Oleme pidanud nendega enneaegsuse tõttu tihti Tartus kontrollides käima ja seal alati ikka vaadatakse neid korrigeeritud vanuse järgi (et siis, kuna sündisid 6.oktoober, poolteist kuud enne tähaega, siis on ka tegelikult alles 4,5 kuused nüüd). Ja nad nii julgustavad seal, et kõik on arengus nii nagu peab ja küll nad varsti keerama hakkavad ja küll nad varsti haarama hakkavad ja küll nad varsti järgi jõuavad.
Ja jõudsidki. Täna vaatame Taneliga neid küll, et mida pekki. Kuidas nad nii palju juba oskavad ja teevad jne...
See viimane märtsi nädal on küll hüppeline olnud. Kõigepealt Jasmiin. Pesin siin üksõhtu nõusid, plika oli põrandal selili. Jauras küll, aga ma ei pööra tihti sellele tähelepanu. Ja lähen siis teda sülle võtma ja ta on end kõhuli keeranud. Ja me läheme homme temaga just seda sama õppima võimlemisse! :D hahaha sulle perearst, kes noomis meid viimane kord, et miks juba ei tee seda ja toda! Njaa, see selleks. Järgmise päeva hommikul tegi Joosua sama igal juhul. Ukerdas ja ukerdas ja kõhuli oligi (Joosul on muidugi varbad ka ammu juba pihus olnud ja nn tahe olemas, aga keha ei jõudnud järgi).
Siis olen Joosuat mingi kuu jälginud, et millal tal see hammas juba tuleb. Nii viril ja halvasti magab ja jorrune. Ja paar päeva tagasi oligi kiku suus. Vaatan siis eile juhuslikult Jasmiini suhu ja tal ka kiku suus. Ei saanud vennale ikka järgi jääda. Sündisid koos, pidid ka need nn tähtsad asjad koos juhtuma.
Aga oi see öö ja päev.
Jasmiin tunnetab asju kätega. Ta tahab kogu aeg,et mu käsi oleks tal kuskil lähedal ja siis ta mudib seda ja katsub ja paneb oma näo lähedale. Ta armastab omaenda kätega ka mängida. Või seda, kui ma tema kätega endale pai teen, oi seda laginat. Ja paljas porgand armastab ta ka olla. Ta oma häält veel pole nii avastanud nagu Joosu, aga see tuleb ka vaikselt. Need nunnud õrnad jutuvadinad ja mulinad... Ma sulan siis alati. Ja kui ta ikka kõdi peale naerma suure häälega hakkab... aww! Aga oi ta võib mind õhtuti närvi ajada, kui ma teda ikka 3 tundi magama panen edasi tagasi. Sülle, maha, sülle, maha, sülle, maha. Ööd ongi mul rohkem Jasmiiniga ja ta nii harjunud minuga juba. Samas, kui ta lõpuks peale tralli magama jääb, siis on õist ärkamist ainult 1-2 korda ja magama tagasi.
Ja Joosu. Oi mu "väike" Joosukene. Ta on nii tugev, et ma vahel lihtsalt ei jaksa taga mõllata ja see rohkem Taneli ala. Ja nüüd on ta hakanud õlga hammustama, ju see suuseest ikka nii valutab kõik, et vaja sügada end. Ja Joosul on küll hääle kasutamine nii selge, et kus need kõrvatropid olidki... Joosule meeldib, kui temaga kogu aeg tegeletakse. Ja jaurab, mis ta jaurab, magama jääb ta üldiselt kergemini. Praegu see hambavärk on ta tujukaks teinud, aga keda ei teeks? Kui ta süüa tahab, siis kuuleb sellest terve Pikk 12 korterkond. Ma arvan vähemalt... Ja ta on nii armas trulla, et ma söön ta ära lihtsalt. Musitan ära küll igal juhul iga päev. Isegi kui nende vastumusid ilased on. Ning püreed armastab ta rohkem kui miskit muud. Suu lahti nagu linnupojal. Minni jällegi paneb suu nii kinni ära, et sinna ei pääse mitte miski sisse, kui piimaga just tegu pole.
Ja üleüldse. Mida pekki, et nad kohe 6 kuused on. Päriselt. Ma olen 6 kuud ellu jäänud nendega ja nemad ka. Iga hommik, kui jälle uus päev algab, on selline tunne, et see on üks maraton. Kaksikutemaraton. Mähkmed, pesu, toit, pudelid, kaka, pissi, okse, mängimine, joogapall, emme valmistoidud, pesupesemine, vankrid, magamapanek, uute oskuste õppimine, ellu jäämine. Kaksikutemaraton noh. Ja ma ei ütle siin kellelegi, et ühega kergem oleks. :) Lihtsalt mul neid kaks, ja ühe kogemust pole ju. Ja ükskõik kui palju ma ka üritan elu ette kujutada ühe lapsega, no vot ei oska. Või ühe beebiga. Ikka ei oska. Mul neid kaks ja nii on.
Eks me koos kasvame siin. Emme, issi kõige rohkem. Õpime nende erinevusi ja sarnasusi armastama. Õpime eripärasusi tundma. Õpime ignoreerima seda, kui jauravad niisama (ok beebidel vist pole miski niisama, aga vahel ei jaksa kõigele reageerida). Ei torma iga nutu ja ää peale enam. Nüüd tuleb ainult piip ja prillid hoida ja kodu veel beebisõbralikumaks teha, sest ega see käputamine ja kõige katsumine, suhu toppimine ja avastamine kaugel pole.
3 comments:
Just nagu minuomadest kirjutaks, jaa neid kaksikute asju päris äge avastada:) üks aevastab siis teine kohe järgi, meil muidugi selline haiguste saaga ka koguaeg, üks haige siis kohe ka teine:( Üks võtab asja siis kohe teisel( tavaliselt tüdrukul)ka seda vaja, eile oli päris äge jälgida kuidas võtsid üksteiselt asju ja plika kohe torisema, ta üldse selline emmekas, et ei või isegi selga keerata:D äge periood (1,5 kuud juba, tegelt pole äge):) Ja täpselt, mõtlen ka iga päev, et mis asja- kohe kohe on 9 kuud ja me kõik elame veel.
Algul ootad, et nad oleks juba 6 kuused ja võiks juba miskit põnevat osata, nüüd on mul siiralt hea meel, et nad ikka natu erinevalt neid asju ajavad.Tüdruk küll hakkas roomama 6,5 kuuselt ja nüüd enne 8 kuud hakkas püsti ajama, siis ta nagu väike naaskel (arvab, et oskab juba päris hästi seda värki), poiss õnneks alles roomab (üritab turnida ka juba), muidu vist ei saaks üldse istuda, no tegelt ei saagi.Aga jah, asjad juhtuvad suht kiirelt, kodu turvaliseks ja jõudu:))))
Niiii armsad nad teil!!!! Lapsed arenevad ikka tohutult kiiresti, üleöö õpivad uusi asju àra :) meil ka avastanud jutustamise ja naermise :)
Tere sõbrad, mu nimi on Hilvar Mennik, ma olen pärit Pärnust, Eestist. Olen siin, et levitada häid uudiseid puudustkannatavatele inimestele. Ma olin masenduses, kui mu naine lahkus mu juurest teise mehe juurde, kuna mul paluti töö lõpetada, kuna mul oli vähk ja ma sain katki. Ta võttis mu ainsa tütre ära, nii et minu ainus võimalus oli surra. Üritasin talle helistada, kuid ta eiras mind, saatsin talle tekstsõnumeid ja äkki vastas ta ning ütles, et ma ei peaks talle enam helistama ega tekstisõnumit saatma, nii et ühel päeval võtan ühendust mu sõber facebookis ja ma seletasin talle sõna otseses mõttes ning ta rääkis mulle ka, et tal olid samad probleemid ka varem ning ta tutvustas mulle doktor osagiede nime kandvat õigekirjapakkujat, saates mulle oma isikliku e-kirja ja ma võtsin temaga ühendust aadressil [doctorosagiede75@gmail.com] ja ta vastas mulle kiiresti, selgitasin talle oma probleeme ja ta käskis mul mitte muretseda, et ta on nii teinud, et nii paljude inimeste jaoks olen mees, kes ei uskunud kunagi loitsu, kuid otsustasin seda proovida, ta kinnitas mulle 24 tundi, et loo õigekirja ja ravib mind ka vähist ning aitab mul paremat tööd saada ja äkki saatis ta mulle oma haiguse ravimeid. Võtsin seda vaid 2 päeva ja olin vaba. Ma ei uskunud oma silmaga järgmisel päeval, koputas keegi mu uksele ja ma ei oodanud sel päeval kedagi, et äkki oli see minu naine Pisarad ja ma ei suutnud seda taluda. Ta palus mind ja palus andestust kohe. Sain kõne oma ettevõttelt, kus olin töötanud aastaid, et mind ülendati USA paragoni ettevõtte juhiks. Palun aidake mul tänada arsti osagiedet ennistamise taastamine, mille olen kaotanud, palun palun abi vajavatel inimestel pöörduda arstiga osagiede poole tema isikliku e-posti aadressil doctorosagiede75@gmail.com või whatsappiga telefonil +2349014523836 tänu, et Jumal õnnistaks neid, kellel on selle tunnistuse lugemiseks aega, et õnne saata
Post a Comment