Kui palju on mult viimasel ajal küsitud, et miks ma eesti keeles ei kirjuta. Aus vastus: mulle meeldib inglise keeles. Ja samas saan ma aru, et ma elan ju Eestis, mu sõbrad on eestlased ja enamik mu lugejaid on eestlased. Ning ära on eksinud mõned ameeriklased ja lätlased. Seega nende viimaste pärast olengi inglise keeles kirjutanud.
Aga seekordne postitus on eesti keelne. Mulle õeldi hiljuti, et mu lumehelbe postitus oli luuleline. Lugesin selle taaskord läbi ja peaks mainima, et pigem oli see naeruväärne. Luulet ma sealt ei leidnud, küll aga enda imelike mõtete maailma... Kus mujal ma siis oma "vahvaid" mõtteid avaldan, kui mitte siin, blogis. Ma tänan Jumalat, et keegi mu 8-aasta jooksul kirjutatud päevikuid lugenud pole ja ei saa ka, kuna need on minu kodus, kapis peidus. JA EMA, ära mitte mõtlegi otsima minna, ma saan aru!!!!!!!! :D Sest seal on ikka tõelist luulet. Ok, naljakoht!
Istun praegu Tartus, tooli peal. Kell on 10:45 hommikul ja ma just ärkasin. Ma olen veidi imelikuks muutunud; varem oli nii, et vara hommikul üles ja vara magama... Nüüd on asjad kuidagi vastupidi läinud. Mine veel koju ja astu isa jälgedesse. Oo ei!
Homme pulma siis. Laulma lähen ja tegelikult kutsuti meie pere ikka päriselt ka. :) Ei ole ainult laululindu vaja, vaid lauluperet... See ei olnud naljakoht.
Ja siis on mul küsimus, et mis ma homme õhtul teen? Sest homme on 31.Detsember, selle aasta ärasaatmine. Mul ei ole mitte ühtegi plaani. Mul on Tess ja Vivia ja kindlasti veel mõned. Aga eks ma täna saan teada. Selle aasta viimane päev jah? Päris huvitav siis.
Käisin eile sõbranjel külas. Sõin üle 5 aasta eimest korda krõpsu... Teen viimasel ajal selliseid asju, et ise ka ei usuks. MIS mõttes krõpsu? Mmmmm, aga hea oli küll. Mitte nii hea, kui ma mäletasin, aga ikkagi. :D
Tavai, tsau. Ma lihtsalt ei viitsi trükkida enam.
3 comments:
mina peaaegu olen loobunud päris päevikute pidamisest, sest ma avastasin, et ma ka neis ei julgenud lõpuni aus olla ja kõike nii kirjutada, nagu mõtlesin või oli. üheks peamiseks põhjuseks oli vast see, kui üks tuttav rääkis, et tema vanaema surres hakkasid nad kogu perega vanaema päevikuid lugema. siis mõtlesingi, et kui kõik mu sissekanded pole sellised, mida sooviksin, et ka teised kunagi loevad, siis ma eriti ei tihka kirjutada. või siis kui kirjutaksingi, siis jätaksin palju ütlemata. sestap blogin nüüd, kus kõik on juba niigi avalik. kuigi vb naasen ka kunagi regulaarsemalt jälle päris päevikute juurde, näis..
ja ilmselgelt mina olin see, kes ütles, et see luuleline on. pfffff.
No ilmselgelt olid jah, Rasmus. Keegi teine ei ütleks nii, oo ei, tegelikult üks mu sõbrannadest ütles ka midagi selle lumehelbekese kohta... aga luuleline oled sa ise. ;)
Tuuliki, ma ei suuda vist kunagi loobuda, nimelt mõtlesin, et põletan enne surma ära, kui jõuab. Lihtsalt teen ühe suure kuhja, pistab kõik korraga põlema ja siis las suitseb veidi. ;) Või siis päriselt kirjutan ka oma värvikast elust raamatu. ;)
Post a Comment