Rest In Peace my precious granny, see you in heaven!!!
We will miss you...
I love you so much!
14.8.08
4.8.08
...Faithful
.JPG)
God has been fulfilling my dreams like no other. I just wanted to count some of the things that have been coming true in the last 2 years (starting 2006 summer and ending 2008 summer for now). YES, only 2 years:
2006 summer
- finishing high school with 2 best marks (4, 5)
- getting healed from eating disorder (yep, during my time of graduation, HALLELUUJAH!)
- getting my driving licenses with no problems
- going to CIMC Denmark for 9 months
2007 summer
- after Masters having no idea what to do and realizing that I want to sing (no realizing that it has been my dream for 10 years), so what happens?
- getting in to one of Estonia best music school´s, ELLER; studying pop-jazz singing
- moving to Tartu and getting a good place to live
2008 summer
- Year of being in that music school already; God gave me the best teacher (no honestly, Ursel Oja is one of Estonian best ones)
- getting close to Latvia, Talsi. I love the people there, I love this small town and I love Latvian!!!! (And God u know the best what u have in mind for me with Latvia!!)
- just recorded my 2 first songs ever. With Margus, the most talented musician I know! THANK U JESUS!!!!!!!!!!!!!
I think that there is so much more that God has done in my life every day. EVERY day in my life has been in His hands and I haven’t seen it. I just do my everyday doings and what happens, God is there with me!!! He lifts me up, He is my friend when I have no one else, He is my friend when I have everyone else. Realizing that I need God more and more every day.
God
.JPG)
...help me to learn to trust you again. Every day. To put all my hope in you so that one day I know that everything has been given to you. Help me to make these babysteps coz u see that I cant do it all once... Help me O Lord my God!
Isaiah 40:31 But they that wait upon the LORD shall renew their strength; they shall mount up with wings as eagles; they shall run, and not be weary; and they shall walk, and not faint.
Why do I worry about tomorrow
when You are the one who holds my future in Your hands...
Faithful Father I surrender all to You,
All my Love and my Devotion all to You...
3.8.08
Frustration
Sooo A little bit of frustration. Anyway yesterday we were driving to Tartu. I wish I would have been able to drive but dad had a trailer behind the car and together they’re making one BIG CAR or smth like that; because if I would have been behind a wheel I would have stopped at least 3 times during this drive to Tartu. I will explain right away.
In the Bible it says somewhere (sorry I couldn’t find this scripture) something about men who wee on the wall (pee on the wall, urine). And I have been thinking about it earlier also but it somehow got lost on my mind, thank God for that.
But yesterday while driving first we saw 2 guys standing near to one house and just peeing all over the place. I felt sick and I didn’t know where to hide my eyes. So the sentence my dad said after that made me think. He said that men all over have fell on level of dogs; I’m not talking about ALL men please don’t get offended. After that I remembered last year living in an apartment on the 3rd floor. So many times I just looked out of window and what did I see? Different old drunk guys peeing just 3 floors lower. One used tree, another one just did it in a random place and so on…
So we were still driving and there it was, another man standing on the sidewalk and just laying his pee all over. Crap I got so pissed; I was like ready to stop our car and just kick this guy. Ok, maybe it is just me but I doubt. I have talked about it with some of my friends and they can’t stand it either. It’s like HEY, I DON’T WANNA SEE YOUR THING when I drive around. I want to drive and get where I want to go without feeling uncomfortable. Ok, maybe you think now, HEY GIRL, there is so much more going on the world and you are thinking about that…
But really, this thing is on my mind now; God you see my frustration about it so maybe you can help someone with this text to realize that all big things start with small things.
I remember that a couple of months ago I read our newspaper Postimees and what did I see? An article about some stupid young men (sry again) who took a buddle, peed in it and gave it to drink to one old drunk guy (they said to him that it is bear, well, I guess they put half bear half pee in it). I WAS ANGRY, I was like ashamed of living in Estonia; I felt like crying and I felt embarrassed. I had never read anything like that in my life…
I am glad I have my own blog so I can write whatever comes to my mind; but anyway this is my today’s prayer: don’t low yourselves to a level of dogs. Peeing is a private thing, not an activity where you put your leg up and pee wherever and whenever; it might not hurt you but it is not suitable in Gods eyes, in people’s eyes that are not like you.
Honor God in everything you do!!!
Even if you’re not Christian; honor people then… Don’t think that your activities aren’t influencing other people, WHATEVER you do is important, and however you do it also!!!!!!!
I could write so much more but right now I feel like I got so much out so its enough I guess!
In the Bible it says somewhere (sorry I couldn’t find this scripture) something about men who wee on the wall (pee on the wall, urine). And I have been thinking about it earlier also but it somehow got lost on my mind, thank God for that.
But yesterday while driving first we saw 2 guys standing near to one house and just peeing all over the place. I felt sick and I didn’t know where to hide my eyes. So the sentence my dad said after that made me think. He said that men all over have fell on level of dogs; I’m not talking about ALL men please don’t get offended. After that I remembered last year living in an apartment on the 3rd floor. So many times I just looked out of window and what did I see? Different old drunk guys peeing just 3 floors lower. One used tree, another one just did it in a random place and so on…
So we were still driving and there it was, another man standing on the sidewalk and just laying his pee all over. Crap I got so pissed; I was like ready to stop our car and just kick this guy. Ok, maybe it is just me but I doubt. I have talked about it with some of my friends and they can’t stand it either. It’s like HEY, I DON’T WANNA SEE YOUR THING when I drive around. I want to drive and get where I want to go without feeling uncomfortable. Ok, maybe you think now, HEY GIRL, there is so much more going on the world and you are thinking about that…
But really, this thing is on my mind now; God you see my frustration about it so maybe you can help someone with this text to realize that all big things start with small things.
I remember that a couple of months ago I read our newspaper Postimees and what did I see? An article about some stupid young men (sry again) who took a buddle, peed in it and gave it to drink to one old drunk guy (they said to him that it is bear, well, I guess they put half bear half pee in it). I WAS ANGRY, I was like ashamed of living in Estonia; I felt like crying and I felt embarrassed. I had never read anything like that in my life…
I am glad I have my own blog so I can write whatever comes to my mind; but anyway this is my today’s prayer: don’t low yourselves to a level of dogs. Peeing is a private thing, not an activity where you put your leg up and pee wherever and whenever; it might not hurt you but it is not suitable in Gods eyes, in people’s eyes that are not like you.
Honor God in everything you do!!!
Even if you’re not Christian; honor people then… Don’t think that your activities aren’t influencing other people, WHATEVER you do is important, and however you do it also!!!!!!!
I could write so much more but right now I feel like I got so much out so its enough I guess!
31.7.08
30.7.08
ma LIHTSALT pidin...
...selle uuesti postitama:
Sa kohtad oma tulevast abikaasat Jumalalt teenides. Siis kui sa teed seda, milleks Jumal on sind kutsunud, oled leidnud oma koha, oled pühendunud ja liigud sujuvalt oma teel. Sa tead, kes sa oled ja kuhu sa lähed, sa tead mida sa tahad ja Jumal on sinu elus esikohal. See inimene on sellel teel, ta ootab sind seal teepervel ja astub sujuvalt su kõrvale õigel ajal. Ära uju vastuvoolu, punnitades kõigest väest ja oma jõust, meeleheitlikult, et seda inimest leida. Sa ei leia, ta tuleb ise, siis kui sina liigud sujuvalt mööda õiget teed, mööda oma teed ja Jumal on sinu silme ees. Pane enne oma elu korda, leia oma koht, tee seda, milleks Jumal on sind kutsunud ja see inimene tuleb su kõrvale.Kui sa ise ka alles ei tea oma teed, su elu on segamini ja siis sa üritad leida enda kõrvale õiget inimest... see ei toimi, ta pöörab kõik veel rohkem pea peale. Mis siis, et inimesed ümberringi räägivad, avaldavad survet, muretsevad su abiellumise pärast, sina ära anna alla, sa saad selle, mida sa igatsed, aga ära sellest ise loobu, ära mine kergemat teed pidi. Leia oma tee ja käi seda koos Jumalaga, pühenda ennast ja siis su abikaasa astub sujuvalt sinu kõrvale. Nagu elu loomulik osa. Nagu osa varustusest, mida sa oma teel, oma ülesande täitmiseks vajad.
Sa kohtad oma tulevast abikaasat Jumalalt teenides. Siis kui sa teed seda, milleks Jumal on sind kutsunud, oled leidnud oma koha, oled pühendunud ja liigud sujuvalt oma teel. Sa tead, kes sa oled ja kuhu sa lähed, sa tead mida sa tahad ja Jumal on sinu elus esikohal. See inimene on sellel teel, ta ootab sind seal teepervel ja astub sujuvalt su kõrvale õigel ajal. Ära uju vastuvoolu, punnitades kõigest väest ja oma jõust, meeleheitlikult, et seda inimest leida. Sa ei leia, ta tuleb ise, siis kui sina liigud sujuvalt mööda õiget teed, mööda oma teed ja Jumal on sinu silme ees. Pane enne oma elu korda, leia oma koht, tee seda, milleks Jumal on sind kutsunud ja see inimene tuleb su kõrvale.Kui sa ise ka alles ei tea oma teed, su elu on segamini ja siis sa üritad leida enda kõrvale õiget inimest... see ei toimi, ta pöörab kõik veel rohkem pea peale. Mis siis, et inimesed ümberringi räägivad, avaldavad survet, muretsevad su abiellumise pärast, sina ära anna alla, sa saad selle, mida sa igatsed, aga ära sellest ise loobu, ära mine kergemat teed pidi. Leia oma tee ja käi seda koos Jumalaga, pühenda ennast ja siis su abikaasa astub sujuvalt sinu kõrvale. Nagu elu loomulik osa. Nagu osa varustusest, mida sa oma teel, oma ülesande täitmiseks vajad.
29.7.08
...
God, u opened up my heart for something new; now show me what should I do to next... how to act, how to be; or maybe just to shut up to see things moving.
21.7.08
Dear God,
Help me to remember that I am poetry, sculpture, song, and painting.
Help me remember that I am a masterpiece created by the greatest artist ever.
Help me remember that I am a masterpiece created by the greatest artist ever.
20.7.08
...suvi
On vist blogi aeg vahepeal; pole 100 aastat midagi kribanud siia, vähemalt midagi asjalikku küll mitte.
See suvi on kreisi olnud; ja seda just reisimise koha pealt. Hetkel olen siis üle kuu juba kodust ära olnud...
Alustasin Saaremaaga, kus olime koos Onu oti perega; et siis nädal aega sellel imeilusal saarel, kust ma mõned pildid blogi panin. Mõnus aeg koos oma kiiksude ja tobedate hetkedega.
Edasi tulid Tartu konverentsi päevad; väga eriline aeg oli; sain Gekuga viimased päevad koos veeta ja see oli ülimalt oluline. Nautisin iga hetke Tartus. Olime Meelikese juures öösel ning muidugi sai seal omajagu nalja. Konverentsist nii palju, et sellist ülistust pole minu elus veel olnud. Tähendab see aasta on midagi murdunud minu elus; vabadus hakkab sisse voolama ja ma ei saa aru, mida Jumal toomas on. See ei ole enam see, mis varem minu elus olnud on. Ülistuses on vabadus.
Konverentsilt põrutasin ühel laupäeva varahommikul Lätti bussiga. 6.45 istusin Tartus bussi peale ja 11 ajal oli Riias. Super-super hea meel, et läksin sinna. Kõik oli hea, v.a. mõned asjad, millest ma siia ei kirjuta, aga Jumal on ustav ja mina sain välja anda ja mulle anti. Uued tutvused, sõbrad, kogemused, jalutuskäigud, koosolekud, ülistus. Ok, ma ei hakka üksikult kirjeldama kõike, mis seal oli, aga hea oli. Nädal aega olin siis Talsi kristlikus koolis laagris vanusele 16-26. Vahva seltskond noori koos; ma arvan et umbes 80 inimest kokku. Ma ei olnud mingi 6-7 aastat laagrisse sattunud ja siis järsku üksi Lätti. Huh, oli see ikka julgus ja tegu sinna minna. Aga kutsuti ja ma ei suutnud ei öelda, liiga põnev tundus ja ma ei pidanud pettuma.
Nii, kui laager läbi sai, tuli edasi Leedu-Poola. Ema-isa võtsid mind peale Talsist ja sõit võis alata. Kaks päeva autos; huh, karm. Poola sakkis kuni Zakopaneni; seal oli juba hea. Rudy, Betty, Abe... Kõik nad olid olemas, ma ei olnud nii ammu näinud neid inimesi, et oioioi. Abe (minu 2nd grandpa ;) ) tuli pidevalt minu juurde, kallistas, tegi põsele musi ja ütles, et ta on terve elu endale tütart igatsenud. Ja siis rääkis mulle, kuidas nad Bettyga tutvusid ja kuidas neil see aasta 60s abieluaasta täitub. Ma lihtsalt hakkasin nutma iga kord, kui ta tuli. Nad on kallid ja olulised...
Oeh, aga ka see aeg sai läbi reedel ja nüüd on juba Pühapäev ning meie oleme Leedumaal ema-isa-Essuga. Täna oli kogudus ja eile õhtul oli kogudus. Hea-hea. Kõik on parim siin olnud, meie elukoht, söök, osadus, inimesed!!!
Homme siis Lätti tagasi (BIG YESSS!!!!). Ma nii ootan kohtumist Talsi-sõpradega. Ja mul on üllatus ka, aga sellest saan alles peale homset rääkida.. kih-kih. Vot. Homme õhtu tuleb eriline... tssh, its a secret!
Vsjo, selline suvi on seljataga, ja parim on veel ees.
Heck yea!!!!
Koju saan siis kuu lõpus, Augustis hoian Essut nädal vms ja siis tagasi Tartu. Uus elukoht vaja sisustada jms. Ootan põnevusega kõike, mis ees.
Olgu, the end.
=)
See suvi on kreisi olnud; ja seda just reisimise koha pealt. Hetkel olen siis üle kuu juba kodust ära olnud...
Alustasin Saaremaaga, kus olime koos Onu oti perega; et siis nädal aega sellel imeilusal saarel, kust ma mõned pildid blogi panin. Mõnus aeg koos oma kiiksude ja tobedate hetkedega.
Edasi tulid Tartu konverentsi päevad; väga eriline aeg oli; sain Gekuga viimased päevad koos veeta ja see oli ülimalt oluline. Nautisin iga hetke Tartus. Olime Meelikese juures öösel ning muidugi sai seal omajagu nalja. Konverentsist nii palju, et sellist ülistust pole minu elus veel olnud. Tähendab see aasta on midagi murdunud minu elus; vabadus hakkab sisse voolama ja ma ei saa aru, mida Jumal toomas on. See ei ole enam see, mis varem minu elus olnud on. Ülistuses on vabadus.
Konverentsilt põrutasin ühel laupäeva varahommikul Lätti bussiga. 6.45 istusin Tartus bussi peale ja 11 ajal oli Riias. Super-super hea meel, et läksin sinna. Kõik oli hea, v.a. mõned asjad, millest ma siia ei kirjuta, aga Jumal on ustav ja mina sain välja anda ja mulle anti. Uued tutvused, sõbrad, kogemused, jalutuskäigud, koosolekud, ülistus. Ok, ma ei hakka üksikult kirjeldama kõike, mis seal oli, aga hea oli. Nädal aega olin siis Talsi kristlikus koolis laagris vanusele 16-26. Vahva seltskond noori koos; ma arvan et umbes 80 inimest kokku. Ma ei olnud mingi 6-7 aastat laagrisse sattunud ja siis järsku üksi Lätti. Huh, oli see ikka julgus ja tegu sinna minna. Aga kutsuti ja ma ei suutnud ei öelda, liiga põnev tundus ja ma ei pidanud pettuma.
Nii, kui laager läbi sai, tuli edasi Leedu-Poola. Ema-isa võtsid mind peale Talsist ja sõit võis alata. Kaks päeva autos; huh, karm. Poola sakkis kuni Zakopaneni; seal oli juba hea. Rudy, Betty, Abe... Kõik nad olid olemas, ma ei olnud nii ammu näinud neid inimesi, et oioioi. Abe (minu 2nd grandpa ;) ) tuli pidevalt minu juurde, kallistas, tegi põsele musi ja ütles, et ta on terve elu endale tütart igatsenud. Ja siis rääkis mulle, kuidas nad Bettyga tutvusid ja kuidas neil see aasta 60s abieluaasta täitub. Ma lihtsalt hakkasin nutma iga kord, kui ta tuli. Nad on kallid ja olulised...
Oeh, aga ka see aeg sai läbi reedel ja nüüd on juba Pühapäev ning meie oleme Leedumaal ema-isa-Essuga. Täna oli kogudus ja eile õhtul oli kogudus. Hea-hea. Kõik on parim siin olnud, meie elukoht, söök, osadus, inimesed!!!
Homme siis Lätti tagasi (BIG YESSS!!!!). Ma nii ootan kohtumist Talsi-sõpradega. Ja mul on üllatus ka, aga sellest saan alles peale homset rääkida.. kih-kih. Vot. Homme õhtu tuleb eriline... tssh, its a secret!
Vsjo, selline suvi on seljataga, ja parim on veel ees.
Heck yea!!!!
Koju saan siis kuu lõpus, Augustis hoian Essut nädal vms ja siis tagasi Tartu. Uus elukoht vaja sisustada jms. Ootan põnevusega kõike, mis ees.
Olgu, the end.
=)
2.7.08
Reis
...lugesin eile kokku kohad, kus ma sellel aastal käinud olen:
Veebruar - Saaremaa
Märts - Läti
Aprill - Ahvenamaa
Mai - Itaalia (+natuke ka Hollandis)
Juuni - Läti, Saaremaa
Ja veel on ees: Läti, Leedu, Poola ja tagasitulles ka Leedu ning siis jälle Läti.
Mida siit järeldada? EI SAA ILMA LÄTITA! ;)
Mulle meeldib reisida; isegi, kui ma reisidel just kõige parem kaaslane kohati ei ole olnud, on reisimine midagi sellist, mis paneb südame kõvemini tuksuma ning kõik meeled uuteks seiklusteks valmis! Ning ma võin käsi südamel öelda, et ilma reisideta ei oleks mul nii palju uusi sõpru ning julgust uute sõprade tekkeks. jep.
Täna läheme siis Tartu; olen 3 päeva konverentsil ning edasi Lätti. Täitsa üksi lähen sinna. Tartu tulevad isa ja Gerlika kaasa; mul on nii hea meel, et Geku ka tuleb, muidu ma ei näekski teda enam; tüüp sõidab 16. Juuli tagasi Ameerikasse... AGA mul on tema üle hea meel, sest see on Jumala tahe ja plaan tema elu jaoks! (L)
Pean järelikult 3ks reisiks täna kohvrid pakkima, mis muud. huh.
Veebruar - Saaremaa
Märts - Läti
Aprill - Ahvenamaa
Mai - Itaalia (+natuke ka Hollandis)
Juuni - Läti, Saaremaa
Ja veel on ees: Läti, Leedu, Poola ja tagasitulles ka Leedu ning siis jälle Läti.
Mida siit järeldada? EI SAA ILMA LÄTITA! ;)
Mulle meeldib reisida; isegi, kui ma reisidel just kõige parem kaaslane kohati ei ole olnud, on reisimine midagi sellist, mis paneb südame kõvemini tuksuma ning kõik meeled uuteks seiklusteks valmis! Ning ma võin käsi südamel öelda, et ilma reisideta ei oleks mul nii palju uusi sõpru ning julgust uute sõprade tekkeks. jep.
Täna läheme siis Tartu; olen 3 päeva konverentsil ning edasi Lätti. Täitsa üksi lähen sinna. Tartu tulevad isa ja Gerlika kaasa; mul on nii hea meel, et Geku ka tuleb, muidu ma ei näekski teda enam; tüüp sõidab 16. Juuli tagasi Ameerikasse... AGA mul on tema üle hea meel, sest see on Jumala tahe ja plaan tema elu jaoks! (L)
Pean järelikult 3ks reisiks täna kohvrid pakkima, mis muud. huh.
29.6.08
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
27.6.08
23.6.08
70 postitust...
...2 aastaga täpselt. Interesting.
Aga tegelikult tahtsin öelda, et olen veidi imelik viimasel ajal. Kurb on ja natuke raske ja samas nii hea. Imelik eks? Seda ma ju räägin!
Ja Vaarikat igatsen ja üldse tule juba koju ära, kuigi ok, tean, et sa ei saa.
Eile olime peaaegu terve suguvõsaga maal; niiiii hea aeg oli; tegime suguvõsa pilti (tuli küll veidi poolik, aga pole viga, ühel päeval saame terviku pildi)!
Ning siis lähen täna Pärnu esinema, eks paistab, kuidas läheb.
Siis kolmapäeval Saaremaale 5-ks päevaks; Geku, we´re gonna have some F.U.N.
Järgmine nädal Tartus Elusõna konverentsil.
Ja 5.ndal Lätti; heck yea. :)
Ja peale Lätit 10.nda paiku sõidame Poooola.
Ja pärast jälle Lätti.
Ühesõnaga natuke reisimist- mme loving it! (L)
:)
19.6.08
Vaarika siis...
... no kuna sa nõudsid uut blogi ja mul on juhuslikult vaba hommikupoolik, siis kirjutangi. vot.
Mis siis vahepeal? Oi, palju. Lõpetasin kenasti esimese õ.a. ära Elleris ja tean, et Jumal aitas, sest ega ma siis vähe ei puudunud koolist. Aga hakkama sain, hinded korras ja mis veel vaja?
Mmm heck yea, siis käisime Lätis (Ma olen reisinud nagu meeletu see aasta ja kas mulle see meeldib? JAAAAAAA) eelmisel nädalavahetusel. Vabadus - ainuke sõna, mis selle reisi kirjeldamiseks saab öelda! Jumal on nii ustav ja see, mida ma olen aastaid igatsenud, hakkab lõpuks tõeks muutuma minu elus. Kõik see, et ma võin olla vaba ja mina ise, ma ei pea kellegi teise pilli järgi tegema, kui tahetakse, üks vabadus ülistuse ja üks armastuse laul, mis mu südamest tuleb... Vaarika, kui sa vaid oleks seal olnud; ma ei olnud üldse see Kirsika, keda sa harjunud nägema oled, ma olin nagu lind, kes lendas ja ei jäänud enam pidama;
Ja ma lähen varsti jälle Lätti- heck yea! ;)
Ning tulevikust, et siis täna Alati lõpetamisele, laupäeval Kristiine!
Järgmine nädal Saaremaale perega ja onu perega nädalaks. Tuleb vist põnev aeg! ;)
Peale seda otse Tartu Elusõna konverentsile ja siis sealt Lätti laagrisse; jep mina ja laager ei lähe eriti enam kokku, aga eks paistab; olen igal juhul põnevil! Sealt võtavad ema-isa mind hiljem peale ja läheme Poola nädalaks ning sealt tagasi tulles uuesti Lätti Talsisse, jepjep. ;) ME LIKES IT- heck yea!
:) Ohh Vaarumaaru, ma ei oska enam pikka blogi kirjutada, tõsiselt probleem on enda kättevõtmisega.
AGA ma tahaksin rääkida päikeseloojangust. Lihtsalt selle pärast, et see on üks mu lemmikuid loodusnähtusi siin maailmas. Uskumatu, kui palju värve Jumal loonud on; Ta nagu maaliks iga päev mitmeid tuhandeid kilomeetreid uut pilti ja JUST enda värvidega; sellistega, mida ka kõige suuremad kunstnikud ei suuda ealeski järgi teha. Mõnikord tahaks, et kaamera oleks kogu aeg käepärast, et seda kõike jäädvustada ja siis jälle mõtlen, et kas sellel oleks mõtet... Seda saab ju ka ilma pildita nautida; iga päev! ;) No vot, sellised mõtted siis!
Ok, hakkan end lõpetamisek valmis seadma nüüd. ;)
musi Vaarile!
:)
Mis siis vahepeal? Oi, palju. Lõpetasin kenasti esimese õ.a. ära Elleris ja tean, et Jumal aitas, sest ega ma siis vähe ei puudunud koolist. Aga hakkama sain, hinded korras ja mis veel vaja?
Mmm heck yea, siis käisime Lätis (Ma olen reisinud nagu meeletu see aasta ja kas mulle see meeldib? JAAAAAAA) eelmisel nädalavahetusel. Vabadus - ainuke sõna, mis selle reisi kirjeldamiseks saab öelda! Jumal on nii ustav ja see, mida ma olen aastaid igatsenud, hakkab lõpuks tõeks muutuma minu elus. Kõik see, et ma võin olla vaba ja mina ise, ma ei pea kellegi teise pilli järgi tegema, kui tahetakse, üks vabadus ülistuse ja üks armastuse laul, mis mu südamest tuleb... Vaarika, kui sa vaid oleks seal olnud; ma ei olnud üldse see Kirsika, keda sa harjunud nägema oled, ma olin nagu lind, kes lendas ja ei jäänud enam pidama;
Ja ma lähen varsti jälle Lätti- heck yea! ;)
Ning tulevikust, et siis täna Alati lõpetamisele, laupäeval Kristiine!
Järgmine nädal Saaremaale perega ja onu perega nädalaks. Tuleb vist põnev aeg! ;)
Peale seda otse Tartu Elusõna konverentsile ja siis sealt Lätti laagrisse; jep mina ja laager ei lähe eriti enam kokku, aga eks paistab; olen igal juhul põnevil! Sealt võtavad ema-isa mind hiljem peale ja läheme Poola nädalaks ning sealt tagasi tulles uuesti Lätti Talsisse, jepjep. ;) ME LIKES IT- heck yea!
:) Ohh Vaarumaaru, ma ei oska enam pikka blogi kirjutada, tõsiselt probleem on enda kättevõtmisega.
AGA ma tahaksin rääkida päikeseloojangust. Lihtsalt selle pärast, et see on üks mu lemmikuid loodusnähtusi siin maailmas. Uskumatu, kui palju värve Jumal loonud on; Ta nagu maaliks iga päev mitmeid tuhandeid kilomeetreid uut pilti ja JUST enda värvidega; sellistega, mida ka kõige suuremad kunstnikud ei suuda ealeski järgi teha. Mõnikord tahaks, et kaamera oleks kogu aeg käepärast, et seda kõike jäädvustada ja siis jälle mõtlen, et kas sellel oleks mõtet... Seda saab ju ka ilma pildita nautida; iga päev! ;) No vot, sellised mõtted siis!
Ok, hakkan end lõpetamisek valmis seadma nüüd. ;)
musi Vaarile!
:)
9.6.08
4.6.08
ITAALIA
Miks vaadata otse, kui saab ka seljaga? :P
22.Mai pidi olema päev, kus 9-liikmeline grupp läheb Itaaliasse. Kõik olid ettevalmistused teinud: asjad olid pakitud, raha vahetatud, reisikindlustus tehtud ja siis 21.Mai tuli telefonikõne: "Te ei saa Itaaliasse, kuna raha ei ole üle tulnud ja piletid pole ostetud. Olge aga siiski valmis, sest võib ka õnneks minna..."! (me saime tasuta reisile ja ma ei saa siiamaani aru, miks ja kes ja kuidas meid rahastas;ühesõnaga terve reis oli tasuta!)
Mina panin padavai Türile ajama (no muidugi viperdustega, kuidas siis muidu) ja ootasin kannatlikult 22.Mai, Neljapäeval uut telefonikõnet. Ja siis see tuli, et kui ma veel tahan, siis ikka saan, aga laupäeval-24.Mai. Ja et 6 inimest saavad-lauljad ja tantsijad. EHK SIIS MINA KA.
Muidugi ma tahtsin, milles küsimus. Reis oli ju tasuta ning tõotas tulla huvitav (kui juba nii palju viperdusi jms, siis miks mitte, eks?)!
Nii, et siis Kaidi tuli veel minu juurde reede ööks ja siis laupäeva hommikul oli spurt lennujaama. Hommikul 6-7 ajal läks lennuk Amsterdami. Ma muidugi kartsin, et kes need teised 3 tüdrukut on, AGA nad on SUPER reisikaaslased, ainult kiidusõnad. Igal juhul jõudsime siis Amsterdami ja seal avastasime, et meil on 30 minutit järgmise lennuni. Nali naljaks, aga meil polnud check in-gi tehtud ju... Jooksime läbi selle suure lennujaama ja jõudsime täpselt sekundi pealt lennukile (vist isegi oodati meie järgi veidi). Järgmine peatus oli Milano; seal oli meil veidi kauem aega oodata ja siis tuli meie kauaoodatud BARI lõuna-Itaalia kontsas! Nii, astusime lennukilt maha ja kohe pagasiruumi. JA oeh, kui ainult keegi meie nägusid oleks näinud, kui kõik pagasid olid kohale tulnud ja meie omasid nende hulgas ei olnud. Vot siis. Seiklus. Ja siis avastasime kõige tipuks, et me ei oska ei hotelli ega festivalipaika minna... See oli küll juba naljakas. Ja keegi ei pidanud meile vastu ka tulema. Nii me seal olime- 6 haledat eestlast- ilma pagasi ja ilma öömajata!
Järsku öeldi meile, et keegi on meile vastu tulnud. See oli õnnelik hetk. Väga kohe. Saime siis auto peale; vähemalt olid digikad käekotis, saime palmidest pilte teha. Ja mis siis ikka; 30-kraadises kuumuses teksapükstega ei ole mõnus! Jõudsime siis festivalipaika ja kohe pandi tantsijad proovi tegema (nad pidid esialgu too õhtu esinema, õnneks lükati edasi, kuna meil polnud kohvreid). Kõik olid mingid eriti näljased ja kui me lõpuks 9 ajal õhtul süüa saime, siis oli tuju 100% parem. JA SÖÖKIDEST veel niipalju, et: KÕIK OLI ÜLIPRO. Kolm korda päevas toideti meid mitmekäiguliste söökidega- pastad, lasagned, puuviljad, friikad, kana, kala, liha, koogid jne jne! :P mmm
Nii, siis tuli esimese päeva õhtu ja me avastasime veelkord, et meil ikka pole kohvreid, sest me pidime mustade hammastega magama minema, vot! :D Ja siis tuli minule ka veel üllatus, nimelt ma olen oma varba kaks kuud tagasi kuskile ära löönud ja siis Itaalia reisi ajal otsustas mu suur varvas mädanema minna, mis oli temast ikka eriti inetu. Ja siis ma ütleme nii, et 7 päeva kannatasin valu, ja eriti 2 esimest, kus ma pidin kinniste kingadega käima, kuna kohvrit plätudega polnud. yeah, meeldiv eks?
Pühapäeva tsillisime niisama linna peal, vahepeal söime hullult ja siis tsillisime edasi. Kuna poed olid kinni, oli veidi igav, aga see selleks. Õhtul tuli tel-kõne: teie pagas on lennujaamas. ME lausa tormasime lennujaama ja oi, kui õnnelik hetk see kõigi jaoks oli. No nii õnnelik, et ma ei oska seda kirjeldada isegi... plätud, eesti kommid, datlid, lühikesed püksid, hambahari, meigiasjad. mm-kõike! Õhtul harjutasime Andre-Kaidiga esinemiseks mõeldud lugusid, mille me ka alles kohapeal välja mõtlesime: ehk siis saime 5 kantrilugu (MINA JA KANTRI-Vaarika, sa võid siinkohal naerda, aga jube lahe oli, tegelt ka!)!
Siis tuli Esmaspäev ja oligi meie esinemise päev. Hommikul harjutasime, siis võeti meid hotellist peale (muide 3tärni hotell mugavustega, sjupeer) ja sõitsimegi kohapeale, et veel lavaproovi teha ja õhtul kell 11 oligi esinemine. Vinge! Suur lava, rahvast normaalselt, plaksutati, naudidi... "Strawberry wine..."
Järgmisel päeval oli Karini, Dorise ja Triinu etteaste. Nad olid nii tublid; eriti Karin, kes peaaegu kohe peale pimesoole oppi pidi tantsima hakkama. Ja nad said hästi hakkama. PALJU rahvast oli ja no eks meie eesti tüdrukud sealt nii mõnelegi silma jäid! :P
Kolmapäeval, Neljapäeval ja Reedel olid rannapäevad, shopingupäevad ja niisama tsillipäevad. Palju päikest, sooja, naeru, süüa, poode, jäätist... Mingi päev nendest kolmest käisime ka ühes pisikeses Itaalia külas! Oeh, kui ma alguses ei saanudki nagu eriti aru, et ma olen Itaalias, siis seal tuli mulle selline tunne, et NII, MINA OLEN ITAALIAS. Nii palju, mida vaadata: trepid, rõdud, lilled, meri, kaljud, inimesed, kirikud, valged majad... mmmmönus! Seda ei saa kirjeldada tegelikult sõnadega!
Reede õhtul käisime veel ühel kontserdil-Sitsiilia poisid niii väga tahtsid, et me eesti tüdrukud neid kuulama läheks ja kuidas me siis ei saime öelda ja ei öelnudki! :) Ja siis pärast oli vist mingi peo moodi asi kuskil ja ma ainukesena ei läinud (ma tundsin, et ei pea minema, kuigi paluti küll...)!
Ja siis tuligi juba Laupäeva hommik, kus me pakkisime asjad kokku ja bussi peale istusime. Käisime viimast korda Biennalil söömas ja edasi lennujaama, kus passisime mõned tunnid ja siiiiiiiiiiis istusime lennukile. Sealt Milanosse, kus veetsime öö kõvadel pinkidel ja külmaaas- prr! Me ju tulime 35-kraadisest ja lõpetasime 15-kraadises Milanos. Jep, ühes riigis nii suured temperatuurierinevused. Igal juhul siis tuli hommik ja edasi Amsterdami ja seal Eestisse. tagurpidi tulekule!
Midagi imelikku ka sellest maast: kõik itaallased (kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen kõik) käivad 35-kraadises kuumuses pikkade teksade ja mustade pluusidega, mehed pintsakutega ja NAD EI HIGISTA! Siis enamik mehi vahib järgi, vilistab, või kommenteerib ja seda mitte alati viisakalt (nt. vilistamine ja MJÄU pidid suht halvakõlalised kommentaarid olema). Vahepeal on poed 4-5 tundi lihtsalt kinni keset päeva, sest siis on siesta aeg ja nad ei viitsi poodides passida. Õhtust söövad itaallased alates kella 7-8-st, siis kui meil, eestlastel, kõhud ammu korisesid ja süüa nurusid. Puhtusest ei pea sellel maal keegi lugu, MITTE KEEGI, igal pool on praht ja sodi. Liiklus andis soovida- kõik parkisid sinna kus juhtus, üks pidev tuututamine, kiire-kiire! Itaalias tähendab eelroog lasagnet või pastat (eestis supp, salat jms). Keegi ei kontrolli bussides ja rongides, kas sul on pilet!
Mulle hakkas Itaalias lilla värv meeletult meeldima: ostsin endale 2 lillat riideeset ja nägin kõikjal lillasid lilli. NII ILUS VÄRV, selline naiselik ja õrn! :)
Itaalias käidud, kõik ülejäänud maad veel ees; see oli alles algus! THATS A PROMISE! :)
10.5.08
Jälle...
...on mul see üksinduse tunne. Ma ei ole üksi, aga ma tunnen, et ma olen. Miks ometi sõltun ma nii palju tunnetest? Ja miks üldse tunnevad inimesed end üksi samal ajal olles ümbritsetud nii paljudest headest inimestest. Üks sms, üks kõne, üks lause, üks sõna muudab minu puhul palju; mulle on kõike "head ja paremat" kahe viimasel päeva jooksul krae vahele pritsitud ja see on mind mõtlema pannud. Ma ei tea, kas need inimesed ise ka teavad, kui olulised nad minu jaoks on NING kui ebaoskuslikult nad minuga suhelnud on või siis mitte suhelnud. AGA jätame selle; see on vbl mu enda trots, millest ma ei suuda üle olla.
Muidu on kõik üsna positiivne; koolis olen hakkama kenasti saanud, olen andnud enda parima ja ei kavatsegi hakata varjudest üle hüppama. Eraelus läheb mmm, ka hästi. Jah, hästi. Tegelikult ei lähe nii nagu ma tahaksin, aga mitte ka halvasti. Printsi valgel hobusel veel pole, tähendab võibolla ta kappab minu poole, aga ma ei ole teda veel silmapiiril märganud JA vbl hoian ma valedest inimestest hoopis kinni ja seepärast ei näe teda. Huvitav eks? MA KIRJUTAN siia enda eraelust ja teised loevad; ma lihtsalt jätsin oma tõelise päeviku kuhu saab PÄRIS pastakaga kirjutada, Tartu.
Ja olen kodus. Hommikul jõudsin. Käisin Essuga kiikumas; see laps on üliandeks, ta saab sügisel 3 aastaseks. Kiikusime ja ma hakkasin laulma seda ülistuslaulu: "Suur oled sa, sind kiidame, nii suur oled sa, kõik näevad siis... jne" ja järsku kuulen ühte ilusat häält kaasa laulmas. ESTRIL ON SEE LAUL PEAS. Uskumatu ja siis laulsime võilille lapsest. Nii armas. Mul on hea kodus. Oma kodus; suva, et mul siin eriti inimesi ümber ei ole; ja kui aus olla, siis... (kolm punkti)
Mu uus soeng on ikka hullu eufooriat inimestest tekitanud. Poleemika, mis on kestnud alates eelmisest reedest. Kes ütleb, et küll kasvavad tagasi, kes on vaimustuses, kes ei tunne ära, kes muudkui vaatab ja kiidab. Üldmulje on positiivne JA tähelepanu mulle meeldib. Nädal aega tähelepanu, ma ei tea, kas ka teenitult aga see polegi kõige olulisem. Homme tuleb siis viimane koht, kuhu ma end esmaesitlema lähen. TKMK. Eks siis kuuleb jälle kõike huvitavat. ;)
Muide, ma olen armunud. shhh; ma olen nimelt kevadesse armunud, ma ei saa üle ega ümber, kui ilus on selle aasta kevad ja KUI hästi ma end õues tunnen. Liblikad on kõhus. Nii mõnus.
Ja siiiiiiiiiiiiiiis kohe, kohe, kohe tuleb Itaalia, Puglia. MMMMM. Meie reis toimub 1,5 nädala pärast; it is wonderful and I am more then excited. phhhh. nii hea! Päike, naeratavad inimesed, soojus, uued avastamised, meri, kas ma juba ütlesin et PÄIKE? :P Ning esinemised ja festivalid, teater, muusika, tants...
Üks asi veel. Aga ma ei mäleta, mis see oli. ok.
Mul on kogu aeg mingi tegevus, sellepärast ma ei teagi, millest veel kirjutada; hm. Mul oli reedel üks väike esinemine, mis läks metsa. Ja ma tunnen end pahasti selle pärast. Nimelt mul tekib vahel tunne, et ma ei ole absoluuuutselt mõeldud esinema. Et ma ei sobi lavale, ja ma ei tea üldse, mida ma teen. See ei tähenda, et ma ei sobi ülistama. MA OLEN LOODUD ülistajaks; Jumal on seda mulle õelnud ja ma tahan käia selles kutses, aga ma ei saa seda enne, kui ma ei õpi. AGA kus ma õpin? mhjaadshbjsfis, ok mul tekkis jälle mõttekriis. oleks vist õige aeg lõpetada. Ok. ma lõpetan siis.
Muidu on kõik üsna positiivne; koolis olen hakkama kenasti saanud, olen andnud enda parima ja ei kavatsegi hakata varjudest üle hüppama. Eraelus läheb mmm, ka hästi. Jah, hästi. Tegelikult ei lähe nii nagu ma tahaksin, aga mitte ka halvasti. Printsi valgel hobusel veel pole, tähendab võibolla ta kappab minu poole, aga ma ei ole teda veel silmapiiril märganud JA vbl hoian ma valedest inimestest hoopis kinni ja seepärast ei näe teda. Huvitav eks? MA KIRJUTAN siia enda eraelust ja teised loevad; ma lihtsalt jätsin oma tõelise päeviku kuhu saab PÄRIS pastakaga kirjutada, Tartu.
Ja olen kodus. Hommikul jõudsin. Käisin Essuga kiikumas; see laps on üliandeks, ta saab sügisel 3 aastaseks. Kiikusime ja ma hakkasin laulma seda ülistuslaulu: "Suur oled sa, sind kiidame, nii suur oled sa, kõik näevad siis... jne" ja järsku kuulen ühte ilusat häält kaasa laulmas. ESTRIL ON SEE LAUL PEAS. Uskumatu ja siis laulsime võilille lapsest. Nii armas. Mul on hea kodus. Oma kodus; suva, et mul siin eriti inimesi ümber ei ole; ja kui aus olla, siis... (kolm punkti)
Mu uus soeng on ikka hullu eufooriat inimestest tekitanud. Poleemika, mis on kestnud alates eelmisest reedest. Kes ütleb, et küll kasvavad tagasi, kes on vaimustuses, kes ei tunne ära, kes muudkui vaatab ja kiidab. Üldmulje on positiivne JA tähelepanu mulle meeldib. Nädal aega tähelepanu, ma ei tea, kas ka teenitult aga see polegi kõige olulisem. Homme tuleb siis viimane koht, kuhu ma end esmaesitlema lähen. TKMK. Eks siis kuuleb jälle kõike huvitavat. ;)
Muide, ma olen armunud. shhh; ma olen nimelt kevadesse armunud, ma ei saa üle ega ümber, kui ilus on selle aasta kevad ja KUI hästi ma end õues tunnen. Liblikad on kõhus. Nii mõnus.
Ja siiiiiiiiiiiiiiis kohe, kohe, kohe tuleb Itaalia, Puglia. MMMMM. Meie reis toimub 1,5 nädala pärast; it is wonderful and I am more then excited. phhhh. nii hea! Päike, naeratavad inimesed, soojus, uued avastamised, meri, kas ma juba ütlesin et PÄIKE? :P Ning esinemised ja festivalid, teater, muusika, tants...
Üks asi veel. Aga ma ei mäleta, mis see oli. ok.
Mul on kogu aeg mingi tegevus, sellepärast ma ei teagi, millest veel kirjutada; hm. Mul oli reedel üks väike esinemine, mis läks metsa. Ja ma tunnen end pahasti selle pärast. Nimelt mul tekib vahel tunne, et ma ei ole absoluuuutselt mõeldud esinema. Et ma ei sobi lavale, ja ma ei tea üldse, mida ma teen. See ei tähenda, et ma ei sobi ülistama. MA OLEN LOODUD ülistajaks; Jumal on seda mulle õelnud ja ma tahan käia selles kutses, aga ma ei saa seda enne, kui ma ei õpi. AGA kus ma õpin? mhjaadshbjsfis, ok mul tekkis jälle mõttekriis. oleks vist õige aeg lõpetada. Ok. ma lõpetan siis.
3.5.08
well...
.JPG)
vahepeal on PALJU asju juhtunud: Ahvenamaa, Vivvu sünnipäev, minu sünnipäev ja MUL EI OLE ENAM JUUKSEID. S.t. et mul on juuksed, aga nad ei ulatu isegi õlgadeni enam... Eile, kui ma juuksuris olin ja lõpptulemust nägin, oli mul hullem shokiseisund; küsisin mingi kaks korda raha tagasi ja ei saanud üldse aru, mis toimub; kui autoga koju sõitsin, siiiis hakkasin lihtsalt karjuma. See ei ole ju normaalne või on? Aga nüüd olen ma rahul; imetlen end kogu aeg peeglist. See ei ole ka normaalne aga mulle meeldib; päriselt! :) Ma ei ole umbes 4 aastat mingit muutust teinud peale tuka ja nüüd siis total change, 21 kukkus ja kirss läks crazyks :P
Ja Ahvenamaa-Aland-super-muleiolesõnu! Ma ei viitsi üldse sellest kirjutada, aga see aeg oli imeline; 10 erinevat inimest 4 päeva koos-see oli mõnus! Kõik läks hästi, me klappisime ja reisi eesmärk sai ülevoolavalt täidetud.
Sünnipäev oli veel erilisem, sõbrad, piknik, kirssidega tort, vorstid, laul, jutt, park, puud, sääsed-perfect! AITÄHH kallid, et te seda tegite, see oli imeline päev minu jaoks. Ja 21 ma nüüd olengi...
Täna lähen siis PP-le varsti bussiga, poisid tulevad järgi, mmõnus. kaks päeva noortega, oioi.
Ja kaks järgmist nädalat tulevad veidi segased sõna otseses mõttes! :P Õppida-õppida ja veelkord õppida!
:)
kirss
24.4.08
Segadus.
Päev täis segadust ja süüd.
Nii kui ärkasin, hakkas pihta. Telefonikõne telefonikõne otsa... Ma lugesin kokku, et minuga on Tartust kahe päeva jooksul umbes 8 inimest ühendust võtnud ja taga otsinud. MA tunnen end süüdi, et mul peavalu oli. JAH, nüüd küsin ma endalt, et kuidas saan ma end milleski sellises süüdistada? Peavalu ei saa ise tekitada juhul kui ma muidugi peaga vastu seina taoksin, siis jah. AGA seda ma ei ole teinud. Seega võin öelda, et see, mis minuga pühapäeval juhtus, ei olnud minu süü. Kes teab, see teab. Igal juhul oli mul tunne, et nüüd on lõpp. Ja nii valutas pärast Pühapäeva mu pea veel mitu päeva. Selline survevalu, tunne, et keegi pigistab mu pead ja ei lase lahti. Sõin kõige kangemaid tablette ja täna on esimene päev, kus mul ei ole mingit valu olnud. Mul on hea meel. Vähemalt oli, seni kuni ma ärkasin ja...
Loomulikult ma peaksin olema targem; ma peaksin inimestele rääkima veidi enda taustast, sellest, milline ma olen. Näiteks kui ma olen haige, siis ma püsin kodus. ma võin nädal aega ka kodus olla ja siis minna ja enda asjad ära teha... Mmm, mis siis veel? Kui ma olen kodus, siis ma ei taha siit ära minna. Ma ei oska seda seletada.
Kui ma olin 14-aastane (vbl veidi noorem) kukkus mulle keldriluuk pähe; pärast seda olen ma peavaludega ikka mõnda aega elanud. Mõnikord ei ole kuid mitte midagi ja siis jälle mitu nädalat. Ehk ei pruugi sellel midagi pistmist olla keldriluugiga, kuid ma ei oska midagi muud välja pakkuda. Aga see, mida ma pühapäeval kogesin, selline valu, piin, hirm, kartus. Kõik korraga. Tunnete laat ühesõnaga.
Tänane päev on raske olnud. Palju segaseid tundeid; süü on kõige hullem. Hirm, et mind hakatakse vihkama; hirm, et ma olen loll (VALEVALEVALE).
Tartu inimesed on head, aga kohati tundub, et mind vajatakse siis, kui mind seal ei ole. Et siis helistatakse ja tuntakse huvi; ehk ka muret aga seda ma praegu ei näe. Pigem tahetakse minult midagi. Tere, mina olen Kirsika ja minul on ka probleemid, sisemised hirmud jms, millega ma võitlen. Ma ei ole kogu aeg tugev; tegelikult üldse kohe mitte.
Ma armastan tartlasi, aga vahel tundub, et ma ei mõista neid ja nemad mind. Ehk on asi selles, et ma olen maakas? Ehk selles, et ma kardan seemiselt hüljatust, ma ka enam ei tea.
Ja siis see Tuuli blogi värk. WOW, kuidas saab ühest lausest NII palju pahna ja kahju tulla. Ma saan aru, et inimestele meeldib vaielda; meile oleks nagu sisse kodeeritud: Urgitse, tee haiget, otsi tüli, aja oma õigust taga, õpeta, vaidle! Peaasi, et saaks midagi öelda teisele, mis teeb asja veel hullemaks. Tähendab, ehk oli see mingis mõttes vajalik, see kõik, aga nüüd siis tuleb minu arvamus: SEE ei olnud koht, kus arutada niii isiklikke asju ja teemasid; seda ei olnud vaja, et terve maailm näeks tultsi valu. Mulle oleks see küll haiget teinud; Too much drama for one red cherry, jeesjeesh.
Ootan homset; lähen Ahvenamaale oma kalli Vivvuga! Ja ülejäänud Risttee rahvaga; VÄGA positiivne, ma vajan kodust eemale; ma vajan enda aega! Siia nädalaks jääda on juba kaua; Oli ka hea aeg samas. Käisime maal grillimas, tähistasime veidi mu sünnipäeva, mis on tegelikult alles 30.aprill, sain puhata, PALJU magada, süüa...jms; mõelda; olla niisama enne suurt ja kiiret ja tähtsat MAID!!!!! Ma pean palju tegema järgmine kuu; ei tea, kas saan hakkama, aga annan enda parima. ENDA, mitte kellegi teise. Mina ei ole robot, kes suudab teha 100 asja korraga. Mina olen Kirss, kes teeb kõike nii, nagu ta suudab; ja mina olen Kirss, kes tahab usaldada Jumalat ja seda, mis on tema plaan minu jaoks.
Kui Jumalast rääkida, siis TA on olemas. Kes ei usu, vaadake minu elu. Nii palju pahna ja ikka elan. Ja hästi elan; suva, et mul on probleeme, KÕIGIL on; ka kõige tugevamatel kristlastel on. Probleemid ei tähenda seda, et me ei ole head või et me ei ole tublid kristlased. Probleemides selgub see, kui suur on meie Jumal ja kas me laseme Tal tegutseda või ei. Seega probleemid kasvatavad meid tugevamaks. Kui ma vaatan tagasi aastaid 2-3, siis ma võin öelda, et raske uskuda, et ma elus olen, aga Jumalal ei ole midagi võimatut!
Oeh, ma olen vist kõigest läbisegi ja segiläbi nüüd kirjutanud; ma ei oska teisiti. Kõik, mis mõttes, laon siia. Jep.
Ja tults, sa jätka ikka blogitamist, vbl muuda ära oma adre, siis saad ka isiklikemast asjadest kribada? :)
Ja VAAR, SA KIRJUTA blogi, emm kogu aeg uurib, et ega tal uut blogi pole, map jõua teda enam kuulata, eks? :P
C YA u all!
Nii kui ärkasin, hakkas pihta. Telefonikõne telefonikõne otsa... Ma lugesin kokku, et minuga on Tartust kahe päeva jooksul umbes 8 inimest ühendust võtnud ja taga otsinud. MA tunnen end süüdi, et mul peavalu oli. JAH, nüüd küsin ma endalt, et kuidas saan ma end milleski sellises süüdistada? Peavalu ei saa ise tekitada juhul kui ma muidugi peaga vastu seina taoksin, siis jah. AGA seda ma ei ole teinud. Seega võin öelda, et see, mis minuga pühapäeval juhtus, ei olnud minu süü. Kes teab, see teab. Igal juhul oli mul tunne, et nüüd on lõpp. Ja nii valutas pärast Pühapäeva mu pea veel mitu päeva. Selline survevalu, tunne, et keegi pigistab mu pead ja ei lase lahti. Sõin kõige kangemaid tablette ja täna on esimene päev, kus mul ei ole mingit valu olnud. Mul on hea meel. Vähemalt oli, seni kuni ma ärkasin ja...
Loomulikult ma peaksin olema targem; ma peaksin inimestele rääkima veidi enda taustast, sellest, milline ma olen. Näiteks kui ma olen haige, siis ma püsin kodus. ma võin nädal aega ka kodus olla ja siis minna ja enda asjad ära teha... Mmm, mis siis veel? Kui ma olen kodus, siis ma ei taha siit ära minna. Ma ei oska seda seletada.
Kui ma olin 14-aastane (vbl veidi noorem) kukkus mulle keldriluuk pähe; pärast seda olen ma peavaludega ikka mõnda aega elanud. Mõnikord ei ole kuid mitte midagi ja siis jälle mitu nädalat. Ehk ei pruugi sellel midagi pistmist olla keldriluugiga, kuid ma ei oska midagi muud välja pakkuda. Aga see, mida ma pühapäeval kogesin, selline valu, piin, hirm, kartus. Kõik korraga. Tunnete laat ühesõnaga.
Tänane päev on raske olnud. Palju segaseid tundeid; süü on kõige hullem. Hirm, et mind hakatakse vihkama; hirm, et ma olen loll (VALEVALEVALE).
Tartu inimesed on head, aga kohati tundub, et mind vajatakse siis, kui mind seal ei ole. Et siis helistatakse ja tuntakse huvi; ehk ka muret aga seda ma praegu ei näe. Pigem tahetakse minult midagi. Tere, mina olen Kirsika ja minul on ka probleemid, sisemised hirmud jms, millega ma võitlen. Ma ei ole kogu aeg tugev; tegelikult üldse kohe mitte.
Ma armastan tartlasi, aga vahel tundub, et ma ei mõista neid ja nemad mind. Ehk on asi selles, et ma olen maakas? Ehk selles, et ma kardan seemiselt hüljatust, ma ka enam ei tea.
Ja siis see Tuuli blogi värk. WOW, kuidas saab ühest lausest NII palju pahna ja kahju tulla. Ma saan aru, et inimestele meeldib vaielda; meile oleks nagu sisse kodeeritud: Urgitse, tee haiget, otsi tüli, aja oma õigust taga, õpeta, vaidle! Peaasi, et saaks midagi öelda teisele, mis teeb asja veel hullemaks. Tähendab, ehk oli see mingis mõttes vajalik, see kõik, aga nüüd siis tuleb minu arvamus: SEE ei olnud koht, kus arutada niii isiklikke asju ja teemasid; seda ei olnud vaja, et terve maailm näeks tultsi valu. Mulle oleks see küll haiget teinud; Too much drama for one red cherry, jeesjeesh.
Ootan homset; lähen Ahvenamaale oma kalli Vivvuga! Ja ülejäänud Risttee rahvaga; VÄGA positiivne, ma vajan kodust eemale; ma vajan enda aega! Siia nädalaks jääda on juba kaua; Oli ka hea aeg samas. Käisime maal grillimas, tähistasime veidi mu sünnipäeva, mis on tegelikult alles 30.aprill, sain puhata, PALJU magada, süüa...jms; mõelda; olla niisama enne suurt ja kiiret ja tähtsat MAID!!!!! Ma pean palju tegema järgmine kuu; ei tea, kas saan hakkama, aga annan enda parima. ENDA, mitte kellegi teise. Mina ei ole robot, kes suudab teha 100 asja korraga. Mina olen Kirss, kes teeb kõike nii, nagu ta suudab; ja mina olen Kirss, kes tahab usaldada Jumalat ja seda, mis on tema plaan minu jaoks.
Kui Jumalast rääkida, siis TA on olemas. Kes ei usu, vaadake minu elu. Nii palju pahna ja ikka elan. Ja hästi elan; suva, et mul on probleeme, KÕIGIL on; ka kõige tugevamatel kristlastel on. Probleemid ei tähenda seda, et me ei ole head või et me ei ole tublid kristlased. Probleemides selgub see, kui suur on meie Jumal ja kas me laseme Tal tegutseda või ei. Seega probleemid kasvatavad meid tugevamaks. Kui ma vaatan tagasi aastaid 2-3, siis ma võin öelda, et raske uskuda, et ma elus olen, aga Jumalal ei ole midagi võimatut!
Oeh, ma olen vist kõigest läbisegi ja segiläbi nüüd kirjutanud; ma ei oska teisiti. Kõik, mis mõttes, laon siia. Jep.
Ja tults, sa jätka ikka blogitamist, vbl muuda ära oma adre, siis saad ka isiklikemast asjadest kribada? :)
Ja VAAR, SA KIRJUTA blogi, emm kogu aeg uurib, et ega tal uut blogi pole, map jõua teda enam kuulata, eks? :P
C YA u all!
23.4.08
?
Ja see on mu soeng, jepjep. LÕIKASIN MAHA!
Tults kuule, ära pahanda. Ma niiiiii tahtsin sinu eeskujul ka blogi nüüd kirjutada; sest mind ka VÄGA huvitab, kes minu blogi loeb. Et siiiiiiiiiiis jätke kommentaar vms, tahaks päriselt ka teada!
Uudishimulik tSerri! :P
Subscribe to:
Posts (Atom)