitanud. Ja nüüd siis. Aga koos isaga on turvaline. Ta on tark mees, tubli mees ja hea mees. Ja ma olen nii palju reisinud küll, et teada, mis on reisiputukas. ;)
Eile suure pakkimise tuhinas avastasin, et ma ikka päris täpselt siiamaani ei oska pakkida. Võtan liiga palju asju kaasa või liiga vähe ja kunagi pole liiga piisavalt. Hahaa, kes teab seda tunnet? Igal juhul ma siis seekord võtan pigem liiga palju ja saan siis ära anda, kui keegi tahab ja vajab nt midagi. Kõik kommid anname kindlasti ära! :D
Olgu, ma peaksin pesema minema, juuksed kammima ja riided selga panema, mis ei kortsu. Ja noh, mis on mugavad. Ma olen selline mugav inimene, mis puudutab reisimist. Milleks see fancy, kui on vaja 7 tundi bussi peal istuda ja end hästi tunda. eks.
Olge siis vahvad, tublid ja tugevad. Ma olen ka. Ja näeme juba nädala pärast. Kui ma juhuslikult vahepeal internetti, seda vahvat wifit ei leia.
K.

Miks Komi.

Ma ei ole nii ammu siia blogisse kirjutanud ja viimane postitus oli puhtas-mustas inglise keeles. Ma ei ole üleüldse väga ammu enda mõtteid kirja pannud ja see on nii imelik tunne seda jälle teha. Ja ma pean mainima, et imelik slash meeldiv. Ja tuli ikka ära üks inglise keelne sõna ka. Aga ehk parandan end ajaga, kuigi ei luba midagi.
Miks Komi.
Jah, miks tõesti Komi. Mis värk selle Komimaaga siis on. Tahtsin lihtsalt veidi tutvustada selle postituse teemat. Ülehomme, ehk siis kolmapäevasel hommikul, sõidan koos enda isa Valdoga Komi poole teele. Terve päeva sõidame. Ja pool ööd ka. Ja siis hiljaöösel/varahommikul olemegi kohal. Minu jaoks on sinnaminek esmakordne ja ma olen megapõnevil. Kas megapõnevil on ikka üks sõna? Ah, kes teab... ;)
Komi on koht, kust on pärit minu vanaema. Isa ema. Koduvanaema. Lidia Andrejeva (sry, kui veidi valesti kirjutan ta nime). Hiljem Lidia Maamägi. Maailma kõige parem inimene. Või siis vähemalt üks neist. Ägedaim kindlasti. Millise suuvärgiga. Ja millise usuga. Millise armastusega. Mul tikub praegu ka pisar silma, kui talle mõtlen. Naine, kes kasvatas mind praktiliselt naiseks. Naine, kes kirjutas mulle Taanisse kirju, kui seal elasin. Kirjad, mida siiani endaga kannan ja aegajalt loen, et tugevust ja julgust saada. Ta oli nii julge. Nii elav. Särav. Ja nii tavaline. Ja mitte tavalises mõttes. Ja ta armastas kõiki oma inimesi nii palju, et andis kõik ära, peaasi, et teistel hea oleks.
Et siis ja. Minu juured on siis Komimaalt. Kohtun esimest korda enda elus vanaema õega. Tal oli neid muide 7-8 ja üksainus on veel elus. Tädi Faina.
Kui ma tahaksin tarka panna, siis kirjutaksin praegu tuhat fakti Komi kohta, aga ma ei oska ju. Ma ei tea tegelikult absoluutselt mitte midagi selle maa kohta. Ei seda, palju seal inimesi elab, ega seda, millised lapsed seal kasvavad. Aga ma tean, et minu isa on seal päris mitu mitu korda käinud. Ja tema armastus on pannud ka mind armastama ja igatsema. Ja nüüd ma siis lähen. Uskumatu. Isal tuli umbes kuu aega tagasi igatsus sinna taas minna ja järsku olid rahad olemas ja lähemegi. Täna tulid viisad ära ning mina olen õnnelik. Ja kui ma veidi targemaks saan siis kirjutan kindlasti mõned faktid ka. Sellised päris faktid.
Ja muidugi veel see asi, et ma loodan seal ikka laulda ka. Me läheme kahte kirikusse kindlasti, rohkem ma hetkel ei tea. Need 4 päeva reaalset kohaloleku aega tunduvad nii lühikesed, aga usun, et palju põnevat on ees ja mu lemmikütlus, parim on veel ees, kehtib selle reisi puhul kindlasti. Kui minu teha oleks, läheksin pikemaks ajaks, aga hetkel on nii ja võibolla jääb see minu elu ainukeseks võimaluseks minna tagasi oma juurte juurde ja ma igal juhul olen PÕNEVIL! :) Komi, siit ma tulen!!!