Mul on...

...suurepärased sõbrad!
Kui me ise oleme avatud ja räägime oma muredest, kui me jagame oma rõõme, kui me ei peida oma pisaraid, alles siis jäävad meie ellu inimesed, kes hoolivad. Ja mitte ei võltshooli, vaid päriselt hoolivad. Kes on nõus kasvõi nahast välja pugema, kes helistavad hommikul, et kuidas mul läheb, et kas ma saan ikka hakkama... Kes palvetavad koos minuga, kui ma olen kukkumas...
Kes nutavad KOOS minuga! Sest neile teeb haiget, kui mul on valus! Kes saavad aru, et probleemid ja kurbus ja masendus ei ole OK. Et nende asjade eest tuleb võidelda ja koos läbi minna.
Ja mul on suurepärane poiss. Kes ei jäta mind, kui mul raske on.
Mul on suurepärane õde. Kes tuleb siis, kui ta väsinud on, ja teeb mulle massaaži...
Ja mul on imelised vanemad. Kes ostavad kodu süüa täis igakord kui ma sinna lähen.
See nimekiri on pikem veel. Ma ei oska lihtsalt alati kõike sõnades väljendada.
Ja mu armastus on suur teie vastu! Suurem tihti kui ma ütlen. Või oma tegudes näitan.