Pages

1.11.17

JAH!

Elu on kummaline. Ilus. Imeline. Valus. Hea. Elu on selline, et põhimõtteliselt ei tea kunagi ette, mis homne päev toob, isegi kui see on juba sada aastat ette planeeritud.
Minu elu on olnud minu elu. Eriline, imeline ja aegajalt ootamatu. Aegajalt väga käänuline ja otsiv. Kuna elan väga väljapoole (kuni ükshetk sain aru, et mingitpidi ka ikka sissepoole), siis on enamik minu elust avalik olnud. Vähemalt mis puudutab seda osa, mida kõik näevad. Mu tervis, suhted, elukohad... Olen olnud meeletult otsiv inimene. Ei, ma pole mitte otsinud usku või religiooni. Ma olen otsinud seda enda kohta. Ja olen nautinud seda protsessi, et olen elanud Norras, Walesis, Taanis, Tartus, Pärnus, Türil, Saaremaal ja veel nii mõneski linnas ja külas. Ok, on olnud ka hetki, kus enam ei viitsi pakkida ja uude kohta kolida, aga teisalt on selle kõigega põnevus, et kuhu nüüd.
Ma ei ütleks, et mu elu igav on olnud. Pigem vastupidi. Olen nii palju näinud ja õppinud. Olgugi, et pole kunagi ülikoolis käinud vaid rohkem ikka elukoolis. Eks meil kõigil ole ju oma tee... Kui selle tee keskmes on usk, see miski, mis mind vee peal hoiab, siis peaks ju ok olema. Mhm. Peaaegu.
Kõige selle elu keskel on mul üks meeletu igatsus olnud elu mitte üksi teha. Kellegagi seda jagada ja uskuda, et keegi tahab seda elu ka minuga jagada.
Ma ei kahetse enda elus peaaegu mitte midagi. Mis point sellel oleks. Ma ei kavatse siin ka midagi lahkama hakata. Mis point sellel oleks. Ma ei taha mitte kedagi maha teha või isegi üles tõsta. Nope. Mitte midagi sellist. A mis värk siis on?
Minu esimene kihlus oli minu varastes kahekümnendates. See suur armumine, igatsus, et nüüd ma saangi enda perekonna. Siis pettumus, mõistmine, et igatsus oli suurem kui armastus. Või noh, kas just seda, aga arusaamine, et me ei olnud meanttobe. Ei läheks sinna teemasse pikemalt, pealegi sellest on 8 aastat möödas...
Minu teine kihlus oli selle aasta Veebruaris. Jep. 2017, Veebruar. Kahekümneüheksane, parajalt katki ja otsimas midagi, millel oleks kindlus, kihlusin ma mehega, kellega poleks pidanud seda kunagi juhtuma. Aga no mis siis juhtus? Kes seda teab. Ma ütlesin, et ei hakka midagi selgitama ega vabandama, ega parandama. Elu ei ole nii lihtne ju, et kõigele seletus oleks. Minu igatsus oli mind sinna kohta viinud, kus ma enam ei tundnud iseend ära. Otsisin turvatunnet ja iseennast. Kihlus läks katki kuuga. Mees läks. Mina jäin. Käisin psühholoogi juures. Käisin isa õlal nutmas. Ema õlal nutmas. Ja sain hakkama kuidagi. Ei, ma ei olnud õnnetu, et kihlus katki läks, vaid et ma üldse astusin suhtesse nii, et mul ei olnud rahu. Et ma ei julgenud enda südant kuulata vaid kuulasin midagi muud, mis tahtis kõike seda, mis ühel naisel olema peaks.
Mõned kuud edasi olin teinud rahu asjadega. Arvasin vähemalt seda. Olin ok, et elan Tõrvas ja töö mul ju ka oli. Rentisin tuba ja pealtnäha liikusin edasi. Ja siis. Siis mõtlesin, et aitab. Enam ei taha. Ei taha suhet ega perekonda. Tahan ainult eluga edasi minna, oma vigadest õppida ja ah savi, saan ju ka ise hakkama. Ja tegelikult saangi. See pole point.
Usun, et inimestena vajame me kõik olla armastatud ja ka armastada. Noh see kahesuunaline värk ikka. Me ei taha keegi jääda üksi ega vananeda üksi. Ja Jumalal olid minuga teised plaanid, sest juba Juuni esimesel nädalal kohtasin ma meest, kellega ma oma elu kavatsen koos veeta. Tema nimi on Tanel Kuusik ja tänu talle saan ma aru, miks üksi mu varasem suhe ei ole toiminud, miks ma pole siiani rahu tundnud ning miks ma ei ole ühegi kihlusega lõpuni läinud. Tanel tuli, nägi, palus mind endale naiseks ja võtab mind endale naiseks. Ma teadsin seda lauset, et armastus esimesest silmapilgust, aga see oli bullshit. Paras pullikaka jah. Ja siis. Siis kohtasin ma Tanelit. Ja enam ei olegi see pullikaka.
Tanel on kõik see, mis ma mehes olen unistanud. Pluss miinus eks, aga kui ma enda plussid tema miinustega ja vastupidi seon, siis me oleme koos üks suur pluss. Tanel on mees, kes armastab oma tööd. Armastab mind. Armastab oma kodu ja armastab Jumalat. Me oleme kui öö ja päev oma olekus, iseloomus, ja ometi pole ma kunagi nii armastatud olnud. Ta paneb mind tundma end naisena ja naisena, kes ei pea mitte keegi teine olema. Pekki. Ma ei pea end varjama, enda temperamenti ja sarkasmi ja koledaimat naljasoont üldse.
Tanel kirjutas mulle kirja 11.Juuni 2017. Kirja, mis pani minu südame põksuma. Tanel palus mu kätt paar nädalat peale seda kirja. Ning see laupäev, 4.Nov, on meil kiriklik laulatus. Võru on muutunud minu Koduks ja Tanel on minu kodu. Kõige ägedam on see, et mul pole ühtegi hirmu. Pigem aegajalt on see tunne, et MIDA PEKKI. Kas päriselt päriselt päriselt. Kas ma olengi kodus. Kas see ongi nüüd see. Ja jep. On. Väga on. See on see minu kodu ja minu mees ja minu elu.
Ps. Novembri lõpust alates võite siis mul hakata külas ka käima, eks. Pliis jaa.!
ikka ja jälle, seesama Kirss

4 comments:

tiinaalt said...

Väga LIKE! Nagu ütlesin - esimesest pildist, mille koos temaga üles panid, oli mul rõõm sinust. Te lihtsalt sobisite. Toredaid viimaseid ootusärevuses päevi sulle! :)

Unknown said...

Kirsika see oli pikk jutt küll ja see on nii armas et sa jõuad ka abielu sadamasse. Õnne ja õnnistusi teie abielu üle. Mul on väga hea meel et oled leidnud selle inimese kellega saad olla igabesti koos ��. Kallis oled Kirsika

Unknown said...

Kirsika see oli pikk jutt küll ja see on nii armas et sa jõuad ka abielu sadamasse. Õnne ja õnnistusi teie abielu üle. Mul on väga hea meel et oled leidnud selle inimese kellega saad olla igabesti koos ��. Kallis oled Kirsika

Unknown said...

Kirsika see oli pikk jutt küll ja see on nii armas et sa jõuad ka abielu sadamasse. Õnne ja õnnistusi teie abielu üle. Mul on väga hea meel et oled leidnud selle inimese kellega saad olla igabesti koos ��. Kallis oled Kirsika