hommik. peegel. meie.

me teeme seda enesele aru andmata.
me ärkame hommikul, läheme peegli ette ja näeme ennast. ja siis kõnnime vannituppa, ja vaatame jälle peeglisse.
ja siis mõtleme, et võiks ju natuke kaalust alla võtta. et kõht võiks lamedam olla.
ja jalad võiksid väiksemad olla. saledamad.
ja me ei pane isegi tähele, et me nii mõtleme. ehk siis, kui me maha istume ja natuke aru peame selle üle, mis meie peas päeva jooksul läbi käib.
mina teen seda.
võibolla sa ei tee. ja mul on selle üle hea meel.
aga millegi pärast on meil kõigil enda keha kohta mõtteid, mis ei ole head.
ja me võibolla arvame, et meil on kõik korras, sest me ju meeldime iseendale.
ja järgmist jäätisekaussi näost sisse ajades mõtleme, et see on ju kõigest lohutus millelegi, mis on haiget teinud.
ja siis see järgmine komm. ah, see on kõigest 1 komm ju. ma vajan seda kommi, sest mul on millegi pärast paha tuju. sest keegi ütles mulle midagi halba. või ei õelnud midagi head.
enesele aru andmata teeme me end päeva jooksul sadu kordi maha. ja me isegi ei märka seda. sest see on loomulik. normaalne.ja siis kui me uusi riideid ostame, on meil paha tuju, sest midagi ei lähe selga. ja me ei leia seda, mida me tegelikult tahaksime.

ja me ei ole endaga rahul. ja me teeme endale haiget. me varastame iseendilt rõõmu. ja laseme teistel seda varastada. ja teised isegi ei tea seda. me arvame, et "temal" on ju raudselt kõik korras. et "temal" on ilus keha ja tore poiss. et "tema" ei mõtle nii, nagu meie.

kuigi tegelikult ei saa me mitte kunagi olla täiuslikud. isegi, kui meil on maailma arvates täuslik keha, ei ole me ikkagi... me oleme kõik erilised, omamoodi. me oleme imelikud. me oleme unikaalsed. me oleme tehtud miljoniteks ja biljoniteks erilisteks. sest nii on hea. ja nii oli Tema plaan. Ainukese Täiusliku plaan.
ma nii igatsen, et ma peaksin seda iga kord meeles, kui ma peeglisse vaatan.
või kui ma jäätist söön.
või kui ma näen kedagi, kellel on "ideaalne" keha.
sest minul on ju ka.
minu keha. ja minu jalad. ja minu kõht.