Pages

23.10.18

Jasmiin ja Joosua :)


SĂŒnnilugu
Ei teagi kust alustada ju. See lugu tuleb pikk ja selline eee aus! 😉
Nii. Nagu teate, pole minu rasedus kerge olnud! KĂ”ik 7,5 kuud, mil sain rase olla, ajas ĂŒks asi teist taga ning tegelikult reaalselt nautisin vbl ĂŒhte keskmist kuud sellest! KĂŒll oli meeletu hambasaaga, iiveldushood, suur rauapuudus, hepatogestoos (hirmus sĂŒgelus mis tuleb raseduse maksahaigusest), null jaksu, madal vererĂ”hk, meeletu ĂŒhejalapaistetus jne jne. List on pm lĂ”pmatu...
Ja siis otsustasid mu arstid VĂ”rust et on aeg Tartusse pĂ€evaravisse minna! Ja siis 1. Oktoober (32+5 pĂ€eva rase) olin Tartus sĂŒnnieelses sees, et vaadata, mis minust siis saab! Sai aga see, et mul avastati 1,5-1,8 cm avatust juba, korrapĂ€rased emaka kokkutombed ning otsustati, et jĂ€tavad mind haiglasse! Samal pĂ€eval tehti kaks asja! Tibud said kopsusĂŒsti (1 veel jĂ€rgmisel pĂ€eval) ning mina kokkutommete vĂ€hendamise rohud! Ja siis ma tiksusin seal kuni neljapĂ€evani (4.okt!). Olin kindel et koju ma enam ei saa... KTG nĂ€itas ikka kokkutombeid ning mingi avatus oli ka! Aa ja mul oli null valu! Ning ma ei tundnud neid kokkutombeid.. mis on imelik! Ainuke suur valu oli see et poja tagus ribidesse ja plika surus pĂ”iele..
Aga kuna neil polnud mu jaoks haiglas ruumi, siis lasti mind koju. Ja ma olin paanikas, sest tundsin sĂŒdames, et sĂŒnnitus on lĂ€hedal (hahha eks)... nii et VĂ”rru tagasi ja kusjuures ma surin autos loksudes lihtsalt...
Reedese pĂ€eva kĂ€isin nagu loll kodus ringi, teadsin et ei tohi koristada, aga pesin ikka pesu jms... Ă”htul kĂ€isin veel VĂ”ru haiglas monitori all et pisikeste sĂŒdant kuulata ja mu toonuseid. Toonuseid oli palju aga ma ei tundnud ju midagiiii! JĂ€lle koju. Terve öö kĂ”ndisin ringi, magada enam ei saanud ja hommikupoole lĂ”i kĂ”hu tĂ€iesti korrast Ă€ra ja teadsin, et miskit vist toimub. Aga ei teinud sĂŒdame jĂ€rgi ja jĂ€i helistamata.. siis magasin paar tundi, sĂ”ime veel hommikust ning siis.
Laup hommikul, 6.okt, umbes 8.30-9.00 seisin voodi juures, kui jĂ€rsku pahhhh ja veed tulid Ă€ra! Ma olin shokis ja karjusin tanelile, et helista ruttu kiirabisse ja tal korraks oli pilt Ă€ra et mis see nr on hahha... ja minul hakkasin momentaalselt tuhud ning valud! Ja seda 2-3 min vahedega! Apppiiii! Kiirabi oli pm 3 minutiga siin ja Me lĂ€bisegi, et ma pean Tartusse saama ja nemad et ei saa, sa sĂŒnnitad siis autos ja ma et eiii Tartusse ja nemad eiii VĂ”rru! No olgu ruttu autosse ja haiglasse... seal oli mingi 15 arsti Ă”de mu ĂŒmber et mis Me teeme siin Me ju nii varast sĂŒnnitust vastu ei vĂ”ta (33+3 nĂ€dalat) ja siis hakkas pihta! Avatus oli juba mingi 4-5 cm ja tuhud intensiivsed! Ruttu miljon sĂŒsti rohtu kanĂŒĂŒlid jne et sĂŒnnitegevus aeglustuks (nojaaah) ning siis Anti ĂŒks Ă€mmaemand kaasa ja ruttu Tartu poole! KĂ”ik olid paanikas ja ma rahulik (vist).. tuhude vahe aeglustus mingi 5-6 minuti peale aga see oli ikka jube, sest need valud ju kĂ”ik see kiirabitee...
JĂ”udsime Tartusse ĂŒhes tĂŒkis hurraa! Seal pidime ootama kuskil kontrolliruumis ja siis 10 minda pĂ€rast tuldi mind kontrollima ja mul oli tĂ€isavatus 10!!! Kell oli umbes 11 vms.. ruttu sĂŒnnituppa kus ma siis lauale ja mingi 15 inimest jĂ€lle toas... ja siis hakkas pressimine sest ma tundsin nii! Plika sĂŒndis pĂ€rast umbes 10t pressi ja lahkliha lĂ”ikust (jube jube jube valu oli see viimane!). Korraks oli eufooria kui tuli meelde et 1 laps veel... siis hakkas sebimine kuna poja oli tuharseisus ja keisriks polnud aega! Arst avastas et jalad juba peaaegu vĂ€ljas ja nii ta tuligi, jalad ees sulpsti! Nabanöör ka veel kuskil seal vahel mis oli vĂ€ga ohtlik olukord kokku! Poja viidi kohe minema nagu tĂŒtargi ja mind jÀÀdi Ă”mblema! Tund hiljem oli see ka tehtud nii et umb kl 1 olin Taneliga jĂ€rsku ruumis ĂŒksi kui meeletud krambid hakkasid ja palavik 39 tĂ”usis! Tuli vĂ€lja et kĂ”igile ei sobi need emaka kokkutomberohud ning lisaks olin liiga palju verd kaotanud! Siis hakkas tiksumine (tilgutid palavikualandaja nats sĂŒĂŒa jne).. korra sain preili rinnale ja siis edasi ootamine... ja siis otsustati et vajan vereĂŒlekannet! Nii et pm kuni 7i Ă”htul tiksumine Taneliga seal sĂŒnnitustoas ja edasi vereĂŒlekandele!! 2 tundi seal ja lĂ”puks hakkas ka palavik taanduma oeeh! Ning siis saime oma palatisse abikaasaga! Ma ei suutnud kĂ”ndida aga sundisin ennast ning öö otsa higistamine veel palavikku vĂ€lja ja nats magasin.. tibud olid niikuinii jĂ€relvalve all ja meid veel ei lastud nendeni , Tanel sai vaadata ikka aga mina mitte...
jÀrgmine pÀev oli suht udu veel! LÀbi valude nÀgin tibusid ja teadsin et pean end sundima! AGA hea oli see et nendega oli kÔik hÀsti! Vaatamata sellele, et poja jalad ees tuli, olid kÔik nÀidud head! Jah neil oli sada juhet jms aga nad hingasid ise ja sÔid ise.. sain nad kordamööda isegi end rinnale pÀeva jooksul ...
EsmaspĂ€eval aga visati meid sĂ”na otseses mĂ”ttes haiglast teise haiglasse! Ilma ettehoiatamata! Ma olin paanikas sest Tanel oli korra VĂ”rus ja mina ĂŒksi palatis ju... ma ei taha tegelikult vĂ€ga rÀÀkidagi Tartu sĂŒnnitusosakonnast... olin tĂ€iesti ehmunud kui mitu ebaviisakat ja halba suhtumist minu suunas oli selle paari pĂ€eva jooksul! Tahaksin aga nii tĂ€nada arsti kes mu sĂŒnnituse vastu vĂ”ttis, imeline naine lihtsalt, ingel kes minuga koos lĂ€bi pushis!
Igal juhul esmasp, 8.okt hommikul viidi meid ĂŒle neonataal osakonda teise haiglasse, kus olid siis enneaegsed tibud! JĂ€lle pea ees vette! Sest seal saime nendega kogu aeg koos olla seal ruumis kus nad juhtmetega soojendusvoodites olid siis ja Ă”ed valvasid! Kohe saime kĂ”ike ise kaasa teha! Sööta neid pudelist, rinnast, mĂ€hkmed, puhastus jne jne... miljon asja oli vaja ĂŒles mĂ€rkida iga kord ja ma olin lihtsalt nii vĂ€sinud et ei saanud ĂŒldse aru mida ma tegelikult teen! Õnneks Tanel oli mu kĂ”rval...
teisipĂ€eva Ă”htuks olin ma laip! Öösiti sain veidi magada Ja puhata aga ĂŒlejÀÀnud aeg oli kĂ”ik nendega! Nad polnud ju meie palatis mis oli raske aga samas saime veidigi hingata.. ma aga tundsin et olen niii lĂ€bi emotsionaalselt et tahtsin lihtsalt nutta (ok niikuinii nutsin enamuse ajast)... ja siis avastasin et mul on huule peal suuuur herpes (esimest korda elus selline) suurest stressist ning kolmap hommikul otsustas laste arst et mina pean koju minema! Laste jaoks olin mina Nn oht sellel hetkel... jĂ€lle pakkisin asjad hĂŒsteerilise nutu saatel, Tanel tĂ”i mind VĂ”rru ja pidin kuni reedeni olema ilma lasteta! Pumpasin ööd ja pĂ€evad ja elasin kuidagi selle aja ĂŒle aga see oli jube! Reedel, 12. Okt hommikul sĂ”itsime tagasi Tartusse (Tanel kĂ€is vahepeal neid iga pĂ€ev vaatamas) ning siis kohe saime nad enda juurde palatisse (jĂ€lle vettehĂŒpe) ning siis hakkas elu pihta! Appi mida ma teen oli
Mu ainuke mÔte! Kuid tibud olid tublid! Niii tublid et varsti juba vÔeti neil soojendused Àra jne jne... jÀrjest vÀhemaks juhtmeid jms ...
Mina ise aga... tundsin et mu keha on lihtsalt nii nĂ”rk et paar pĂ€eva hiljem lĂ”petasin öises kiirabis. Mulle Anti tilka, tehti uued vereproovid , vaadati kĂ”ht seest ĂŒle jms.. proovid olid enamvĂ€hem ja siis Anti rohtu AGA pekki see oli see sama rohi mis mul krampe ja palavikku tekitas ning nii ma haiglast tagasi kĂ”ndisin oma haiglasse suurte vĂ€rinate ja suure palavikuga. Jubeee! See öö mis jĂ€rgnes oli mu elu ĂŒks jubedamaid! Tann oli nii vĂ€sinud et toimetas nagu purjus olekus ja mul oli 38-39 palavik ning siis olid ju lapsed, kes vajasid ikka samu protseduure! Ma olin lihtsalt mingi automaatnupu peal elus veel..
JĂ€lle sama higistamine, zombi olek ja koitis uus pĂ€ev! Lastel vĂ”eti kĂ”ik juhtmed Ă€ra ning enam ei pidanud paljusid asju ĂŒles kirjutama.. stressi level vĂ€henes kĂ”vasti...
TeisipÀev, 16.10... tuli lootus, et ongi kohe kojuminek... kÀisin nendega veel kordamööda ultrahelides jms ning kÔik proovid tulid positiivselt tagasi! Nad sÔid kenasti, poja oli juba vaikselt tissi sÔltlane ning muidu rpa peal ka... ning siis tuligi teade, et kolmap on kojuminek. Sisetunne oli korraks tÀis hirmu aga ka rÔÔmu ja julgust, et Me saame hakkama! Nii et jÀrgmine pÀev Ôhtupoole, pakkisime asjad ja lapsed ja oligi KODU! Uskumatu! 10 pÀeva selliseid seiklusi ja lÔpuks koju... Tanel ostis veel miljon elu lihtsamaks tegevat vahendit ning saimegi Nn oma elu peale...
23.10.2018. Teisipaev! Kakame, pissime, sööme, tudume, tissime, jonnime, kÀime vannis, kaisume, kosume!!! Emme on mega vÀsinud ja magab kui saab. Hahha ok, no tukub on parem sÔna... ja on vahel nii vÀsinud, et ajab lausa lapsed sassi, oo jaa!

Ok tegelikult on nii, et minu oma tervis on vaikselt taastumas! Kaal on peaaegu algkaalus tagasi olenemata sellest et ma Ă”gin nigut hull et tissis piima oleks ja seda on nii et mĂ”lemad saavad paarkĂŒmmend grammi enne rpa/d! Kui lapsed rinnal, on ikka vĂ€gev tunne kĂŒll! Selline naiselik ja ĂŒrgne ja vĂ”imas vĂ”i nojah keset ööd on kĂŒll tunne et pliis pÀÀstke mind aga pĂ€eval on hea 😉 kĂŒlalisi Me vĂ€ga veel vastu ei vĂ”ta, kuna meie graafik siin ikka vĂ€ga tihe ja me ei taha vÔÔraid pisikuid :) nii et...
selline lugu! Minu Jasmiini Joosua ja ka Taneli lugu! Kindlasti nĂŒĂŒd palju asju Ă€ra! Suur respekt mu mehele, kes on mu kĂ”rval olnud ja endast kĂ”ik andnud!
Uute lugudeni siis,
With love, Kirsi


(PS! kiirelt ka nende nimelood... Joosua oli meil ammuilma juba valitud. Tanel on sellel teemal juba postituse ka teinud, et ma pikemalt ei peatugi. Aga meil oli tĂŒdrukunimega veidi raskusi ning siis lĂ”puks seal samas sĂŒnnituslaual, kui tibud olid Ă€ra sĂŒndinud ja me Taneliga kahekesi olime, mĂ”tlesime, et mis me siis teeme ning Tanel hakkas suvaliselt netis ringi tuhlama ning nii, kui Jasmiini nimeni jĂ”udis, teadsime mĂ”lemad et JASMIIN on see Ă”ige. See klappis kuidagi ja me jĂ€ime selle juurde. Nii et meie Joosua ja Jasmiin nad on! ;) Vot selline lugu)

No comments: