Nii, Sõbrapäev on kauge minevik juba, kuid tahtsin veel mõtteid seoses sellega siia lisada. Lihtsalt ma hakkasin mõtlema ja KUI mina mõtlen, siis tuleb sealt kõike...
Seekord siis jõudsin sellisele järeldusele, et miks me ainult sõbrapäeval oma sõpru meeles peame? Mulle sai Taanis selgeks, KUI olulised on väikesed kingitused, kaardid, lilled, head sõnad jms. Olles eemal perekonnast ja Eesti sõpradest vajasin ma lähedust ja armastust. Ja huvitav oli see, et keegi ei pidanud kellelegi ütlema, et ÜTLE nüüd talle midagi ilusat või kirjuta talle mingi kirjake või joonista kaart. Inimesed tegid seda vabatahtlikult, mind peeti meeles, minust hooliti. Oli päevi, kus ma ei oleks pidanud vastu mõne sõbra julgustava kaardita või kirjata. Oli päevi, kus ma ise tegin kellelegi midagi positiivset, mis võis tema päeva muuta ja see oli ABSOLUUTSELT vajalik (mitte see laul :D-haha)!
Seega tahtsin ma lihtsalt siinkohal julgustada kõiki, kes seda blogi loevad, PIDAGE meeles oma lähedasi, ärge jätke neid saatuse hooleks. Ega siis Jumal ei loonud meid olema üksi, vaid just sellepärast, et meil oleks omavahel OSADUS! Ja kus saab osadus alguse, just hoolimisest ja armastusest! Midagi väikest; kirjuta talle kiri, saada e-kaart (tänapäeva interneti-ajastul), kaart, mis veel parem: saada PÄRIS postiga, joonista ise kaart, ära osta! Ära unista, et sulle midagi tehakse, tee ise teistele! Räägi julgustavaid sõnu, ära kritiseeri kogu aeg inimesi.
Mis siis Sõbrapäeval tegin? mm, käisin Jenny juures Maarjaga (+ mu teised kallid sõbrad). Jenny on niii armas tüdruk Soomemaalt. Jep, ma ei tea mitte ühtegi paremat vöörustajat, kui seda on Jenny! Kes Jennyl külas pole käinud, see peab kahetsema! :P
Ja siis Reedel sõitsin koju lõpuks. Oma Türikoju! NII HEA oli Mariat näha. AGA emme-issi-Essu järgi igatsen ka juba... Veel nädal, vbl veel kauem, kes teab?
Olgu. tsau.
No comments:
Post a Comment