Vahel on vaikus see ainuke asi, mis aitab. Siis, kui kõik tuled on kustus. Kardinad akende ees ja telefon välja lülitatud. 2 viimast päeva on otsekui udus möödunud. Selline peavalu, mis lihtsalt silme eest mustaks võtab ja jalad alt. Kuigi jalgu all pole mul niikuinii olnud. Kukkusin pühapäeval trepist alla. Lihtsalt niisama kukkusingi. Ei olnud otseselt nagu põhjust, eks. Aga libisesin. Ja järgmisel hetkel olin poole maa peal pikali ja kui poleks õigel ajal pidama saanud, oleks teise poole trepist pea ees lennanud ja ei tea, kus haiglas hetkel redutaksin. Kipsi polnud vaja, aga kõndida on olnud võimatu selle siniseplekilise jalaga.
Tahtsin vanduda. Kõvasti ja karjudes. Et, miks mina. Aga milleks see. Tahtsin nutta. Paar pisarat tulid ka. Et miks kõik see korraga. Peavalu, jalavalu, seljavalu, muu valu, endast nii kahju, haletsus eks. Aga milleks. See kõik on ju tegelikult mööduv. Juba praegu, täna õhtul, sel hetkel, nüüd ja praegu, ongi parem. Peavalu on peaaegu ajalugu, pärast tuhandet tabletti ja unustatud tunde und; valusa jalaga juba lonkan mööda tuba ringi ja tulbid, need imeilusad tujutõstjad, sirguvad vaasis. Jah. Ma olen hoitud. Õnnetusi juhtub ju kõigiga. Pole kedagi süüdistada. Ega midagi taga nutta. Saan olla ainult tänulik enda inimeste eest. Need minu omad. Kes mulle peavarju pakkusid, süüa, rohtu, hoolt, armastust; kes mind isegi kätel kandsid sõna otseses mõttes. Lihtsalt ongi mu perekond. Kõige paremad sõbrad, keda tahta.
Elu ei ole alati lihtne. Enamasti on mingi trikk, mingi nõks. Aga siis ma hingan. Sisse ja välja. Jah. On küll valus. Ja mitte ainult füüsiline valu. Igatpidi. Tahaks haletseda end. Tahaks peitu pugeda. Aga vot, ei poe. Elu on ka hea. Elu on ilus. Kevad on ju. No pekki. Kui kevadet ka ei näe, siis mida me veel näeme, eks?
Naeratan. Just praegu. Sest mul on kõik olemas. Eks mõni riidehilp jääb alati naistel õnnest puudu. Aga mul on elu. Just nüüd ja praegu. Just täna.
