KELL kiirustab

Ma olen 12 Päeva Eestis olnud. JUBA. Ja mul on ainult 9 päeva veel jäänud. Ja ma kohe kuidagi ei taha seda uskuda. Imelik on. Päriselt. Nagu aeg lendaks ja tegelikult ta seda teebki. Lund pole. Aga jõulud on. Ja kohe on läbi. Mis ma siis teinud olen? Midagi ja samas nii palju.
Heh.
Aga natuke kodureaktsioonist. Astusin lennukist maha ja siis, kui Estrit nägin, tulid pisarad ka. Ma olin just 2 minutit enne Hannale öelnud, et mina küll nutma ei hakka. Ja hakkasin. Aga ta on ju nii nunnu. Kui ta mind nägi, tuli ja tegi mulle põsele pai. Vaatas mind oma suurte silmadega ja oli lihtsalt armas. Ja mu ema oli armas, isa oli armas ja Morri oli armas. Igal juhul läksime koju ja Vaarikale läksin ise autoga vastu kooli. Hea uhke oli. Nagu päriselt, ma polnud ju 3,5 kuud autoga sõitnud. Tegin Vaarikale väikese üllatuse, aga selles me ei räägi. Mis edasi siis. Ema pani mulle massaaži aja, nii hea oli. Tund aega! Järgmine nädal sain veel näohoolduse ja maniküüri, pediküüri. Super. Aa ja käisime kohe ka perepilti tegemas. Väga ilus perepilt.
Siis laupäeval läksime Saaremaale perega. Alguses olime oma lapsepõlve kodukoguduses ja hiljem läksime Georg Otsa Spa hotelli. Super jällegi. Noh, tegelikult ma magasin nii paljude nende 3 päeva jooksul, et ega ma muud ei nautinudki, kuid see oli ka hea. Ja torti saime ka mingi jalaga segada lõpuks, sest issil oli sünnipäev ja kõik teadsid seda. Mingi 3-4 torti oli vähemalt nende kolme päeva jooksul. Teisipäeva õhtuks olime igal juhul kodus siis ka.
Kolmapäeval käisid mul kaks Signe /Taani ja Eesti/ külas. Nii toredad olid. Tegin neile frikadellisuppi ja moorapalle. Ma ei uskunudki, et oskan enam süüa teha ja päris hästi tegin muideks! Ennast kiitmast ma ei väsi. Eks! =)
Reedel käisime Tartus. Vaaru pidi ka tulema, aga meil juhtus midagi, mis pani meie pere ühe dilemma ette. Eks see hiljem lahenes, noh peaaegu, aga Tartus käisime siiski Vaarita. Ma käisin oma arsti juures ja siis läksime Kristina-Algise juurde Mutionu torti sööma ja pisikest vaatama. Tore oli! Aga arstist nii palju, et ma lihtsalt sain aru, et ma ei saa ikka alla anda ja eks see söömise asi on ju niiiii palju juba paremaks läinud. Ma olen oma teel võiduni. Eks see ei tulegi kergelt, ja ei peagi ehk. Kuid mul on veel jupp maad minna. Lihtsalt pean seda tegema.
Siis käisime järgmine päev maal koristamas, et täna seal jõule saaks veeta onu Oti perega. Eile oli koguduses jõulupidu. Kuidagi imelik oli seal. Ma ei tundnud end nagu kodus. Oma pastoriga oli hea rääkida ja kõik, kuid midagi oli teisiti…
Ma igatsen oma CIMC järgi. Inimesed, kool, osadus teistega, mu sõbrad ja kallid on seal. Ma olen enda kõrvale saanud inimesed, keda usaldan ja kellest hoolin. Kodus on hea, ma armastan oma peret. Ma ei taha Taani tagasi Kopenhaageni pärast, vaid inimeste. Nad on mu pereks saanud. Ei arvanudki, et neid nii igatsema hakkan, kuid hakkasin. Ja kodus on ka midagi muutunud. Või just samaks jäänud ja mina olen veidi teistmoodi. Ei oskagi seda öelda. Igal juhul praegu on üsna hea. Tervis on päris kobe (eks vigu leiab alati) ja olemine ka, kuid väsinud olen kogu aeg. Ma ei tea, võib-olla pole nii palju tööd, kui seal ja see väsitab. See oleks küll naljakas ju.
Ma ei vingu. Jõulud on tegelikult head olnud. Ma ei mäleta jõule, mis mulle nii meeldinud oleks. Olgugi, et lund pole ja mida kõike pole. Kuid ma vaatan sellele, mis mul kõik on. Ja mul on palju antud. Jumal on mind rikkalikult õnnistanud. Pere, kes mind armastab, sõbrad, kes minust hoolivad, ja tegelikult ka erinevad kingid ja annid, asjad ja soovid. Ehk ajan ma vahel pada, kuid hetkel tunnen ma küll erilisena! Ka teised on mulle öelnud, et mu näos on midagi teistmoodi, kui enne sinna minekut. Tahaks ka teada, mis mul siis on teisiti. Ümaram ehk? :D
Igal juhul, ehk kirjutan enne äraminekut veel, ehk mitte. Näeme. Ja olge õnnelikumad inimesed, seal on nii palju head, millest hoolida ja mis teist hoolib!