Jasmiin ja Joosua :)

Sünnilugu
Ei teagi kust alustada ju. See lugu tuleb pikk ja selline eee aus! 😉
Nii. Nagu teate, pole minu rasedus kerge olnud! Kõik 7,5 kuud, mil sain rase olla, ajas üks asi teist taga ning tegelikult reaalselt nautisin vbl ühte keskmist kuud sellest! Küll oli meeletu hambasaaga, iiveldushood, suur rauapuudus, hepatogestoos (hirmus sügelus mis tuleb raseduse maksahaigusest), null jaksu, madal vererõhk, meeletu ühejalapaistetus jne jne. List on pm lõpmatu...
Ja siis otsustasid mu arstid Võrust et on aeg Tartusse päevaravisse minna! Ja siis 1. Oktoober (32+5 päeva rase) olin Tartus sünnieelses sees, et vaadata, mis minust siis saab! Sai aga see, et mul avastati 1,5-1,8 cm avatust juba, korrapärased emaka kokkutombed ning otsustati, et jätavad mind haiglasse! Samal päeval tehti kaks asja! Tibud said kopsusüsti (1 veel järgmisel päeval) ning mina kokkutommete vähendamise rohud! Ja siis ma tiksusin seal kuni neljapäevani (4.okt!). Olin kindel et koju ma enam ei saa... KTG näitas ikka kokkutombeid ning mingi avatus oli ka! Aa ja mul oli null valu! Ning ma ei tundnud neid kokkutombeid.. mis on imelik! Ainuke suur valu oli see et poja tagus ribidesse ja plika surus põiele..
Aga kuna neil polnud mu jaoks haiglas ruumi, siis lasti mind koju. Ja ma olin paanikas, sest tundsin südames, et sünnitus on lähedal (hahha eks)... nii et Võrru tagasi ja kusjuures ma surin autos loksudes lihtsalt...
Reedese päeva käisin nagu loll kodus ringi, teadsin et ei tohi koristada, aga pesin ikka pesu jms... õhtul käisin veel Võru haiglas monitori all et pisikeste südant kuulata ja mu toonuseid. Toonuseid oli palju aga ma ei tundnud ju midagiiii! Jälle koju. Terve öö kõndisin ringi, magada enam ei saanud ja hommikupoole lõi kõhu täiesti korrast ära ja teadsin, et miskit vist toimub. Aga ei teinud südame järgi ja jäi helistamata.. siis magasin paar tundi, sõime veel hommikust ning siis.
Laup hommikul, 6.okt, umbes 8.30-9.00 seisin voodi juures, kui järsku pahhhh ja veed tulid ära! Ma olin shokis ja karjusin tanelile, et helista ruttu kiirabisse ja tal korraks oli pilt ära et mis see nr on hahha... ja minul hakkasin momentaalselt tuhud ning valud! Ja seda 2-3 min vahedega! Apppiiii! Kiirabi oli pm 3 minutiga siin ja Me läbisegi, et ma pean Tartusse saama ja nemad et ei saa, sa sünnitad siis autos ja ma et eiii Tartusse ja nemad eiii Võrru! No olgu ruttu autosse ja haiglasse... seal oli mingi 15 arsti õde mu ümber et mis Me teeme siin Me ju nii varast sünnitust vastu ei võta (33+3 nädalat) ja siis hakkas pihta! Avatus oli juba mingi 4-5 cm ja tuhud intensiivsed! Ruttu miljon süsti rohtu kanüülid jne et sünnitegevus aeglustuks (nojaaah) ning siis Anti üks ämmaemand kaasa ja ruttu Tartu poole! Kõik olid paanikas ja ma rahulik (vist).. tuhude vahe aeglustus mingi 5-6 minuti peale aga see oli ikka jube, sest need valud ju kõik see kiirabitee...
Jõudsime Tartusse ühes tükis hurraa! Seal pidime ootama kuskil kontrolliruumis ja siis 10 minda pärast tuldi mind kontrollima ja mul oli täisavatus 10!!! Kell oli umbes 11 vms.. ruttu sünnituppa kus ma siis lauale ja mingi 15 inimest jälle toas... ja siis hakkas pressimine sest ma tundsin nii! Plika sündis pärast umbes 10t pressi ja lahkliha lõikust (jube jube jube valu oli see viimane!). Korraks oli eufooria kui tuli meelde et 1 laps veel... siis hakkas sebimine kuna poja oli tuharseisus ja keisriks polnud aega! Arst avastas et jalad juba peaaegu väljas ja nii ta tuligi, jalad ees sulpsti! Nabanöör ka veel kuskil seal vahel mis oli väga ohtlik olukord kokku! Poja viidi kohe minema nagu tütargi ja mind jäädi õmblema! Tund hiljem oli see ka tehtud nii et umb kl 1 olin Taneliga järsku ruumis üksi kui meeletud krambid hakkasid ja palavik 39 tõusis! Tuli välja et kõigile ei sobi need emaka kokkutomberohud ning lisaks olin liiga palju verd kaotanud! Siis hakkas tiksumine (tilgutid palavikualandaja nats süüa jne).. korra sain preili rinnale ja siis edasi ootamine... ja siis otsustati et vajan vereülekannet! Nii et pm kuni 7i õhtul tiksumine Taneliga seal sünnitustoas ja edasi vereülekandele!! 2 tundi seal ja lõpuks hakkas ka palavik taanduma oeeh! Ning siis saime oma palatisse abikaasaga! Ma ei suutnud kõndida aga sundisin ennast ning öö otsa higistamine veel palavikku välja ja nats magasin.. tibud olid niikuinii järelvalve all ja meid veel ei lastud nendeni , Tanel sai vaadata ikka aga mina mitte...
järgmine päev oli suht udu veel! Läbi valude nägin tibusid ja teadsin et pean end sundima! AGA hea oli see et nendega oli kõik hästi! Vaatamata sellele, et poja jalad ees tuli, olid kõik näidud head! Jah neil oli sada juhet jms aga nad hingasid ise ja sõid ise.. sain nad kordamööda isegi end rinnale päeva jooksul ...
Esmaspäeval aga visati meid sõna otseses mõttes haiglast teise haiglasse! Ilma ettehoiatamata! Ma olin paanikas sest Tanel oli korra Võrus ja mina üksi palatis ju... ma ei taha tegelikult väga rääkidagi Tartu sünnitusosakonnast... olin täiesti ehmunud kui mitu ebaviisakat ja halba suhtumist minu suunas oli selle paari päeva jooksul! Tahaksin aga nii tänada arsti kes mu sünnituse vastu võttis, imeline naine lihtsalt, ingel kes minuga koos läbi pushis!
Igal juhul esmasp, 8.okt hommikul viidi meid üle neonataal osakonda teise haiglasse, kus olid siis enneaegsed tibud! Jälle pea ees vette! Sest seal saime nendega kogu aeg koos olla seal ruumis kus nad juhtmetega soojendusvoodites olid siis ja õed valvasid! Kohe saime kõike ise kaasa teha! Sööta neid pudelist, rinnast, mähkmed, puhastus jne jne... miljon asja oli vaja üles märkida iga kord ja ma olin lihtsalt nii väsinud et ei saanud üldse aru mida ma tegelikult teen! Õnneks Tanel oli mu kõrval...
teisipäeva õhtuks olin ma laip! Öösiti sain veidi magada Ja puhata aga ülejäänud aeg oli kõik nendega! Nad polnud ju meie palatis mis oli raske aga samas saime veidigi hingata.. ma aga tundsin et olen niii läbi emotsionaalselt et tahtsin lihtsalt nutta (ok niikuinii nutsin enamuse ajast)... ja siis avastasin et mul on huule peal suuuur herpes (esimest korda elus selline) suurest stressist ning kolmap hommikul otsustas laste arst et mina pean koju minema! Laste jaoks olin mina Nn oht sellel hetkel... jälle pakkisin asjad hüsteerilise nutu saatel, Tanel tõi mind Võrru ja pidin kuni reedeni olema ilma lasteta! Pumpasin ööd ja päevad ja elasin kuidagi selle aja üle aga see oli jube! Reedel, 12. Okt hommikul sõitsime tagasi Tartusse (Tanel käis vahepeal neid iga päev vaatamas) ning siis kohe saime nad enda juurde palatisse (jälle vettehüpe) ning siis hakkas elu pihta! Appi mida ma teen oli
Mu ainuke mõte! Kuid tibud olid tublid! Niii tublid et varsti juba võeti neil soojendused ära jne jne... järjest vähemaks juhtmeid jms ...
Mina ise aga... tundsin et mu keha on lihtsalt nii nõrk et paar päeva hiljem lõpetasin öises kiirabis. Mulle Anti tilka, tehti uued vereproovid , vaadati kõht seest üle jms.. proovid olid enamvähem ja siis Anti rohtu AGA pekki see oli see sama rohi mis mul krampe ja palavikku tekitas ning nii ma haiglast tagasi kõndisin oma haiglasse suurte värinate ja suure palavikuga. Jubeee! See öö mis järgnes oli mu elu üks jubedamaid! Tann oli nii väsinud et toimetas nagu purjus olekus ja mul oli 38-39 palavik ning siis olid ju lapsed, kes vajasid ikka samu protseduure! Ma olin lihtsalt mingi automaatnupu peal elus veel..
Jälle sama higistamine, zombi olek ja koitis uus päev! Lastel võeti kõik juhtmed ära ning enam ei pidanud paljusid asju üles kirjutama.. stressi level vähenes kõvasti...
Teisipäev, 16.10... tuli lootus, et ongi kohe kojuminek... käisin nendega veel kordamööda ultrahelides jms ning kõik proovid tulid positiivselt tagasi! Nad sõid kenasti, poja oli juba vaikselt tissi sõltlane ning muidu rpa peal ka... ning siis tuligi teade, et kolmap on kojuminek. Sisetunne oli korraks täis hirmu aga ka rõõmu ja julgust, et Me saame hakkama! Nii et järgmine päev õhtupoole, pakkisime asjad ja lapsed ja oligi KODU! Uskumatu! 10 päeva selliseid seiklusi ja lõpuks koju... Tanel ostis veel miljon elu lihtsamaks tegevat vahendit ning saimegi Nn oma elu peale...
23.10.2018. Teisipaev! Kakame, pissime, sööme, tudume, tissime, jonnime, käime vannis, kaisume, kosume!!! Emme on mega väsinud ja magab kui saab. Hahha ok, no tukub on parem sõna... ja on vahel nii väsinud, et ajab lausa lapsed sassi, oo jaa!

Ok tegelikult on nii, et minu oma tervis on vaikselt taastumas! Kaal on peaaegu algkaalus tagasi olenemata sellest et ma õgin nigut hull et tissis piima oleks ja seda on nii et mõlemad saavad paarkümmend grammi enne rpa/d! Kui lapsed rinnal, on ikka vägev tunne küll! Selline naiselik ja ürgne ja võimas või nojah keset ööd on küll tunne et pliis päästke mind aga päeval on hea 😉 külalisi Me väga veel vastu ei võta, kuna meie graafik siin ikka väga tihe ja me ei taha võõraid pisikuid :) nii et...
selline lugu! Minu Jasmiini Joosua ja ka Taneli lugu! Kindlasti nüüd palju asju ära! Suur respekt mu mehele, kes on mu kõrval olnud ja endast kõik andnud!
Uute lugudeni siis,
With love, Kirsi


(PS! kiirelt ka nende nimelood... Joosua oli meil ammuilma juba valitud. Tanel on sellel teemal juba postituse ka teinud, et ma pikemalt ei peatugi. Aga meil oli tüdrukunimega veidi raskusi ning siis lõpuks seal samas sünnituslaual, kui tibud olid ära sündinud ja me Taneliga kahekesi olime, mõtlesime, et mis me siis teeme ning Tanel hakkas suvaliselt netis ringi tuhlama ning nii, kui Jasmiini nimeni jõudis, teadsime mõlemad et JASMIIN on see õige. See klappis kuidagi ja me jäime selle juurde. Nii et meie Joosua ja Jasmiin nad on! ;) Vot selline lugu)

1 aasta ja siis muidugi kaksikud ja palju muud...

Täna on suurepärane päev blogi kirjutamiseks! Ärkasin hommikul vara, nüüd joon kohvi ning järsku tuli meelde, et olen Taneliga täpselt aasta tuttav olnud... Ja siis tuli meelde, et olen juba 5 nädalat uut postitust lubanud ja siis tuli meelde, et mul on täna hea olla ja siin ma siis nüüd olen! ;)
Kõigepealt aastapäevast... WOW! Nagu Tanel mõnikord mainib, et kuidas see aeg nii kiiresti mööda läinud on, alles me saime ju tuttavaks... Nojah, aga igaüks ei palu naise kätt ka peale kahenädalast tutvust. Nii see meil oli igal juhul ning tegelikult ma ei soovita seda kohe kindlasti absoluutselt mitte kõigile! AGA mina, mina pärast mitut feilinud suhet teadsin väga väga hästi, mida ma ei taha! Ning kahe nädalaga sai selgeks küll, et Tanel on minu kõrval täpselt minu kirss tordil! Tegelikult muidugi on see lugu pikk ja isegi natuke muinasjutuline, ja tänase postituse põhirõhk läheb ikka kaksikutele, kuid nende isa ära märkimine on ju ka oluline! ;) :D TÄPSELT ÜKS AASTA tagasi tuli Tanel suuuuuuure, pigem ikka hiiglasuure lillekimbuga Tõrvasse kosja! Ta oli umbes nädala mind enne seda instagrammis pommitanud ja ma nats ignosin, aga uudishimu sai võitu JA siin me nüüd oleme! Minu kõhus kasvab kaks beebit ja Taneli kõhus pesitsevad enavasti hapukooresalatid ja liha! :D (ainult nali, või noh peaaaegu)... Aaa ja muideks see essa lillekimp lõhnas niii vängelt, et kui ta lõpuks teada sai, et ma ei saanudki seda kimpu oma toas hoida, tuli ta teine kord veeel suurema roosikimbuga, mis lõpuks sai siis minu tuppa...
Ja siis see lasteteema eks. ;) Tegelikult on asi nii, et ma olen alati neid alla kaheaastaseid väga väga armastanud, aga mul polnud sellist tunnet kunagi, et ma nüüd tahan ise ka lapsi. Vbl sellepärast, et ka suhted olid valed. Sest kui asi pole õige, siis ta lihtsalt pole õige, eks! Ja tegelikult me alati teame seda oma sees, kas me siis tunnistame seda või mitte, on juba teine teema. ;) AGA Taneliga ma tahtsin. Ja see oli nii uus kogemus mu jaoks. Ma kohe teadsin, et selle mehega ma tahan last! Ja me tegime koheselt otsuse, et me ei hakka ootama. Lisaks ka meie vanus, ma ei tahtnud oodata paar aastat ja avastada, et mul on väga väga raske rasestuda... Ja nii me siis abiellusime (ärge nüüd valesti aru saage eks, me ei abiellunud ainult laste tegemiseks hahaha) ja beebitegu võis alata! :D haha... JK. Ok not kidding... Aga millega ma ei arvestaud, et see kõik võib tsipa aega võtta (mille üle mul nüüd on hea meel ning saan praegu aru, et meil oli ka oma aega vaja)... Mul tekkisid vahepeal tunded, et ma vist ei jäägi rasedaks. Küll olin haige, küll oli Tanel haige... Küll oli üks teine ja neljas asi. Ja sa võid ju ise nii väga tahta, aga lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad! ;) Ma andsin vahepeal juba kõik Jumala kätte, et ma olin pm valmis juba lapsendama, kui ma ise ei jää ja Tanel oli ka ok sellega...
JA SIIS. Saabus Märtsi kuu. 12.03.2018 ja ma tundsin oma sees, et on aeg uus rasedustest osta (ma muide olin neid ikka kümneid juba varem ostnud), kuigi ma oleks pidanud veel paar päeva kindlalt ostma. AGA sisetunne oli nii tugev, et nüüd! Ja ma lausa jooksin apteeki. Ostsin vist 3-4 testi ja guess what! Sain oma esimesed õrnad triibud. Esialgu oli selline tunne, et need testid valetavad. Et see ei ole päriselt... Et mida, kas tõesti... Miljon erinevat tunnet. Ja kuna ma pole kunagi hea saladuste hoidja olnud, siis teadsin, et ma pean NÜÜD kohe Tanelile töö juurde minema ja talle ka ütlema! Tanel pisardas ikka nii armsalt seal töö juures... Järgmine päev tegin veel ühe testi ja käisin synlabis verd andmas et veel rohkem kindel olla... JA THERE IT WAS. Minu sees kasvas üks BEEEBI! What!
Ok siis teadsin, et pean paar nädalat veel ootama, enne kui naistearsti juurde lähen...
Ja siis ma ootasin ja ootasin ja ootasin ja pekki see oli raske. Muidugi meie vanemad ja lähiperekond sõbrad said kateada, sest ma ju ei oska hoida miskit eks. ;) Ja ei tahtnudki, sest see beebi oli NII oodatud!
Ning lõpuks 11.Aprill oli käes aeg, kus seadsin sammud naistearsti juurde tuvastamisele. Oh boy. Jalad harki (kes teab see teab) ning... Mulle sattus selline väga stoiline arst, tõsine ja konkreetne. Kõigepealt ilmus ekraanile üks pisike armas kallis täpp. Minu esimene täpp. Ja siis ilmus ekraanile teine armas kallis täpp. Minu teine täpp. Ja mul pidi tatt kurku kinni jääma!!! Arst siis vaatab ja ütleb tõsise näoga, et OI, SIIN ON JU KAKS TÜKKI. Ja rohkem ta ei rääkinud, või rääkis, aga ma enam ei kuulnud... Mul jooksis juhe täiega kokku ja pisarad voolasid. Lõpuks kõndisin siis haiglast välja... Ja läksin ostsin kaks pisikest beebibody, kus on peal kirjas I love daddy... Sõitsin Tannu töö juurde ja rääkisin nats kontrollist ja vaatlusest ja andsin talle pisikese paki. No ta vaatas ja vaatas ja ütles, et oi kui tore, sa ostsid kaks tükki, üks tagavaruks... Ja ma et, What, eiiii! MU SEES ON KAKS BEEBIT! Ta arvas, et ma teen mingit suurt nalja.
Ja siin me siis nüüd oleme. Siin ma siis nüüd olen. 17 nädalat rase. ja Täiega kaks beebit! Pole midagi nali, eks... ;)
Ok. pissipaus.
Nii.... räägin siis nats veel essast trimestrist ja teise algusest ka.
Iiveldus. OH BOY. Mul ei aidanud reaalselt mitte miski. Iiveldus oli algusest peale jube. Mul ei olnud küll koos oksendamisega (1x oli ainult) kuid see oli nii piisavalt jube küll, et mõelda tihti, et see jääb mu essaks ja viimaseks raseduseks, haha... ei see polnud tegelikult nali. Mul käis peast vist juba mingi 5-6 nädal läbi, et äkki ma ootan kaksikuid, et miks mul NII paha olla on!!!
Peavalud. Kes mind veidi tunnevad, teavad, et olen pm viimased 15 aastat tugevate peavalude käes elanud. Kuid ausalt. Seda ei anna võrreldagi rasedus peavaludega. KOHUTAV! Kuni 5nda nädalani oli mul null peavalu ja ma juba mõtlesin, et wow, kas mul tulebki selline rasedus, et peavalusid ei tule. Oh you gotta be kidding me. Ja siis kui tulid, tulid täie laksuga. Nii, et polnud otsa ja äärt. Alles nüüd, umbes nädal on mul peavalud kahanenud (noh ütleme nii, et asendusid hambavaluga). Ja ma olen natuke valuvaigistite junkie olnud. Siiralt ja ausalt, ma tahaks, et ma oleks juba ammu arsti leidnud, kes mind oleks õpetanud erinevaid nippe jms kasutama, selle asemel, et õpetada, et las see käsi haarab vaigisti järgi, see ju lihtne allasurumismeetod eks... ja nüüd rasedana, ma arvasin ja lootsin, et ma ei pea kasutama mingeid rohte. AGA kui see valu juba lõpuks nii suur on, siis on valu lastele ohtlikum, kui rohu võtmine ja nii on paratsetamool mu heahalb sõber olnud ka üsna tihti. kahjuks. Nii loodan, et asi on tõesti paremaks läinud nüüd...
Muud valud. No nii. Poleks uskunud, et mu kehas on miljontriljon sellist punkti, mis nüüd raseduse ajal üles kõik ärkavad. Noh näiteks see hammaski... MISASI see siis nüüd on. Mul jookseb neljas nädal ja hambasaaga jätkub. Ok tegelikult ma ei taha sellest isegi enam kirjutada. Sest hetkel on see porbleem nii suur olnud, et tuju sellest veel romaan kirjutada, on nullilähedane. ;) Või siis imelikud kõhuvalud, torked, surve... Kui palju ma juba oma ämmaemandale helistanud olen, et mis seee siis nüüd on :D
Riiete numbri muutus. Mu armsad blogilugejad vist kõik teavad, et olen endine anorektik. Ja sellega seoses kuidagi uskusin, et kaalutõus saab minu jaoks õudusunenägu olema. Aga ei ole. Ja vot see on Jumala arm. Ja armastus minu vastu. Sest 17 nädalaga olen juba korralikult kaalutõusu näinud ja riiete numbreid vahetanud ja siiani on see täiesti ok. Võibolla see teadmine, et mu kaksikud vajavad, et ma korralikult sööksin ja toitaineid omastaksin, et see aitab. Või ma ei teagi. Ma olen päriselt oma kehaga rahul ja see on nii hea tunne. Ja suur tänupõhjus!!!!
Kiirabi. Ma tean, et ei saa sellest üle ega ümber. Vbl alguses mõtlesin, et ei taha sellest kirjutada. AGA see on teema, mis puudutab paljusid rasedaid. Ja ma ei ole ainuke. Üsna raseduse alguses (vist oli 7s nädal) puutusin kokku verejooksuga. Ja lõpetasin haiglas. Mind vaadati ööpäeva jooksul mitu mitu mitu korda üle. Kõik oli ok. AGA see hirm. Hirm et mu lastega võib miskit juhtuda. Hirm on üks jube asi. Ja kui sul pole kellelegi toetuda, muutub hirm depressiooniks. Minul on kellelegi toetuda. Tegelikult on mul ikka väga suur toetus. Mu abikaasa. Perekond. Lähedased sõbrad. Jumal. Ja sellest hirmust sain ainult tänu neile üle. See hetk, kui näed ekraanil oma lapsi. Et nendega on kõik ok. Nad liigutavad, nende süda lööb... Kui on miskit, mis ma ka sellest olukorrast õppisin, siis on see see, et ma peangi praegu väga väga rahulikult elama. Ma ei saa end süüdistada, kui mul miljon asja tegemata jäävad. Ma pean lihtsalt hingama. Palju. Ja palju magama. Ja puhkama.
Mis siis veel. Ütlen kohe ära, et ma väga väga väga väga ülipalju armastan oma kõhubeebisid. Kolme nädala pärast saame loodetavasti nende sood teada ja see on nii põnev. Minu sisetunne ütleb, et on kaks plikat, Tanelil et kaks poissi, et ju me siis näeme :D hahah... Reaalsus on ju see, et pole oluline, mis soost nad on. NAD ON VÄGA OODATUD LAPSED!!!!
Aga. See rasedus on minu jaoks emotsionaalselt raske olnud. Ja ilma lähitoeta saaksin ma küll hakkama, aga läheksin oma mõtetega hulluks. vist. Kõik need valud, millest rääkisin. Ja praegu olen ma veel üsna pisike. Jaksan kõndida ja natukegi tegutseda. Point on see, et me kõik vajame tuge. Rase või mitte. Ümbrite end inimestega, kes sind päriselt armastavad. Siis on koormaid kergem kanda. Ja ei, mitte mu lapsed pole koorem, vaid see rasedus on teatud määral. Ma ei ole asjade ilustaja vaid rohkem realist. Ma olin vist veidi blond, kui uskusin, et wooow rasedana on elu ainult üks suur lill. EI OLE! AGA see on seda väärt. Lõpptulemus kaalub kõik üle.
Ja elus juhtuvad kõik asjad omal ajal. Ma vaatan tagasi endale 10 aastat tagasi ja tean, et ma poleks siis emotsionaalselt kohe kindlasti valmis kaksikute jaoks olnud ja praegugi tihti pole. Kuid Jumal on minu sisse pannud igatsuse olla Ema. Ja see igatsus kasvas aastatega ja ma olen praegu just siin, kus pean olema. Aaa ja Tann on juba praegu suurepärane isa mu kõhubeebidele. Kui te ainult näeks, kuidas ta nendega jutustab. Ma saan igakord naerukrambid.
Aga egas midagi. Järgmiste postitusteni, loodetavasti ikka enne, kui sünnitus juba käes on. :D
Much love, Kirsi!!!!

Minu väärtus

Elan Eestis. Pisikeses Võru linnas. Kuid point on selles, et see pisikene Võru linn on tegelikult suur ja lai maailm. Kõik on ju ühenduses. See, et ma väikelinnas elan, ei ole üldse enam point. Ammu enam mitte. Kõik kõik kõik on avatud ja kõigile kättesaadav.

Scrollin instagrammis. Mmmmm millised täiuslikud kehad. Linna peal kõndides ei vaatagi nii väga, millised inimesed välja näevad, kuid kodus diivani peal... Üksinda. Ikka vaatan. Kes kõik on ennast treenima hakanud. Kes kõik käivad ja tõstavad kangi. Ja tunnen end sitasti. Mina ju ei käi kuskil suures spordisaalis ennast treenimas. Ei pane ilusaid trenniriideid selga ja ei tee jõusaalis peegli ees 10 selfit, et ikka instasse ka tõend üles panna. (nope, ma ei tee teid maha, kes te seda teete. Lihtsalt nendin fakti, et mina seda ei tee ja võibolla teeks, kui julgeks :D Ja pealegi, ma panen muid selfisid sinna haha).

See eest olen hoopis 3 kuud kodustes tingimustes natukese haaval enda (keha) kallal vaeva näinud. Kuna mul on üsna istuv töö, siis ei läinud mingi hetk mu püksinööbid enam kinni ja esialgne samm oli, et tahan oma enda pisikestesse pükstesse tagasi mahtuda.

Aga siis. Siis pidin end peatama. Sest noh. Minu väärtus.

Kas minu väärtus on see, et pean mahtuma just nendesse pükstesse või see, et olen Jumala laps. Et olen väärtuslik praegu, number suuremana ka. Ja kas teen trenni selleks, et end paremini tunda, et mu süda paremini töötaks, et mu kehal oleks jõudu ja jaksu? Või selleks, et mu väärtus mahub pisikestesse teksadesse. 

Ja siis muudkui scrollin. Vaatan jälle ja jälle neid kuumade kehadega neide, bikiinides naisi ja toonuses muskleid. Noh seal instas ikka. Ja tunnen, et ma ei ole piisavalt.... No mis? Mis piisavalt? Piisavalt ilus? Hea? Seksikas?

Minu mehe silmis olen ma imeilus. Eile, kui söömas käisime, vaatas ta mind mingi hetk ja ohkas, et oioi kui ilus naine tal on. Punastasin. Ütlesin, aitäh. Ja eile õhtul, kui oma ühekiloseid kange teleri ees tõstsin ja proffidega kaasa higistasin, tundsin, et tean, miks ma seda teen. Miks ma olen 3 kuud end 3-5 korda nädalas sundinud treenima. Mitte sellepärast, et endast poolalasti pilte teistele näidata. Mitte selleks, et ma teistele meeldiks. Vaid selleks, et ma iseendas selle usu leiaksin. Selleks, et ma ennast armastan, ja oma meest armastan. Ja selleks, et ka number suuremastes teksades end armastaksin.

Kekatunnid olid minu jaoks kõik 12 klassi õudusunenägu. Esialgu sellepärast, et ma ei jaksanud oma natuke suurema kehakaalu pärast. Ja siis sellepärast, et kekaõpetajal ei olnud minuga kannatust. Ja hinde sain ka mitte enda tulemuste järgi, vaid ikka paberi järgi, mis nn pidi olema. Ja siis lõpuks sellepärast, et ma olin nii madala enesehinnanguga, ja kõik muutus aina vastumeelsemaks. Sõna sport tekitas minus võdinaid. Ma jälestasin sporti, kuna selle sõnaga seoses käis minu peast ja südamest liiga palju emotsioone läbi. 20ndate alguses, kui ma natuke rohkem enesega tegelema hakkasin, siis hakkas vaikselt ka spordi tähendus muutuma. Natuke jooksin, natuke sõitsin rattaga, palju jalutasin.
Ja nüüd 30ndate alguses... Oma kodus olles. Oma mehe kõrval. Olen iseennast ikka täitsa teisiti vaatama hakanud. Ja sport ei tähenda minu jaoks enam 2 km jooksmist aja peale või üle kitse hüppamist nii et nina verine. Kui leiad enda seest selle jõu, et natukene pingutada rohkem kui eile, ja õpid, et oled võimeline palju enamaks, kui kunagi varem... Siis oioi. Hoia alt, maailm. Enese armastus ei ole patt. Enese armastus on hoopis imeilus. See on enda kehaga leppimine just praegu. Ja siis sealt edasi minek. Natuke rohkem täna kui eile. Mõni minut kauem. Mõni raskus raskem. Ja mitte liialdamine. Mitte kellegi teise pärast, mitte maailma imetluse pärast. Ja võibolla julgen ühel päeval ka jõusaali minna, Võibolla mitte. Ja ega siis miskit katki selle pärast pole. Loeb see, et teen endaga tööd. Ja olen väärtuslik just praegu. Võibolla sinu story on miskit muud. Ja see on ka ok. Vägagi ok. Vbl mõtled, et Kirss, aga sa ei ole minu nahas olnud. Ja ma ei olegi. Aga ma tean, mis tunne on olla ülekaaluline, alakaaluline, normaalkaaluline, punakaaluline, rohekaaluline... You get the point. Ma olen mingi 5 erinevas möödus olnud ning sealt oma väärtust otsinud. Sinu väärtus ei sõltu sinu kaalust, ok! Sa oled väärtuslik alati just selles hetkes, kus sa oled. Nagu minagi. Ja maailmal ei ole õigust sinult midagi varastada. Ära siis lase tal!

Ja ma tean, et niikuinii tuleb hetki, kus jälle scrollin. Ja jälle tunnen end halvemana, koledamana. Ja siis ütlen, et Kirss, mine loe seda blogpostitust, mis sa 29.01.18 kirjutasin. Sest Sinu väärtus noh.