Kirjutasin selle blogi eile lennukis. Peale seda juhtus midagi. Ma ei räägi sellest. Aga selle blogi tahan ikkagi siia kopida. Meeldetuletuseks rasketes hetkedes, kui HEA Jumal meil on!
09. 10. 2011. Lennukis UK-st Kanadasse.
Oma praeguse blogi kirjutan ma taevas. Ok, tegelikult lennukis, aga ikkagi taevas ju! ;) Kell on UK aja järgi 17:16 ja Kanada aja järgi 12:16. Mul on jäänud veel umbes 3 tundi lennukis ja olen olnud juba 4 tundi. Faktid faktideks, aga olen rahul. Väga rahulik lennujaamakogemus, rahulik lend, rahulik toit (ok väga rasvane toit, aga suhtkoht ok) ja rahulik seat-companion (ma tõesti ei tea, kuidas seda eesti keeles öelda). Olen ülipõnevil. Eesti keeles on raske väljendada oma põnevust ja igatsust oma perega kohtuda. Tegelikult on kirjapildis üldse seda raske teha. Juba 3-4 tunni pärast näen oma pisi Essut (nägin viimati 3,5 kuud tagasi) ja mitte nii pisi Vaarut (nägin viimati 1 aasta ja 9 kuud tagasi). Aeg läheb liiga ruttu. Ja hea on, et läheb, sest juba ma olen lennukis ja juba varsti ma saan neid kallistada ja kindlasti pisaraid valada...
Ja eilne jutuajamine emmega tõi mul peaaegu pisarad silma juba... Haha ja seda kõike kartulisalati pärast, mis mind TÄNA ootab! Jehhuu ja jabadabaduu. Olen küll 24, ja üksi elanud juba üle 4 aasta, aga see ei tähenda, et emme tehtud toidud maailma parimad poleks. ON JA KUIDAS VEEL ON!!! :) :) Oh seda õnne. Saan emme leiba ja salatit, kas on veel midagi paremat? Issi kalli, emme musi, Essu ja Vaarikas ja nüüd kartulisalat ka! Täiuslik kooslus! ;) Ja juba varsti kohtun Vaari tulevase perega! Ma olen veits ärevuses, aga hea, et emm-iss rajasid teed mulle ka... Olen ikkagi nende tütar! :D haha.
Nii, kirjutaks siis veidi oma maailmamatkast. Alustasin nädal aega tagasi, kui rong viis mind ja Susit lennujaama UK-s ja edasi lennukiga Saksamaale. Olin seal 5 päeva ja reedel tagasi UK-sse, Manchesteri. Aeg Saksas oli huvitav. Raske. Pisaraterohke. Rõõmus. Naljakas. Lühike. Musikaalne. Läksin ühtede ootustega ja hoopis teised asjad juhtusid. Isa sai mu südant parandada kohas, kus ma ei oleks aimanudki, et veel katki olen. Ma ei hakka ütlema, mis CD-st sai. Ei taha sellest veel rääkida. Küll see tuleb omal ajal. ok? :)
Nägin Weselis, et ei taha ikka suurlinnas elada. Ja Saksamaale ei taha mingi hinna eest kolida. Haha, pole ikka mu koht. Külas on hea käia, aga muu... Nope.
Susi pere on armas. Mr. Aldi rokib ikka täiega. (Aldi on pood, kust Gernoti arvates saab kõike osta ja kõik on seal parim ja nii kutsubki pool maailma teda juba Mr.Aldiks). Ja Melanie maalias mulle maailma kõike ilusama pildi mälestuseks. See läheb Balas mu seinale. Ja SUSI.... Tema on nagu vanem õde, keda mul kunagi olnud pole. Imeline naisterahvas. Oma vigadega nagu me kõik. Aga suure südamega! ;)
Nii, tagasi UK-s, võttis Robert mind lennujaamast peale. Edasi läksime nn. külalistemajja, kus mul oli paar tundi aega puhata ja siis läks põnevaks. Tegin end ilusaks (ok, ma olen niisama ka ilus, aga seekord oli põhjust seelikut kanda, kontsad välja otsida ja meik pähe teha, soengust rääkimata) ja mind viidi R+V poolt restorani, kus ma söin suppi ja magustoiduks maailma parimat kooki, mis oli läbi immutatud kaneelises-rummis vms. Edasi teatrisse muusikali "TOP HAT" vaatama. Nii, siin saavad mul sõnad otsa. Ok, päris ei saa, aga... see oli midagi IMELIST. Maagilist, midagi erilist. Ma olen siiamaani vaimustuses. Parim teatrielamus siiamaani. Parim. Suurepärane. Lihtsalt... haha, ma olen vist sõnu hakanud kaotama, ei oska edasi kirjeldada... Muusikalid on ikka minu teema. Pean rohkem end kursis hoidma.
Eilse päeva veetsin suhteliselt nina raamatus, sest väljas sadas TERVE PÄEVA! Kordagi ei jäänud sadu pidama ja nii komberdasingi mööda suurt maja ja otsisin tegevust. Leidsin hea raamatu, mille aga pidin pooleli jätma, sest polnud minu varandus! ;)
Mis siis veel. Täna oli vara ülesse, ok, ma olin vist ootusärevuses. Ja Mary viis mind lennujaama, edasi check-in jms, veidi ootamist ja siin ma olen. Kanada poole teel. Juhuu. Nii, et kui sa seda blogi loed, siis arvatavasti ma olen juba oma perega ja naudin iga hetke.
Aga on veel midagi, millest ma EI SAA üle ega ümber minna. ISA SOOSING, arm, hoidmine. Ma olen nagu kätel kantud olnud viimane nädal. Kõik toimuks nagu vati sees. Mind on nii ülekülluslikult rahadega õnnistatud. Toiduga õnnistatud. Sõpradega. Sõitudega. Toomiste-tulemistega. Kõik on ette ja taha ära tehtud. Ja ma tunnen end kui printsessina. Ainult suured kleidid ja tiaarad on veel puudu. Uhuh. Imeline. Tean, et kui lähen nüüd Kanadasse, siis saan oma pere ka toetada, tean, et nad on seal hoitud, kuid tean ka, et mu emme tahab šhoppama ja kellega oleks veel parem minna, kui minuga! ;) eh? ;) Ja issi, kui sa loed, ära muretse, ma ei jäta sind ka välja! Olen Taevase Issi tütar, õnnistatud ja soosingu all!
Huh, päris lahe on eesti keeles üle pika aja kirjutada. Tunnen, et pean oma juured ikka all hoidma. Olen eestlane ja alati jään ka eestlaseks. Walesis elamine ei muuda minu sünnitunnistust. Ja inglise keeles rääkimine ja kirjutamine ei muuda minu südant, mis armastab Eestit! :)
Ps! Päike on terve lennu aja mind aknast tervitanud! Nii mõnus on! Olen küll tsipa väsinud, aga tuju on hea ja muretsema ei pea.
Pilved. Nii suured ja valged,
Kohevad, pehmed ja malbed.
Vaatavad mind ja vaatavad üles.
Teavad, "Printsess turvaliselt Issi süles."
Päike, nii soojalt mind kallistab.
Sosistab: "Su Issi sind armastab!"
Naeratan, tean, see on tõde.
Varsti näen oma kahte õde.
Ta on näinud mu südameigatsust.
On varustanud.
On õnnistanud.
Olen kui kätel kantud.
Vaatan. Sellel lennukil on tiivad.
Mõtlen. Kuhu nad mind viivad?
Tean. Ta on kinkinud mulle pere.
Ja valanud selle eest Oma vere!
Tänu. Mu südames elab üks tänu.
Ja aina kasvab mu janu...
Ma ei karda.
Miks peaksin, kui oled minuga. Alati.
Kõik kuningad armastavad oma printsesse.
Aitäh, et oled valinud mind enda omaks.
Alati!
Pilved. Nii suured ja valged.
No comments:
Post a Comment