WOW

Olin vaheaja viimase nädala Soomes konverentsil. ISA SÜDA. Väga hea aeg oli... emme-issi-Essu ja Timoga. Pole sellise seltskonnaga veel reisinudki. Aga igal juhul. Nagu traditsioon, tuleb peale head aega mingi rünnak või mitu. Igal juhul, sõitsime pühap. õhtul peaaegu kraavi. Avarii. Isa paiskus autoga teelt välja keset Helsingit ja kui autol poleks rauda ees olnud, oleksime hullemini crashinud. Tänu Jumalale hoidmise eest.
Ja eile... Tulin Tartu tagasi. Kõik oli must, räpane, külm... köök oli koristamata, suured prügikotid, pliit söögiga kokku mätsitud ja kinni kiilunud ja kui ma pesu pesema panin ja mõned tunnid hiljem välja võtma läksin, oli pesumasin vett täis, seeeebivett, ja pidin hakkama käsitsi tervet masinatäit pesu üle pesema. Ma armastan vahel Tartut. Ja mu kõrvaltuppa kolib mees, kes on kurt. Kui palju enam saab viltu minna. Terve eilse õhtu klopsis ta kõrvaltoas mingi haamriga. Panin muusika siis mängima ja hakkasin koristama. Koristasin kõik ära ja käisin veel Vaarikal külas (ega teda ka rünnakud ei jätnud) ja tulin tagasi ja koristasin edasi. Ja internet ka kõigub. :) Ja kõige selle keskel mõtlen ma, et mul on vähemalt katus pea kohal, ja ma tean, et ma saan hakkama. Samamoodi, kui minu pere saab hakkama. Sest meie tugevus ei ole meis enestes. Meie tugevus on Jumalas. Ma ei usu, et siin on koht, kus ma masenduma peaksin. Ok, koolis on ka mõned jamad... Võibolla peaksin nutma hakkama, aga ei taha. Enam ei taha.
Kui kõik hästi läheb, saan Jaanuari lõpuks siit minema. PALUNPALUNPALUN.
Olgu, kooli minek. Pole 3 nädalat käinud selles majas. 18-Detsember sõitsin koju ja täna on 12.Jaanuar. :)