Ah ma siin niisama issiga. Tegelikult mulle tuli lihtsalt Saaremaa reis jälle meelde. Oli ikka üks eriline reis küll. Üle pika aja jagasin oma tunnistust seal. Oli veidi ülepeakaela ja igast asjast natuke (peaksin maha istuma ja ah tegelikult... mis, see olen ju mina), aga usun, et see tunnistus oli hea! Ja meil igal ühel on oma lugu. Oma asjad, millest me läbi oleme läinud ja võitjana välja tulnud. Meil on kõigil oma minevik ja valusad kohad. Valusad hetked. Ma usun, et mõnel on need hetked nii valusad, et ei saa hingata, ei saa mõelda, ei saa edasi minna. Tead, mis? Isa tahab selle terveks teha, et sa saaksid edasi liikuda. Ma tean. Ma leian end tihti kohas jälle ja jälle, kus ma tahaks karjuda. Kus ma tahaks valu pärast kerra tõmbuda ja mitte üles tõusta enam. Ja järgmisel hetkel on Isa käed mind vaikselt vaikselt lohutamas, et Kirss, MA OLEN SINUGA JA MA EI JÄTA SIND. Ma olin su kõrval, kui sul oli valus ja ma olen siin praegu.
Võta vastu Ta armastus. Ma ei mängi siin mingit Jeesus-armastab-sind-kõik-probleemid-lahenevad-mängu. Probleemid on alati. Ja asjad juhtuvad. Halvad asjad. Kedagi kasutatakse ära, kedagi lüüakse, pekstakse, kellelegi õeldakse nii halvasti, armistatakse terveks eluks. "Sa ei ole piisavalt hea". "Sa ei saa sellega hakkama". "Sa ei kõlba kuskile". Tuttavad laused, eks? JA MUL ON SULLE UUDIS. Jumalaga ei ole alati kõik kerge.
Mul ei ole kerge.
Seda ei ole kuskil õeldud, et kerge oleks.
AGA meil on võimalus need asjad Isale anda.
Ma olen terve elu oma südames kandnud lauseid ja sõnu ja pahna, mis on mind halvanud. Hirmu, mis on mind takistanud edasi minemast.
Ja arvatavasti tegelen ma sellega (või tegelikult, lasen Isal tegeleda) veel pikka aega. See on protsess. Minu teekond. Minu võimalus usaldada. Ja ma tahan seda teha.
Ärkasin täna jälle peale halba unenägu. Väga halb oli. Ja seekord olin mina tagakiusaja rollis. Nägin end kohas, kus ma tegin kellelegi väga haiget ja mõtlesin, et MUL oli õigus. Et mina olengi hea ja mul on õigus kellelegi, kes on mulle haiget teinud, vastata samaga. EI OLE ÕIGUS. Meil ei ole kedagi õigus hukka mõista. Me ei tea nende lugusidki ja juba hakkame näpuga näitama.
Appi, ma ei pidanud ju sellest rääkima... :) Nii, kus ma tegelikult olin siis?
Saaremaa.
Jaa, Saaremaa.
Vahel me ei tea, mida üks väike kink võib teha. R+V ei aimanud ka, kuidas see reis minu elu võib muuta ja nad lihtsalt andsid mulle raha ja ütlesid: mine. Ja nüüd on mul otsus tehtud, et tulen tagasi koju. Oma Eestisse. Oma kohukeste ja musta leiva juurde. Oma pere ja sõprade juurde. Ühe ootusega. Ja teadmisega, et ma olen oodatud.
:)
HEA!