...

Te ütlete, et mul on hea blogi. Ma vahel mõtlen, et kui ma siia aegajalt kirjutaksin sellest, mis tegelikult mu sees toimub, kas see siis ka nii hea blogi oleks. Oi ei, ma ei ole siiani üheski blogis valetanud, aga palju jääb kirjutamata. Ma lihtsalt ei taha. Ma ei taha olla avalik. Ehk siis riieteta kõigi ees, nagu paljud kindlasti oma unenägudes kõige suuremat hirmu näevad... Et näiteks keset tänavat kõndides jäävad kõik seisma ja sa oled lihtsalt alasti. Kõigi ees, ilma ühegi hilbuta. Ja siis ärkad ülesse ja tänad Jumalat, et see oli kõigest uni.
Vot nii on lood.
Igal juhul sain oma ajaloo tehtud, ja solfedzo ka. Ja nüüd on kõik muud asjad veel ees. Aga võtan samm-haaval...
Eile õhtul sadas paduvihma, no mingi 11 ajal... Harjutasin all saalis klaverit ja siis kui kuulsin padistamist, jooksin õue ja lihtsalt keerutasin, kuni hakkas paha ja siis jooksin tuppa tagasi. nii tunnen end aegajalt. Tahaks lihtsalt ilma põhjuseta naerda või siis nutta.
Ahjah.
Laupäeval käisin Piffi võtetel. Sain osaks meigitüdruku ja köögikata rolli. Ja aegajalt oli üks tore karupoiss, kes naeratuse näole tõi oma nina ja täppide jms (no mille muidugi mina silmapliiatsiga tegin) Ja vahepeal sai imelikku kartulisalatit süüa, mis kõhu valutama pani... Ja mõnikord filmiti ka. :)
Igal juhul pühapäev oli suht nõme päev, v.a. siis kui Bennu läbi hüppas ja oma hea tuju meile Tessuga kinkis...

Lugesin eile Mitch Albomi romaani "Viis inimest, keda kohtad taevas". Ei, see ei ole kristlase kirjutatud ja ei, see ei ole kristlik raamat. Kõneleb teine küll elust ja surmast, aga teistmoodi. Kirjanik jutustab siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta. Ülihästi läbipõimitud tema maapealse elu ja sellega, mis taevas juhtub... Lugesin ühe õhtuga läbi ehk läksin 1-st magama, sest ma ei suutnud enne rahu saada, kui lõpp käes.

Ah olgu, panen praegu punkti. punkt