Loodan, et sa näed seda kirja seal kusagil! Usun, et istud praegu oma Taevase Isa süles ja naeratad. Läbi pisarate. Sest sul on valus, kuna meil on valus. Ja samas on sul rööm, sest oled lõpuks jõudnud koju! Sinna, kus on hea ja ei ole enam halba!
Ma tunnen oma südames rahu, valu, röömu, kõike läbisegi. Pisarad segunevad naeratusega, sest ma ei teagi täpselt, mida ja kuidas tunda. Sa ei olnud eriti minu jaoks olemas, aga mingil hetkel ma leppisin sellega, sest see olidki sina. Täpselt enda olemusega, sellega, kes sa olid! Ja see oli sinu parim. Ma tean, et sa armastasid mind. Nii, kuidas sa oskasid. Ja tead mis, ma ei olekski teistmoodi tahtnud. Sest sa olid minu vanaisa Heino. Ja praegu oled ka! Alati oled! Ma armastan sind. Ma tean, et me kohtume varsti.
Ja siis me naerame koos ja sööme präänikuid. Usun, et taevas saab ka präänikuid süüa. Sest need olid Sinu lemmikud, mis tuletab mulle meelde, et me just eelmine nädal ostsime Estrile paki präänikuid, sest ta oli neid koos Sinuga söönud! :)
Oh vanaisa, ma tegelikult igatsen sind. Olen igatsenud juba ammu ja nüüd eriti! Ma ei hakka midagi kahetsema, et me rohkem ei suhelnud, aga mingi osa minust nutab, sest ehk oleks midagi saanud paremini teha... Ja ps! Ma olen nii önnelik, et said aasta koos veel olla naisega, kes oli sinu südameigatsus. :)
Vanaisa, puhka rahus! Ole sina ise. Lase Jeesusel end hoida nüüd ja pea meil siis silma peal ja oota meid kenasti ära. Ühel päeval...
Sinu Kirss, laululind! :) (Saadan sulle oma parima naeratuse ja kallistuse!!)
No comments:
Post a Comment