aaaaaaaaaah

Kas ma viitsin, kas ma viitsin, kas ma viitsin?????????? :D

I guess I just really miss my hair! :)

...

WE LIVE
WE LOVE
WE FORGIVE
AND NEVER GIVE UP
COZ THE DAYS WE ARE GIVEN
ARE GIFTS FROM ABOVE
AND TODAY WE REMEBER TO LIVE
AND TO LOVE!

The Call

It started out as a feeling which then turned into a hope which then turned into a quiet thought which then turned into a word...
Ja nii on minu elu. Kõik saab alguse kuskilt mujalt. Üks asi viib teiseni ja enamik asju lõpeb kuskil, kus ei peaks. Olen viimase 24 tunni jooksul kõvasti nutnud. Wc-paberi rull laua peal. Ärge küsige, miks, ärge küsige, mis juhtus. Küll aeg teeb oma töö ja ma saan hakkama. Ma olen mõnikord isekas. Me oleme kõik isekad, tahtes omada kedagi või midagi, endale aru andmata, et nii võib keegi haiget saada... Ainuke, kes kedagi omab, on Jumal. Me oleme päriselt tema omad. Kogu loodu on. Oma isekus arvame, et kedagi kinni hoides ja pushides me võidame. Ainult pisaraid ja järgmise killu oma südamest välja. Tahtes oma vigu parandada, teeme aga järgmiseid. Kaotame oma sõpru, müürime end sisse ja selleks, et keegi sisse saaks tulla, on vaja see stupid müür uuesti katki teha. Ja kui siis ükskord paistes silmad lahti teha, siis ei aita enam tahe sõnu tagasi võtta. Siis ei saa enam aega tagasi keerata. Saab küll uue lehe pöörata, aga mis hinnaga? Kelle hinnaga? Sõpruse?

Blogi

Tahtsin blogi kirjutada. Kirjutasin ja kustutasin ära. Nii keeruliseks tahan kõike ajada, lihtsam on vist vahepeal mitte millesti kirjutada.

Vaarikas

Pea vastu kodus!
Ma armastan sind!
Ja igatsen sind juba! :)

Sometimes

Mõnikord on asjad valesti.
Läksin eile Tallinna peale nädalast Saaremaa puhkust. Saaremaal olin oma lapsepõlvesõbrantsi Liisi juures, samal ajal, kui ülejäänud pere oli onu juures. Mõnus aeg oli. Istusime rannas 4päeva järjest nii, et mu nägu põles ära. Jess. Aga see on ok.
Vaarika on tagasi. Mu Vaarika.
Aga asi, mis mind ärritab on... mu oma jalg. Nimelt hüppasin kuskilt alla siin mingi aeg ja nüüd lonkan 3ndat, 4ndat päeva. Ja läksin siis Tallinnasse oma targa peaga. mõtlesin, et ei ole hullu midagi. Tahtsin nii kangesti laulupeole. NII KANGESTI. :/ Eilse päeva pidasin vastu Vaari ja tema sõbrannaga... ja täna sõitsin sama targalt koju tagasi rongiga. Ma ei saa kõndida ja lonkan nagu vanamees kepiga. Life sucks. It just sucks sometimes. Ja Tallinnas ei ole nii, et keegi viib taksoga punktist A punkti B, no juhul, kui sa miljonär oled, palun väga. Tallinnas peab kõndima, oma jalgadel. Mis tähendab, et mina ei saanud kõndida. Nüüd istun ETV ees ja kuulan president Ilvese kõnet (mida ta muidugi paberilt maha loeb). Ja mu enesetunne on sitt. Lihtsalt sitt. Ma tahan ka seal olla. Koos Vaari ja Helena, ja Bennu ja kogu Eestiga, kes armastab meie lauluriiki. Mina armastan ka.