Pages

4.12.10

My story

So I’ve wanted to write down my story in English for a while now… But something has always stopped me. Not having enough time maybe or just forgetting. But I’m about to do it now. Just for some of you who have asked me since you don’t understand English. And I just want you guys to know me a bit better. And I am not ashamed to tell the world that my God healed me from something that seemed impossible to recover from. Yes.
So here I go with this!
I was always a bit chubby, but so what, many kids were. But something inside of me was different. I was always known by my voice, people appreciated the fact that I sang beautiful and that was all they saw; at least it seemed like that to me. Now when I look back I know it is not the truth. But the thing is that I wanted to be noticed not by my voice.
Girls want to be seen by their dads, by boys around them, by their friends and so on. I wanted to be accepted.
And in the near future I paid a price for that…
I was 16. I decided that in order to be liked by people I needed to do something. I wasn’t being picked at school or anything. There were just some things in my heart already from the past that were hurting. Plus I wanted to have a boyfriend. You know, everybody should have a boyfriend, right?
And I wanted to feel like I’m loved the same way my sister was. She was a very petite girl with many admirers. But the one thing I didn’t realise was this: having many boyfriends doesn’t give you the joy and peace in life, it actually just ruins you.
So there I was, 16, just turning 17 in a couple of months and starting to get this idea of how to lose a couple of kilos. I have always been a bit of a perfectionist. I have wanted things to be in order and I needed to gain a control over something. And that something decided to take over.
At first I wanted to lose 3-4 kilos. That doesn’t harm, does it? That was my thinking. I was 1,67 cm tall and my weight was about 68 kilos… I must say I didn’t like my body. I almost never wore any nice clothes, I was ashamed. I tried to hide behind baggy shirts, loose pants. That was me. People didn’t know the real inside story of mine. They saw my shining smile, my always "I am happy" face.
And so I started. I decided that the best way to lose a bit is to start eating 2 times a day. No snacks, no drinks between. So there it was: breakfast and lunch. It was ok at the beginning since I had my first meal in school and second one at home. Oh the joy of losing the first kilos. I couldn’t believe that the first time ever I started to like myself.
But when it gets a hold of you it also knows how to start rolling like a snowball. And eventually it is like a big snowball.
So it took me 6 months. With 6 months I had lost 24 kilos out of 68. You can do the counting. I had reached a point where there was no turning back. No period anymore, no joy, just bare skin and bones…
I still ate something. It wasn’t that I just lived without any food. I loved food. Don’t get me wrong, I had problems, yes, but I loved eating. It was a hate and love relationship. I tried to deal with this somehow.
My parents were panicking. I had gained a control that harmed my family and friends. I don’t know how to even explain that. I was the “drama-queen” at home. People lived under my emotional terror. I said and did things that I don’t want to remember. My dad tried to talk me out of this so many times. Since our family and relatives have never dealt with eating disorders then how could they even help? I went to the local doctors, school doctors. I lied. I didn’t know I lied but I did. I really with all my heart believed that everything is ok. And I really with all my heart knew that nothing was ok. I was torn between the thoughts in my head and heart. It went on for 2 years. I was 18, graduating my school. And I was nothing but bones and skin. I hated looking into the mirror, I was afraid to go out with people. I was afraid they will force me to eat. I had a few friends left who tried to help but I didn’t listen!
So there I was, 18 years old and 44 kilos.
At least I received some help during these 2 years. I had God. Ok I know, you might ask, but how could it even happen to you? How? You are and were a Christian? Well I tell you this, being a Christian doesn’t mean that bad things don’t happen to you. I am as human as any other person!
God was next to my pain and sadness all through these 2,5 years of anorexia. I know it now. I didn’t then… Somewhere in the middle, when my period stopped, I started to get anxious. I mean in the beginning people noticed me, made compliments, because 10 kilos to lose is ok. In the end people whispered when I passed by. And I can’t blame them. I felt sick to my stomach because I knew I had made a huge mistake. I knew I was going to lose my life like that. I knew I had a chance of not having any babies ever. But what could I do? I was like an animal that had been shot at and now was bleeding to death and didn’t know how to survive.
It was 2006, just the time my exam-period almost started. I went to the toilet and it had happened before but never that much. Blood, a lot of blood.
On a same day my mom took me to a local women doctor and first time someone told me into my face that hey you have a problem. You need help and I cannot help you. So she convinced me to go to Tartu. I was ok with that because it seemed like I might stay there for 2-3 days. But the thing is that nobody told me about 3 weeks.
I was supposed to go on a summer holiday, but one place was open suddenly. I know it was a miracle that I got in so much earlier. So in March 2006 I was in a hospital for 3 weeks instead of 3 days that I thought.
In my own little head I was thinking this: “Hey who needs 3 weeks; I can do it on my own. I just need to eat a little bit more!” But see, the thing is this, I only ate maybe 500 calories a day eventually and a little bit more in my mind was maybe an apple.
So I was scared on a first day. I knew nothing about the treatment. I knew nothing about right eating anymore. Morning arrived, I woke up; breakfast time; huge pile of porridge, 2 sandwiches, an apple, a bagel, hot chocolate. I was almost dying. I was scared like I said. But this was nothing as I learnt later. In 2,5 hours we had to eat a chocolate or something. In 2 hours we had lunch: potatoes, sauce, meat, milk, 2 breads, and something for dessert. In 2 hours we had yogurt. In 2 hours we had dinner: some soup… and so on! 5 times a day we were given food. I was eating like a grown-up man who does sports every day! Can you understand my agony now? I was literally in pain every evening, because my stomach couldn’t bear all this food. It was a lot. Yes, I got used to it on a 3rd week, but until then… Eating disorder is no joke. It is a sickness that wants to destroy your body. It is no way that one can come out of it without paying the price.
We had to talk to psychologists over these 3 weeks, meet doctors and had lots of tests and lots of food. It is a time that I never want back. I got free food as a treatment.
I was afraid. I was afraid that I’m going to gain all the weight back and more. I was afraid that I am going to be fat. All these things needed to be talked through. Oh and we talked there.
I met with many girls that had awful problems; problems that I don’t know if they ever got rid of. (There was a girl in my room whose parents had started teasing her while she was kid (that she was fat and so on), and when she was 14 she had both anorexia and bulimia, not a single normal word came out of her mouth anymore and the way she looked at you, there was no emotions left).
I know I am free now. But sometimes I still pay the price.
After 3 weeks I went home. I knew already then that my hospital time wasn’t for my bad. It was for me to learn how to eat again. And it dealt with problems, deeper problems. You know, eating disorders isn’t the problem, the real issues are deeper. It is just the result of the problem. So I mean it’s the same with cutting, or alcoholism and drug addicts. These things are the result of some other problems. So believe me when I say this, dealing with the real issues might be the hardest things ever…
It took me 1 whole year to gain the needed 15 kilos with the same eating I started at the hospital. And it took me 1,5 years to get my period back.
Yes, there are days when I don’t like the way I look. I stand in front of a mirror and think bad thoughts. There are days when I hate compliments. I don’t know how to receive them. But I eat. I eat like I didn’t in these 2,5 years. I love food like I said in the beginning of this story. And I have never stopped loving. 59 kilos is so much better than 44. I know so you better believe me!
I can still be a control freak. I have noticed that whenever I have some harder times in my heart, in my life, I lose appetite. And then I start losing weight as well. It is hard for me. I am not saying that I am still practising eating disorder habits but I am a woman. Women in this world face all kinds of challenges. Starting with magazines and ending with Facebook. You see, the thing is that this world dictates us how we should look and what we should eat. But God says to me and you: All beautiful you are, my darling; there is NO flaw in you! And He means it. It is not just a saying. Oh cmn, if God didn’t want me to know I’m pretty He would not have put this scripture in the Bible. Right?
I love saying to my girls how lovely they are. How beautiful they are, because they are. I love saying to young woman that they don’t need to look love from wrong places and find help from some bad addictions. Eating disorder is an addiction, sad, isn’t it?I know that this writing isn’t perfect. In many places it is all over the place, but I don’t care. I care that maybe someone is reading this and finds some help, some comfort. You know, there is a way out. I am a good example of that.
And to finish, I mean, I wouldn’t be here without God. So many people go to search help from weird and wrong places. Don’t do that. Ask Him to show you the way out. He will. He is a loving father.
I love u, my friend. Thanks for reading, thanks for not judging me for what I’ve done.

22.11.10

Wedding

...invitations.
Yes, Im already making them. I just feel like Im gonna get a job starting January (ok, nothing is sure, I havent even applied anywhere, I just would like to have a job...) and I probably wont be having so much free time then anymore. So Im making a lot of stuff now already. Including wedding invitations. Im making them myself and thats why it takes tons of time. I have made 20 by now and still 25 or so to go. + non of the cards have anything inside yet coz some of the details arent fixed. So no info inside. just empty cards which bytheway are dropdeadgorgeous. I must say Im totally loving them. And I know Bible says that dont applaud to yourself, let someone else do it... but this time I somehow just like my own work. :)
Oh and we´re gonna have a FATHERS HEART CONFERENCE in 3 days in Rakvere. SO be there or you´re not my friend anymore. Ok, JK! :D
Love you :)

18.11.10

Constant stomachpain

Crap. I can even say the s word but dont want to. Oh. Why is it always before something I am about to do or some event, or a trip or...
Stomachpain.
For 3 days now.
Went to bed around 11 yesterday with the idea of sleeping. Ok, stomach was hurting a bit, tried to ignore it. Then around 2 o clock the pain was unbearable, took a painkiller. And then woke up dad and ended up in an ambulance. FUN. They did tests for 2 hours and then sent me home, coz nothing was found. Was suppose to go back today, but seriously I have had enough of these doctors in Paide. I might go to Tartu, to get some tests done there. Why is it hurting, I mean its not normal. Right? :/

15.11.10

I must be going nuts

Im loosing myself here. Seriously. I need a job. I need to do something that makes me happy. I know there is no way Im going to find a job at a time like this, but starting January Im hoping for something new in my life. Im so wanting to go to Tartu already to my friends and Timo. And Im going crazy because of that.
Im going to buy some stuff tomorrow so I could at least make some handycraft and be happy with this. I have 3 free days this week left and I need to do something with these days coz today I am just... Oeh no words needed.
And of course The Wedding. I mean I hope I wont be this panicking bride who wants everything to be P.erfect. Yes. I hope it works out without me going crazy even though it feels like I am already. Watchin pics every day online... And having thousands of ideas but not really knowing what will work, what not. I seriously wish I could go to Tallinn or Tartu with some friends and go through all the wedding shops and find a dress that would fit perfectly so at least this one HUGE thing would be done.
Jup. Thats me at the moment. A big mess that wants to get out. I love home and everything but seriously, it feels like cage at some point.

12.11.10

How...

...God blesses!
Went to Finland last week on Friday and came back this Wednesday. It was a great time (of course every trip has its bad moments and so did mine) and I had a lot of things happening to me.
Since I was babysitting Ester just before the trip for 2 weeks I got a little money from my parents. Ab 100 Euros. So I did buy a new winterjacket and some little stuff for me and Timo. And so the 100 Euros was gone by the end of the trip. But not really. Here is the thing. I still have that 100 Euros now. U ask me how? I will tell you.
2 people, both of them, decided to bless me with 50 Euros... And so in the end it feels like no money was spent but somehow I have new clothes in my closet... How? God provides.
I put this 100 E into my wedding envelope. I love my wedd envelope. It has about 250 Euros already and all of it has been a blessing from friends... I love how God provides.
God blesses also in other ways. Through encouraging words ("You have a beautiful voice, you have a blessed voice, a strong voice")... through beautiful and long hugs (people crying on your sholder because they feel the love of God through you)... Through gifts (recieved some good gifts during the trip) and through His word and worship.
I am a blessed woman. Im getting married. I have a home now. Even though I still dont have a job Im blessed. Blessed to be where I am. I do believe that coz when the storms come I have something to hang on to!
My wedding planning is sometimes driving me crazy. I love it and I dont love it sometimes. I love the detail stuff, finding things, I hate the money side... I guess every bride and groom have gone through the same hate/love relationship.
Its a bit strange to plan a wedding at a same time with your sister, but good also. You can share thoughts and ideas and... I love Vaarika. I LOVE that both of us are gonna get married in the coming year. Wow, its gonna be KIRSIKA PAPPE and VAARIKA MACDONALD then. :D How weird? :)
Alright.

8.11.10

SO

If u read my blog, please leave a note here coz I really so much want to know who in the world are coming here... since I have this add here where I can see all these countries and places from where ppl visit my blog, I mean you are so many... who are you? :D haha

2.11.10

Ester :)

Küsisin siis Essult, et kust sa nii pruunid silmad said? Ja tema vastu : Jumal andis! Ja siis joonistas edasi...
Ester armastusest: Seda et ma armastat emmet ja tema süda on punane ja et meie perekonna süda oleks punane! :)
Essu nali nr.2. Armastan ju meie perekonda. ISEGI Timot armastan! :D

31.10.10

Ester

Essu hakkas täna kell 7:50 rääkima, et tema tahab multikaid vaatama tulla. Ja tuleme siis elutuppa ja ma panen arvuti tööle... ja kell on 7:00... SHOOT! Tegelikult nii ju ongi, sest oli kellakeramine. Oeh, kuidas ma ei mäletanud. Ja multikaid ka ei tule mingi enne kahte tundi. Päris tore!
Homme on FB! Eks ma annan sis ülevaate, kui mitu kirja jms jura mul seal on selle 7 päevaga, kui ma ei ole käinud. A ja ma panen endale piirangud peale. Mingi 30 minutit iga päev, no more! :D
Igal juhul kell on nüüd 7:01 hommikul... vägev

http://weddings.theknot.com/pwp/pwp2/view/MemberPage.aspx?coupleId=5205228278115127&MsdVisit=1 = see minu ja Timi pulmakodukas muide! ;)

29.10.10

Ma vist...

...hakkan vanaks jääma. Olen terve reedese päeva telekat vaadates veetnud. Stupid huh? Ärkasin kell 7.16, kui Essu minu kaissu tahtis pugeda ja siis pidime juba üles tõusma, et ta kella kaheksaks lasteaeda saada. Selline hommik ja päev siis. Minu reede.
Minu reedeõhtu aga tuleb huvitavam natuke. Toon kohe varsti Essu koju ja siis teen talle süüa ja siis hakkame joonistama, multikaid vaatama ja siis tuleb pesu aeg ja panengi ta tuttu. Ja nii suht iga päev.
Ühesõnaga terve nädal on veel ees ja siis lõpeb mu 2 nädalat lapsehoidja tööd. :)

28.10.10

4 days

Now it has been 4 days. I decieved today for 1sec. I just clicked on FB page to see how many letters and notifications... 5 letters and ab 20 notifications. I am getting unpatient :D On monday I get to read all this stuff then. Not fair. Hahaha.

27.10.10

3 days

Ive been 3 days without FB... Going crazy, seriously! :D I mean its like I want to know whats going on there. And Ive pressed a few times accidentally on FB page and then it clicked that Im fasting... haha... So I still havent been there really! So I mean in the beginning of next week I probably will have like 50 new notifications or more. Addicted. I know. :)

25.10.10

:D

Emo lõppegu.
Hästi. Läbi. :)
Teen Feissbuki paastu. Päris igav on nüüd!!! :D

23.10.10

so...

...here is the thing.

Im tired. Im tired of some stuff in my life. Im tired of having no fire. Tired of telling not the whole truth about my heart-condition. And tired of people not caring about people. Tired of being at home. Tired of running between places to be in a contact with the people I love.

I am tired of singing songs that have no meaning to me. I do love worship. Thats not what Im saying here. Once Katja told me that she doesnt want to sing if God isnt telling her stuff into her heart. I know what she says. Ive been there AND I am there. I am made to worship. Its just sometimes I am singing songs and actually doesnt mean it... Have you heard JASON UPTON song that starts : ... tired of telling You You have me, when I know You really dont... If my silence is more truthful...

Well, thats how I feel. Im tired.

And I feel a huge sadness in my heart. Somehow I feel I have been left alone. I have family. Yes. I have friends. Yes. I have a fiancé. Yes. BUT all of them are going on with their lives. And Im sitting here. with no changes. NO fire in me to go on.

Yes, I do wait Fathers Heart Conference in Rakvere. And I know it wont be just another conference. It will be a place of healing.

And I miss my friends constantly. Living in Tartu was easier. At least I had them when I needed them and even when I didnt need them for any certain reason, I still had them close. Now I have to drive 1,5 hours to see any friends at all. It makes me sad and lonely.

Oh and one more thing. I think way too much. Thoughts of sadness, lonelyness and something that I cant say here.



I need a change.



Oh. And 2 weeks at home with Ester and Morri. Not helping a bit.

20.10.10

Vihm



Sajab. Nii mugav on toas olla. Tean, et pean õhtul õue minema, sest 5-6 ajal läheb mul buss tartusse. Armastan Tartut, sest Tartus elavad mu kallid sõbrad. Ja hetkel ka mu Tim. :)
Aga enam ei armasta kottide pakkimist. Armastan hetke, kus juba kohal olen, aga mitte hetke, kus peab alles minema hakkama, bussidega jamama ja kõige selle eest ka maksma. Tartus käimine ei ole odav. 180 EEK edasi-tagasi + tartu linnaliinide piletiraha + toit! Ehk siis ikka läheb. Olen paar päeva seal ja tean, et 500 eek on läinud. Ja seda on veel miinimum-öeldes.
Jään esmaspäevast 2ks nädalaks Estriga koju. Ema-isa lähevad Soome sssõpradele külla ja kogudustesse teenima.
Olen kuidagi sellises ootavas seisus viimasel ajal. Ootan konverentsi. Ootan Vaarika tagasi tulekut. Ootasin emme terveks saamist. Ootan pulmi. Ootan veel midagi... Kogu aeg ootan ja ootan. Mis siis ikka...

13.10.10

Vali Vabadus

4 years ago. My graduation. The time I was set free.

So I did it. I gave lectures about eating disorders. 5 times telling my story isnt easy. I didnt cry or anything, it was just a bit weird. Seriously, how do you tell girls that you didnt had your period for 2-3 years and your weight was just 44 kilos when you were 18 years old. Not nice things or not comfortable things.
SO I sat there on my first lesson on Monday and I had all kinds of thoughts in my head. WHAT should I tell them, where should I start. I know, Im gonna be more clever next time, Im gonna make some internet stuff to show them and some powerpoint stuff and some keywords to myself because in so many times I lost where I was going. But all of them listened. Not one of them looked bored. Because it was MY STORY. My story of freedom. How He set me free.
Some of them had questions. Some of them didnt say anything. BUT I said something to all of them. I didnt tell them how they HAVE to live their lives. I just told them how beautiful they looked and how this world is messing that up. How everything around us tells us what we have to look like and what measures we have to have. BUT we have a choice to make. We can choose to go into this addiction (eating disorder is like any other addiction) or we can choose to stay the way we were made and maybe do a little sport instead.

I love my God, my Daddy, who set me free 4 years ago so I could be me today. I love that I am engaged now. I love it. I love that I have a wedding to attend to next year on the 4th of June. How great is that? Hah? :)
I love that I can eat and pray and love (even though I disliked the movie)! :)

10.10.10

Mixer and blender

Since so many things have been going on I decided to write a blog about it.
My mom.
I love my mom dearly. She is one of the most amazing person in my life since she gave me life when nobody else wanted me. She carried me for 9 months and she gave birth to me. I love her. And now something is causing her to stay in bed for days. Its been 5 days now since she collapsed. Wow. It is crazy. Its the first day today when she is able to go to the toilet with the help of my dad. And she ate my macaroni and cheece. Which made me happy. I have been home now helping my dad to take care of home, Ester, mom and Mr. Morrisson. It is not an easy job. And first time in my life I realize that the job my mom has been having here at home as a MOM... well I put it sofly: IT IS CRAZY. I am tired after 5 days. And imagine my mom, 5 years! 5 YEARS...
I pray that my PAPA will heal her. Every inner part of her life...

Eating disorder.
I am going to Põltsamaa tomorrow. I was asked to give 5 lectures about eating disorders in a local school. I am thankful for this opportunity and in a same time I am scared. I have never talked to teenager girls about this stuff. I have prayed to God for Him to give me opportunities but this is the first time Im really doing something to influence the youth today. AND I am thankful just a bit scared.
I realized yesterday that Im not gonna tell them what to do and what not to do. I am called to tell my story, my testimony. This was my life and now Im passing it on. I am excited.

Timo.
I miss Timo. He is working nowadays. He has a job in this cafe in Tartu called CAFE TRUFFE. And I must say Im a bit jelaous. I know plaplapla, jelaousy is not good in any ways, but I mean he is handsom and these kind of cafes... shalala kabumm... He has gotten 2 mobile numbers already from pretty girls... Who wouldnt be jelaous? Anyway I am. Ok, just a bit... Because I know he loves me me me. ;) ;)
We are getting married next year on the 4th of June. The date is official now. :) And am I happy or am I happy?
I am a planning freak. Yes. I am watching pics and thinking of what to have and what not to have, every single day. I am already looking forward for the 2 days Im not home next week... :D But I love it, I mean I can dream and I know my daddy in heaven will fulfill these dreams. :)

What next?
I have no idea because I just dont. I know that right now Im staying home helping my parents as much as possible. I love them and Im gonna be around as much as they need me. They dont have a job now and so dont I.
I know Im gonna get married next year but as for so far... God knows. :)

Bye

6.10.10

Huvitav

Ma olen viimasel ajal Jumalale mõelnud. Ja küsinud mõttes, et kuidas Ta saaks minu lugu kasutada. Kasutada nii, et ka teised sellest kasu saaksid...
Ja Jumal vastas. Sain üleeile kõne Põltsamaa noortejuhilt, kes küsis kas ma tahaksin sinna kooli minna loengut andma teemal TOITUMISHÄIRED. Ja ma ei hakanud edasi küsima, lihtsalt ütlesin JAH. Sest kui ma ise olen Jumalalt võimalust palunud ja tema on mulle võimaluse andnud, siis... Ok, pean tunnistama, et natuke kardan, sest ei ole kunagi ju mittekristlaste ees sellest rääkinud. Ja pean Isalt tarkust paluma... Et kuidas ja millest peaks rääkima. Kas kõigest või osaliselt... Aga ma ütlen, ole teinekord oma soovidega ettevaatlik, need lähevad täide! ;)

Olen Mustvees praegu. Naudin sügist. SIIN ON SÜGIS NII ILUS. Ma ei saa õuest silmi ära... Lihtsalt nii ilusad värvid ja sügavsinine Peipsi on õue peal... Huh, armastan siin olemist. Selline tunne nagu aeg on seisma jäänud ja midagi hullu ei pea tegema. Ja see tunne on hea.

Emmel-issil ka rahu ja rööm südames. Neil on Isa pere, kes neid toetab palves ja südmes ja sõpruses. Ja neil on mingi imelik tuur praegu, hullult mööbeldavad kodus. :D Eemmn, ehk selleks, et aega parajaks teha? :D

Olgu. Ilusat sügist, mu kallid musid ja nupsud :D

1.10.10

What is you passion?

Live your dream, and wear you passion.

28.9.10

A visitor

We have a visitor with us for some days. And no one expected these kind of news.
Last night we found out the reason for her visit from Canada.
They decided to reduce one team from drama ministry that my parents have been doing for 12 years or so... and that team is my parents. They will take away the car in the morning which leaves us carless and... My family´s world has turned upside down. And I must say I cried myself to sleep last night. Its going to be a little tough times now. So if you have some time, pray for them. Pray that God would provide and give everything necessary. Everything. I love Daddy God and I still want to trust Him in my family situations...
Its 7.31. a.m and Ive got no sleep thoughts anymore.

27.9.10

Thank You




Thank You Daddy that You have delivered me from anorexia.
That You have set me free so I could live and glorify You!

24.9.10

Pagar



Mulle võite järgmine kord pagarimütsi kinkida sünnipäevaks vms... Ma muud ei tee kui küpsetan, shokolaadi küpsiseid, soolaseid pirukaid, magusaid kooke, saiakesi. Ja siis sööme tavaliselt need ise rõõmsalt ära ka. Ja mitte ainult, viimati tegin ise jäätist, mis muidugi ei olnud nii hea, kui ma lootsin, sest põhikomponent oli vahukoor, mis mulle üldse ei maitse !!! Seega küpsetamise juurde kavatsen ma siiski jääda... :)
Kodus ei olegi eriti palju teha ju, vahel käin Morriga õues, vahel koristan, vahel magan, vahel teen süüa... Ja Timo on ka veel viimaseid päevi siin, siis läheb Tartusse ära, ametlikult tööle! Whuuheei. :) Ja minust. Otsin jätkuvalt tööd, usun, et Jumalal on parim. Olen lubanud Essut veel oktoobris hoida, mis paneb mulle kohustuse oktoobris kodus olla! Tark tüdruk! :D
Igal juhul... Pagar Kirsi!
;)

22.9.10

:)

"God gave you a sex drive and said it is good! The goal is to learn how to manage it." - Kris Vallotton

20.9.10

puup

Ma ütlesin "kaka" ilusas inglise keeles! Siis ei kõla see nii koledalt...
Otsin tööd, ei käi koolis, kuulan Estri vingumist ja mõtlen, et mis ma tegema pean. Kuhu ma edasi pean minema? Tööd leida ei ole üldse kerge, pidevalt mõtlen, et oleksin pidanud vist Inglismaale lapsehoidjaks minema, aga see poleks lahendus olnud!
Nimelt, täna 2 kuud tagasi me kihlusime Timoga, "time ise a fly"... Ja kuidas ma lähen ära umbes 6ks kuuks lapsehoidjaks Inglismaale? Nii kaugel ju teine. Ja samas kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Olgu, tunnistan, ma natuke kahetsen. Aga ainult natuke, ok? :)
Vanematega elamisel on omad plussid ja miinused. Söök on tasuta, tuba on tasuta, pesu pestakse ära jne jms! Ja miinused - ma näen peaaegu igapäev oma vanemaid ja kuulan, kuidas ester kisab päris palju... Ja ohkan omaette, et vbl tõesti oleksin pidanud edasi õppima minema ja sellega, mis mulle antud, midagi tegema.
Pulmade kuupäev ei ole ka paigas. Ja loodan, et ühel päeval ikka on paigas (mul on üle pika aja melanhoolitsemisemesituju)... Ehk leiame selle õige päeva, õige koha ja õige...
Kui vaid teaks, mis peale pulmigi saab. Ei tea sedagi.
Vahel tundub, nagu Jumal oleks kadunud kuskile kaugele ja minu siia maha jätnud.
Timo sai tööd! :) Cafe Truffe Tartus. Hetkel on ta kahel proovipäeval käinud ja oktoobri algusest peaks ametlikult tööle saama! ;) Käisin tal seal ükskord külas ka, päris hea nägi välja (loe, mmmmm)!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! :D

Ühesõnaga ma ei oska hetkel midagi oodata, sest midagi ei ole lähedal!
Igatsen vaarikat ja sellega lõpetan...
kirss

4.6.10

:)

4 Juuni on käes.
Homme on minu lõpetamine. Elleri kool ongi läbi ja ma ei suuda seda uskuda. 3 aastat täis uskumatuid seiklusi... Ja samas nuttu ja vaeva ja...
Heidy Tamme kontsertid, Vanemuise esinemised, Eller Rhytmhics esinemised, Suur Maalritöö, uued lood, solfedzo pisarad, kontsertitel käimine, uued inimesed, harmoonia - mu lemmik, Kaidi armas kõht, lindistamised, Urseli imelik huumor, Vootele abivalmidus, pidev kolimine... Jne jne.
Ja saabki läbi. Pakin asju. Jälle. Seekord, et Türile tagasi minna.
Ja nutt tuleb kurku, sest... kuidagi raske on ju minna jälle.
Ja samas on mul nüüd Timo. Me peame koos otsuseid tegema. Tuleviku suhtes... Ja, koos edasi minema. Koos. Ma olen 4 aastat nii friiking iseseisev olnud, mul on raske kedagi teist usaldada. Ta armastab mind nii palju. Iseseisev Kirsika on ise harjunud asjadega hakkama saama. Aga mis siis ikka. Tuleb teisiti. On teised ajad.
Mul on imekaunis kleit homseks. Ja... huvitav, miks tüdrukute jaoks just need asjad nii tähtsad on? Soeng, meik... Mehed käivad pesemas, panevad ülikonna selga kõik. Naised käivad pesemas, teevad meigi, teevad soengu, raseerivad jalad jne jne jne. Ja riideid valivad ka mitu päeva. :D
Olgu, olgu.
Ilusat suve ja mõelge siis mo peale ka. :)

25.5.10

25.Mai

Ma ei suuda uskuda, et käes ongi viimased kaks Elleri nädalat. Mul on veel 1 arranzeerimine, suur lõpukontsert ja 1 lisaaine jäänud... ja ongi kõik.
Käisin eile Timoga kleiti ostma. Mina ütlen, et sain oranzikasroosa kleidi, Timo ütleb, et sain oranzi. Hahah. Ühesõnaga, väga ilus, maitsekas, pidulik ja tagasihoidlik. Mul ei ole kunaaagiiii nii ilusat kleiti olnud! :D Yeah yeah. nii lahe. ma olen õnnelik ja tänulik.
Mul on siiamaani kõik eksamid õnnestunud... solfedzo, harmoonia, eriala tehniline jms... Ja mina veel ei uskunud. Selle asemel muretsesin. Kogu aeg muretsen. Ma olen murekoll vahepeal. Ja see on kole. :/ Aga Jumal on ustav olnud ja tõesti mind aidanud, sest ma ise oleks murdunud juba.

Ja siis ongi varsti suvi käes. 5 Juuni on mu lõpetamine. Ja siis on tühi maa. Nagu peaaegu täiesti tühi ja ma ei teagi, mis saama hakkab ja ma päris kardan seda. (mäletad, murekoll...)
Kas minna Ameerikasse, kas jääda Timoga Eestisse? Mida mu süda tahab?
Ma pean ausalt ütlema, et olen veidi väsinud. Väsinud inimestest, kelle arvates inimesed, kes puhkavad või kes ei tee nii "väärtuslikku" ja "töökat", on rumalamad. Ja kelle arvates on jura, kui ma edasi õppima ei lähe. Aga ma ei taha äkki minna ja mis siis? Kas ma olen selle pärast halvem? Arvatavasti ei ole ju...

Ja samas koju on veidi raske minna tagasi. Eks ikka väike hirm on sees, et mis saama hakkab. Ja samas ma olen 23 aastane... Võibolla oleks mõtekas sügisest tööle aastaks minna? Raha teenida ja siis kuskile minna...? :) Ma ei teagi.

Edu teile kõigile. Nautige suve... ja olge tänulikud. Meil on kõik olemas ja me ei pea millestki puudust tundma.
:)

6.5.10

1 päev

Ja järgi on veel 1 päev Isa Süda konverentsini. Mul süda igatseb midagi näha ja samas olen ma kuidagi väsinud. Ma palun jõudu, et ikka jaksaksin 5-l koosolekul laulda. Olen mitu päeva siin väikest haigust põdenud, aga Jumal on mu terveks teinud juba. Kurk on kõige olulisem, mis peab terve olema!
Kooli lõpuni on alla kuu jäänud. wow. Mõned eksamid ja ongi läbi. Vahel on nii raske uskuda, et peale kolme aastat ongi kõik. Eller saab läbi. Ei ole enam Urselit ja Tartut siis... Kuidagi imelik üldse mõelda nii. Aga eks siis hakkavad uued tuuled puhuma ja südamesse asju sosistama. Jah :)

Nautige oma igapäeva, meie ei pea tegelema söögi otsimisega prügimägedelt ja jalas kandma vanu saapaid ja heal juhul pükse, meie ei pea näritud madratsitel magama ja lootust otsima, meile on see kätte antud juba. Palun Jumalalt, et ta hoiaks armsaid Haiti lapsi, kes on kodutud kõige laastatuse tagajärjel, mis seal toimunud on!

1.4.10

Miks...

...sa tahad olla keegi teine?

Sa vaatad pilti, kus seisab ilus tüdruk, seljas ilusad riided, käes ilus kott, jalas ilusad kingad, käekõrval ilus poiss, selja taga ilus auto, auto taga ilus maja, maja taga ilus meri ja mere taga ilus päike.
Ja sa tahad olla ise see ilus tüdruk.

Sa vaatad pilti, kus seisab ilus tüdruk, seljas ilus pesu, pesu all ilus keha, keha taga ilus mees, mehe taga ilus tuba, toa sees ilus mööbel.
Ja sa tahad ise olla see ilus tüdruk.

Ja siis järsku saad sa aru, et sina ei ole see ilus tüdruk. Ja sa mõtled, et sina ei ole väärt seda, mis temal on. Sa mõtled, et miks sinule ei ole antud sellist keha. Miks sinu tuba ei ole nii ilus. Miks sul ei ole nii ilusaid riideid. Ja miks peavad sinule sellised juuksed olema. Ja üleüldse, naeratada sa ka ei oska. Hoopis hirnud nagu hobune.

Ja nii päevast päeva ja aastast aastase sa vingud oma keha, oma juuste, oma auto, oma maja, oma mehe, oma ELU üle. Ja selle asemel, et olla tänulik oma keha, oma juuste, oma auto, oma maja ja oma mehe üle, sa vingud. Muudkui vingud ja unistad kellestki teisest. Et sina oleksid keegi teine ja kõik oleks midagi muud.

Ma kahtlen, et see on Jumala plaan. Ma kahtlen, et Tema tahaks, et ma kogu aeg vinguksin. Ma kahtlen, et Ta on röömus, kui mina olen kurb. Ma usun hoopis, et Ta armastab mind nii väga, et enam rohkem ei saakski. Ma usun hoopis, et Ta on andnud mulle parima keha, parima naeratuse ja parima poisi. Ja parimad vanemad, parima kodu, parima tuleviku.

Ma ei taha olla see tüdruk, kes tahab olla keegi teine tüdruk!

19.3.10

Mul on...

...kriis.
Ma laulan liiga kõvasti ja mitte üldse nii hästi. Ja siis mul ongi kriis. See ei ole ju hea, kui nii on. Mingi tähelepanuvajadus? Või lihtsalt harjumus...

13.3.10

Im in love...

Coz He is in love with me. The Creator of all the Universe. And there is NOONE who can convince me otherwise with all the theology in this wicked and fallen world. Maybe I cant always say something when people start to question ab my faith... But I realized one thing today. The creator of this beautiful world is my creator as well and He loves the way I laugh, the way I walk, the way I smile, the way I talk and even the way my body is built, duuuh, of course, coz I am made by Him. He has said in His word that I am fearfully and wonderfully made... Doesnt that say already everything? No further questions... No doupts. He has started to talk to me about my life, about the way He created me... That I was no mistake, no outsideofmarriageborn (even though it is like that by outside standards). That He had planned me and wanted me. whoah, I have "known" it all my life, but believed it? Nope. But I do now. I know He has never forsaken or abandon me coz He loves every bit of me. Every cell in my body has been put together by Him, the Father of all the Fathers and Mothers. I guess I dont have to make any sense right now. Well, I dont really care. IF being a mess helps me to get closer to Him, then I might wanna do it. And I think that I want Him to write me life story. Every aspect of this life. Im sure its not going to happen by snapping my fingers or rolling my eyes and sitting on a seat waiting... But really giving. Giving a bit by bit to Him, the LOVE.
whoooah, and love... HE IS LOVE, do u get it? If He is love then He also wants to take care of my love life, He wants to write it. AND u bet He is gonna, coz it is wonderful. If He is love then He should know all about love... and oooh when people get it one day, the world will be a place where little 12 year old girl dont get preagnant by 14 year old boy... and 20 year old girl wont be heartbroken by tens and tens of relationships she has had in the past... and 25 years old boy wont be looking for another girl to have sex with but someone to give his heart to... or even better, GOD!!!!!!!!!!!!!!!! I would love to be the one.. ooo actually I can say it with pride, I am pure sexually. and IM proud of it... but more then that Im thankful to God for that. I can say one day to the man Im getting married with that I did it, I waited for you to ask my hand, to pursue my heart and say: Im ready to give myself to you! And he can take my hand, put a ring on my finger and take me to the althar. Is it a stupid fairy-tale? NOPE. I doupt it. It is my beautiful fairy-tale, but in real life. I know storms will come and surely Im not a saint. :D Haha, Nothing like Jesus. But Jesus had times of struggle and pain and hurt. He was a man of God. And Im gonna be a woman of God, o no, I already am but I have just lost it in the middle of storms and worldy thinking. crazy. I was once called crazy-cherry... now I know why... I think it has a twist on it... You can look on it and say... crazy, lunatic, stupid.. But I can say, crazy enough to dare to say to the world: Im different. I am tired of living a half-christian half-world way of life. T.I.R.E.D. Do u hear me? Tired? Are u not tired? I sure am... I am tired of always wanting everybody´s approval when I actually need Gods opinion and... Im tired of being the girl to everyone that is flirty and ... whatever. I want to live a life to my daddy. the daddy that loves His little girl enough to write HER story for her and only her. Thats the story I desire to have. Tired of this world. The bible says Im in this world but not from this world....
I cant stop. :D Something is going on inside of me... it bubbles up and doesnt want to end. It started a month ago and... is continuing.
stop cherry and breathe... its a new start.

17.2.10

love

EVE WAS NOT TAKEN OUT OF ADAM´S HEAD TO TOP HIM, NEITHER OUT OF HIS FEET TO BE TRAMPLED BY HIM, BUT OUT HIS SIDE TO BE EQUAL WITH HIM, UNDER HIS ARM TO BE PROTECTED BY HIM, AND NEAR HIS HEART TO BE LOVED BY HIM.

Kas...

...igas halvas ikka on midagi head?
Jooksin eile koolist kahe ajal koju ja esimese asjana wc-poti kohale. Terve päeva oksendasin ja kui ei oksendanud, siis tegin midagi muud. Ei maini siin igaks juhuks seda sõna. Täna on ka imelik olla. Mul on riisi, banaani ja vee dieet.
Seega küsimus, kas igas halvas ikka on midagi head???

1.2.10

Imelik päev

Täna on üle pika aja üks imelik päev selja taga... Tõusin hommikul pool 8, et kooli minna. Sain õnneks Meelikesega (kes veel ei tea, siis ma kolisin ära Maranata majast. elan sõbranna juures nüüd!) kooli juurde.
11-st oli HALLI proov, kuhu peaaegu mitte keegi ei jõudnud, v.a. mõned ustavad ja kell 12.00 pidin stuudiosse minema, kus oli valge ja musta lindistamine. Jõudnud stuudiosse umbes 1-2 ajal, selgus, et me ei lindista, sest neil oli vaja alles instrumente sisse mängida ja et kolmapäeval on kõikide osade laulmine jne jne...Sain autoga kooli juurde tagasi, kus tahtsin harjutama minna. Klassi polnud.
Ja siis kõndisime Vootelega bussi peatusesse, kust tema läks oma koju ja mina astusin bussi peale, et oma koju minna. Olles poole maa peal (Rimi juures umbes, seal silla juures), tundsin südames, et peaks kotti vaatama, kas võtmed on ikka kaasas. Polnud. Topelt jess.
Vaja kesklinna tagasi minna, sest Meelikesel olid võtmed. Bussi pealt maha, kõndisin kesklinna (kes veel ei tea, siis on täna terve päeva tuisanud jms) ja läksin teise bussi peale, et Meelikese töö juurde minna, kuna temal olid ju võtmed. Jõudsin siis ta juurde, ja sain võtmed. Läksin jälle bussi peale, et kesklinna minna, et kesklinnast teine buss võtta ja koju sõita. Kell 4 olin kodus. 2st hakkasin tulema ja 4 olin kodus. Huvitav. Kodus läks kõht tühjaks, ja mõtlesin putru keeta, kuna muud polnud. Meelikesel on uus pliit ja muidugi, piim kees üle ääre. JESS. Kraapisin ja nühkisin, nii et näost lilla.
Minu päev.
tänan tähelepanu eest.

20.1.10

Ooh

How I WANT YOU GOD. How I need You.

12.1.10

WOW

Olin vaheaja viimase nädala Soomes konverentsil. ISA SÜDA. Väga hea aeg oli... emme-issi-Essu ja Timoga. Pole sellise seltskonnaga veel reisinudki. Aga igal juhul. Nagu traditsioon, tuleb peale head aega mingi rünnak või mitu. Igal juhul, sõitsime pühap. õhtul peaaegu kraavi. Avarii. Isa paiskus autoga teelt välja keset Helsingit ja kui autol poleks rauda ees olnud, oleksime hullemini crashinud. Tänu Jumalale hoidmise eest.
Ja eile... Tulin Tartu tagasi. Kõik oli must, räpane, külm... köök oli koristamata, suured prügikotid, pliit söögiga kokku mätsitud ja kinni kiilunud ja kui ma pesu pesema panin ja mõned tunnid hiljem välja võtma läksin, oli pesumasin vett täis, seeeebivett, ja pidin hakkama käsitsi tervet masinatäit pesu üle pesema. Ma armastan vahel Tartut. Ja mu kõrvaltuppa kolib mees, kes on kurt. Kui palju enam saab viltu minna. Terve eilse õhtu klopsis ta kõrvaltoas mingi haamriga. Panin muusika siis mängima ja hakkasin koristama. Koristasin kõik ära ja käisin veel Vaarikal külas (ega teda ka rünnakud ei jätnud) ja tulin tagasi ja koristasin edasi. Ja internet ka kõigub. :) Ja kõige selle keskel mõtlen ma, et mul on vähemalt katus pea kohal, ja ma tean, et ma saan hakkama. Samamoodi, kui minu pere saab hakkama. Sest meie tugevus ei ole meis enestes. Meie tugevus on Jumalas. Ma ei usu, et siin on koht, kus ma masenduma peaksin. Ok, koolis on ka mõned jamad... Võibolla peaksin nutma hakkama, aga ei taha. Enam ei taha.
Kui kõik hästi läheb, saan Jaanuari lõpuks siit minema. PALUNPALUNPALUN.
Olgu, kooli minek. Pole 3 nädalat käinud selles majas. 18-Detsember sõitsin koju ja täna on 12.Jaanuar. :)

2.1.10

02.01.2010

Ilusad numbrid täna. Juba uue aasta teine päev... Nädal veel vaheaega jäänud, ja jälle kooli. Ma ei oskagi midagi õelda. Käisin uut aastat Mustvees vastu võtmas, tegin Timile üllatuse. Ta nägu nähes oli mul 100% hea meel, et läksin. See oli nii armas!
Nüüd olen kodus tagasi ja teisipäeval tuleb järgmine tripp. Lähen Soome vanematele järgi, seal mingi konverents vms. Käisin eile Tartukodus läbi, pidin ära külmuma... ja siis jooksin Türi bussile ja siin ma nüüd olen jälle. Ma armastan oma kodu. Siin on Morri ja Maria. :) Ja oma armas tuba... ja telekas (millest ma muidugi HULLULT hoolin, haha) ja külmkapp alati süüa täis! :) Ja Maria, kes näljasele vahel süüa teeb, nt eile õhtul. Armas.
Vaheaeg on kiirelt möödunud. Käisin eelmine nädal Pärnus veekeskuses onu perega ja Timiga... Ja jäin rohkem haigeks, aga suva, nüüd olen juba terve. Nats nohu, mis varsti niikuinii kaob!
Mis veel, tahtsin eile hullult Tartusse jääda paariks päevaks ja sõpru näha jne... aga kuna nii külm oli, kõik olid välja kolinud ja kütmata. Kõrvaltuppa ehitab üks mees tuba endale praegu, ta on kurt. Mul on seal veel pool aastat jäänud, ehk saame ikka hakkama.
Ja ja jaaaa... Vahel, kui ma blogi kirjutan, on tunne, et ma ei oska siia midagi kirjutada. Juhe on koos.
tsau.

21.12.09

J

VAHEAEG

Olen kodus. Väga ilus. Mmmmh, mis ma siis teinud olen... Neljapäeval, kui tulin, viisime Vaarikaga isa välja sööma. Ta sai meil reedel 40 aastaseks ja me ei osanud midagi targemat välja mõelda ja niikuinii pere poolt kingiti uus Jaguari lõhn, siis me tegime veidi teistmoodi. Mmm, Sämmi grill. Hea.

Reedel oli suur juubel. Andrus tuli 3 ajal siia ja siis saime harjutada natuke... ja õhtul kogunes ligi 50-60 isa sõpra TKMK koguduse majja ja siis mina-Andrus tegime muusikat... sõime jms. Selline rahulik ja hea õhtu. Palju Õnne isale!

Laupäeval käisime isaga jõulukuuske ostmas Paidest. Ühtlasi sattusime kogemata Elioni poodi, kust isa kogemata endale uue läpaka ostis ja mina kogemata tasuta telefoni sain. :D

Eile oli kiriku päev. Türi koguduses oli eile jõulukontsert, kus ma see aasta kuulajaks olin. Päris huvitav kogemus on olla ka kõrvalvaataja rollis.

Õhtul hoidsin oma pisiõde, kes ei olegi enam nii pisike. Ema-isa käisid Võhmas kontserti andmas ja Maria läks Paide. Käsime Essuga õues kelgutamas, tegime piparkooke glasuuriga ja vaatasime multikat, panime puzzlet kokku... Vahepeal 1 karjus ja teine ei saanud aru, miks 1 karjub. Nii on meil Estriga.

Täna pakib Kirss jõulukinke... Ja õhtul läheme emmega Estri jõulupeole.

Kuni neljapäevani pole mul mitte ühtegi plaani. Siis on koguduse jõulupidu, ja 25ndal tuleb Vaarika ka koju ja saame kodus tähistada.

26. tuleb Timo siia (niiii hea) ja siis 27. läheme anname Kabalas väikese jõulukontserti! :)

Ja vaheaeg kestab mul koku 3 nädalat, mida on kuidagi päääris palju või mis? ;) hehhe

Tsautsau ja mõnusat kelguilma ja suusailma ja jõule ja aastat 2011 teile kõigile!!!

17.12.09

...

Ma ei kirjuta siia mitte midagi.

12.12.09

Ma ei...

...taha kunagi ühtegi suhet ilma rahuta. See sõna, mis ma Taanis sain, ei ole kadunud.
Ja rahu on see, mis määrab kõik. Vahel me peame midagi ära andma, enne kui me selle tagasi saame! Ja kui ei saa tagasi, siis see ei ole kunagi õige olnudki.

11.12.09

:)

Put a FIRE in our bellies and a river in our mouths! We are born to praise YOU!

8.12.09

I cant

sleep.
Ma tahan magada. Olen mitu ööd poolikut und näinud, sest ma lihtsalt ei saa magada. Ja täna oli ikka päris valus põhjus. Mõtlesin, et mu kurk lihtsalt põleb ära... Nii valus oli. Ja nina ka kinni, veel hullem.
Ehk siis tere haigus. Ja ma tahan, et oleks headaega haigus. Aga seekord olen ise süüdi - käisin mitu päeva ilma mütsita. Nii tubli. Kirss, sa ei õpi ka ikka...
Ja täna tegin oma esimese saavutuse üle pika aja, panin suure katla ise küdema. JESS. :)
Aga vist paar päeva kodus siis. Kell on 7 hommikul.

4.12.09

Kuskil sügavamal...


...igatsen ma vahel, et ma ei oleks nii kärsitu. Et ma oskaks ära oodata armastuse, et ma oskaks ära oodata tuleviku. Et ma ei jookseks praegu vastu seina. Elleri lõpp tuleb nii kohutava kiirusega, et ehmatasin ära mõni aeg tagasi. Kolm aastat on kohe läbi. Olles ikka eriti arglik, kui sisseastumiseksamitel käisin ja nüüd end üsna vabalt tundes, olen teine inimene. Tartusse kolimine on mind muutnud. Nii heas mõttes kui halvas. Palju uusi sõpru, inimesi mu ümber, täiesti teine keskkond, kus olla... Ja muusika. Muusika on teise tähenduse mu jaoks omandanud. Hommikuti ärkan, et muusikat tegema minna. Et kirja panna, et laulda, et pähe õppida, et uusi asju teada saada... Ja vanu unustada...

Olen kaks nädalat ülikorralikult koolis käinud. Otsustasin ikka ära lõpetada. Vahepeal tulid kõik mõtted läbisegi pähe, et läheks minema. Võtaks akadeemilise jne jne. Ja seejärel sain aru, et millal pärast ma Elleri siis ära lõpetaksin? Arvatavasti mitte kunagi. Kuigi see aasta on olnud nagu ta on... Ei ole mul aeg alla anda. Ja lõpetada midagi, mida ma alustasin, on ikka õige otsus. Muusikali esietendus oli ka suurepärane. Eks alati annab paremini teha, aga meie tegime ka väga hästi. :) Usun, et kui sul on aega kaks nädalat, et midagi kokku panna, ja sellest tuleb midagi head, siis on olnud hea tiim ja koostöö...

Igal juhul lähen nüüd arranžeerimistundi. Tsautsautsau.

Kirss.

1.12.09

Suur Maalritöö

2, 6, 7, 14, 15. Detsember Genialistide klubis "Suur Maalritöö". Lähen siis täna mina Urseli tundi laulma ja järsku Ursel ütleb, et kuule Kirss, sinu pilt ajalehes, inglikostüümis ja puha... :) hehe. Ostsin siis Postimehe ja oligi. ;) Nii äge. Olengi kuulus nüüd, oeh, neid 5minuti kuulsusi... :D eksole.
Igal juhul on mul juba nädalaid proovid olnud ja homme õhtul kell 19.00 on esietendus. whuuu... Ma tegelikult päris kardan, et kuidas läheb jms. Ema-isa tulevad ka vaatama, Vaari ja maari... :D
Olgu. Pean nüüd veidi õppima. tsau.

18.11.09

õnnetus

Igakord, kui mul läheb tsipa paremini, tuleb uus asi vana asja peale. Jalg hakkas juba paranema. Koorik oli peal ja ilusti... no öösel kratsisin veidi katki. Ja ostsin täna plaastri, et veidigi saaks väljas käia, mingi jube kalli plaastri. Panin peale. Valesti panin. Nii et pidin suht valusalt ära tõmbama peaaegu kogu nahaga. Uuesti toores haav ja mul pole aimu ka, mis homme saab. Ma pean homme kooli minema ja pärast proovidesse. KUIDAS MA SAAN hakkama, kui kogu aeg midagi juhtub? Ma ei suuda ja ei viitsi ka enam. Ma ei jõua vahel. Ega ma mingi kivikuju pole, kellel kõik alati hästi on.
Kurb Kirss.

14.11.09

Kollane

Meil tuleb varsti muusikal-etendus, kus mina laulan valget värvi.
Ja hetkel olen küll pigem kollane, kui valge. Tegin endale eile Goldrexi külmajooki, sest sain kuskilt külma ja ärkasin hommikul hullu köhaga. Nii, kohe, kui tee valmis sai, kallasin selle endale muidugi peale. sain küll nii palju eest hüpata, et ülespoole ei läinud, aga üks jalg sai põletada. Nahk maas ja mõned villid. Sain täna mingit kreemi ülemiselt naabrilt, ja jalg on nüüd kollane, sest kreem on mõnus kollane. Aga vähemalt leevendab valu ja sain päeval magada. Ja katsetan täna uuesti nende goldrexidega. Jumal, anna armu.
Pidin täna lauluvõistlusel olema. Aga näed siis. Päevad ei ole vennad. Selle asemel vaatasin filmi, lugesin kirjakohti, ja hakkan kohe joonistama. I´ve got the mood. Ma ei saa lihtsalt pükse jalga panna. Hurts too much. Ja kannan siin siis lühikesi pükse. mmmmh. Teist päeva üksi. Vaari käis eile önneks töi süüa. Ja homme tuleb mu Tim. :)
Olgu. Goldrex, here I come.

2.11.09

sometimes

...we already know the answers but we dont want to let go. We know whats right and wrong and we still want to hold on. We keep on pushing until someone gets hurt. Im glad we didnt. Im holding on to You now, so You better keep me in Your hands or I´ll fall and fall bad. Its this season in my life where everything I do seems pointless so its up to You know. Please keep me safe and show me the way. Your way.

1.11.09

Time for an update

J.Conference

Esimene november. Kell on 9:21 ja ma olen üleval, et valmistuda kogudusse minekuks. Pühapäev. Õues on väike lumekirme ja üks ilmajaam ütleb, et -1 kraadi ja teine, et -6 kraadi, kumba siis uskuda? Usume positiivsemat. ;)
Vahepeal on palju toimunud. Väga palju. Kuu ajaga olen end nii palju ära reisinud, et enam ei taha bussijaama näha ka. Timo elab Mustvees, see on Peipsi ääres. Ülimalt ilus koht ja ma saaks seal elamisega hakkama küll, ainult, et minu elu on praegu Tartus. Vähemalt selle kooliaasta lõpuni, ja kes seda teab, mis siis edasi saab. Mul pole aimu ka. Juba ainuüksi eelmise nädala jooksul jõudsin seal 3 korda käia. Mis ei ole iseenesest halb. Tegelikult oli väga hea aeg. Kõik need korrad. Ja kui sa kedagi armastad, siis sa tahad temaga koos olla.
Õnneks tuleb ta täna Tartu, mis on väga hea. :) Läheme mingi seltskonnaga õhtul kinno M.J uut filmi vaatama.
Siis oli vahepeal Jesus Conference. Meeletu aeg. Olin 3 erineva grupiga 3 päeva jooksul 5-6 korda lava peal, nii et järgmise nädalal ütles ursel mu kohta midagi sellist: "Sa laulad nagu naine, kes on aastaid suitsetanud!". Jess, nii julgustav lause oli! :D Aga läks vaid nädal, ja mu hääl taastus. Ja nüüd laulan jälle, nii et vähe pole.
Käisin 2-3 nädalat tagasi Lätis, Riias. Ema-isa tegid seal esimest korda draamat. Nii hea oli. Mina, Maria, ema-isa. Saime suure korteri 4ks päevaks ning lihtsalt nautisime aega koos. Sõime end iga päev lõhki ja käisime proovides. Ja kahel päeval olid etendused. Ütleks, et ma vajasin seda aega. Rohkem, kui ma oleks uskunud. Ma ei uskunud, et peale kahteteist aastat ühe ja sama draama nägemist mulle ikka veel pisarad silma toob. Et näha inimesi altari ees oma elusid Jumalale andmas mind nii puudutab. Pisikesed ja suured koos. Läheks järgmine kord ka, kui mul just samas ajal lauluvõistlust poleks. Aga Tim läheb vist kaasa. hihhhi. Mu vanemate tuleproov tema jaoks. :D JK.
:)
Mismismis veel. Mul ei olnud vaheaega ja enne jõule ei tule ka. Mu kallis tüdruk Tonya tuleb vist Eestisse kaheks nädalaks meie perega jõule veetma. Ja mul on selle üle ainult hea meel. See on niii äge. Mõte sellest, et ma näen tüdrukut, kellega ma aasta aega Taanis Piiblikoolis olin, toob mulle vaid naeratuse näole. My Ukrainian girl. :P
Eelmine nv. käisime Timoga Kehras noortekat tegemas. Oi, tegelikult kõigepealt läksin Mustveesse reede õhtul, siis öösel sõitsime poistega Tallinnasse, mingi 3st jõudsime kohale. Siis laup sõitsime Tallinnast Kehrasse rongiga, öösel Kehrast Mustveesse autoga ja pühapäeval sõitsin Tartusse. Ja nii ma sõidangi. Kogu aeg. Sõidan bussidega. Ma olen varsti bussikirsika. :D haaaa.
Eller. Viimane aasta. Kolmas kursus. Sain mingit preemiat eelmise aasta hea õppeedukuse eest. Olin just eelmine päev Timile rääkinud, et nii, nüüd on jamasti. Mul pole enam raha. Mis nüüd. Vastus: "Usalda Jumalat". Järgmine päev pangaarvel 3500 krooni. Mul polnud enam sõnu. Igal juhul, kui Jumal ka ustav pole, kes siis on? :)
Mul on üks unistus. Lõpetada Eller ja jälle kuskile välismaale minna. Siis juba koos Timoga. Aga mitte Taani... Võibolla DTS.
Ma igatsen oma välismaa sõprade järgi... Chris-Lydia, Barbala, Tonya, Amy... Tahaks näha teid. Ja on veel inimesi, kes elavad kaugel. Alati ei aita see, et noh, küllap ükspäev jälle näeme.
Ja üldse. Ma nüüd lõpetan. Ma pean hakkama end koguduseks sättima. Muidu ma ei jõuagi sinna täna. :)
Ilusat Pühapäeva kõigile! Nautige seitsmendat päeva! :) The Day The Lord has made!

10.10.09

MUstvees

Yeah beibi.
Tegelikult on nii hea. Olen Mustvees Timo juures teist päeva. Nii hea.
Rahulik.
Riisusime täna Timo perega mingi 3 tundi. PRRR. Ja samas oli hullult hea, töökas, mõnus ja mis sõnad veel. Igal juhul päris suure ala riisusime ära, nii et villid kätel ja... Ja söime õunakooki, mis Timo ema tegi. mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm. päriselt. ja veelkord, kõik koos: mmmmmmm! :)
Ja ma tegin päeval neile süüa. Päris hea tuli. jep.
Ma võikski siia jääda. Päriseks. Hommikul tegin mingi 7 ajal silmad lahti vms ja vaatasin suurest aknast välja, ma ei ole kunagi nii ilusaid värve näinud... Peipsi ääres on nii ilus. Selline hommik, mis lihtsalt jääb mällu. Kahju, et digikat polnud.
Nädalavahetused võiksid kesta kauem, kui kaks päeva. Vist pean homme Tartu tagasi minema. prr. ma ei mõtle sellele. mitte praegu.
:)

4.10.09

chosen

WE ARE A CHOSEN GENERATION; brothers and fathers, sisters and brothers, daugthers and sons, we yearn...

29.9.09

Mul on...

...suurepärased sõbrad!
Kui me ise oleme avatud ja räägime oma muredest, kui me jagame oma rõõme, kui me ei peida oma pisaraid, alles siis jäävad meie ellu inimesed, kes hoolivad. Ja mitte ei võltshooli, vaid päriselt hoolivad. Kes on nõus kasvõi nahast välja pugema, kes helistavad hommikul, et kuidas mul läheb, et kas ma saan ikka hakkama... Kes palvetavad koos minuga, kui ma olen kukkumas...
Kes nutavad KOOS minuga! Sest neile teeb haiget, kui mul on valus! Kes saavad aru, et probleemid ja kurbus ja masendus ei ole OK. Et nende asjade eest tuleb võidelda ja koos läbi minna.
Ja mul on suurepärane poiss. Kes ei jäta mind, kui mul raske on.
Mul on suurepärane õde. Kes tuleb siis, kui ta väsinud on, ja teeb mulle massaaži...
Ja mul on imelised vanemad. Kes ostavad kodu süüa täis igakord kui ma sinna lähen.
See nimekiri on pikem veel. Ma ei oska lihtsalt alati kõike sõnades väljendada.
Ja mu armastus on suur teie vastu! Suurem tihti kui ma ütlen. Või oma tegudes näitan.

16.9.09

Nii

uudis. suur uudis kindlasti paljudele. et miks ma ei ole kõigil eraldi rääkinud? Just sellepärast, et ma ei jõua. Ja asjad ei sünni nii kiiresti, et üks hetk on kindel ja siis juba räägin kõigile. Eks uurige ise välja, küsige minult ja kui ei julge, siis jätke enda teada! ;) Ses suhtes, et mulle ei meeldi rääkida inimestest, kui ma ise midagi kindlalt ei tea ja... eks loe ise edasi!
Igal juhul on mul nüüd poiss! :) Simple!
Emme, ära muretse, räägin sellest niipea, kui koju tulen! (kalli sulle)

13.9.09

Septembrilapsed

Vaarika ja Maria! :)
Musi teile!!!!!!!!!!!!!!!!!

11.9.09

Once it was...

Once it was the blessing, Now it is the Lord;
Once it was the feeling, Now it is His Word;
Once His gift I wanted, Now, the Giver own;
Once I sought for healing, Now Himself alone.

Once 'twas painful trying, Now 'tis perfect trust;
Once a half salvation, Now the uttermost;
Once 'twas ceaseless holding, Now He holds me fast;
Once 'twas constant drifting, Now my anchor's cast.

Once 'twas busy planning, Now 'tis trustful prayer
;Once 'twas anxious caring, Now He has the care;
Once 'twas what I wanted, Now what Jesus says;
Once 'twas constant asking, Now 'tis ceaseless praise.

Once it was my working, His it hence shall be;
Once I tried to use Him, Now He uses me;
Once the pow'r I wanted, Now the Mighty One;
Once for self I labored, Now for Him alone.

Once I hoped in Jesus, Now I know He's mine;
Once my lamps were dying, Now they brightly shine;
Once for death I waited, Now His coming hail;
And my hopes are anchored Safe within the veil.

All in all forever, Only Christ I'll sing;
Everything is in Christ, And Christ is everything.

27.8.09

Kool

Kool on peal. KOOL. Elleri viimane aasta!!! Huh. Ma ei oska midagi õelda.

20.8.09

This blog

...is going to be in English. Just because I felt like it. That my latvian and american friends could also understand what I have in mind! And in heart, coz this one is going to be from there.
So I was in Latvia 4 days ago. I went last week on Thursday and arrived back on Sunday in the night. I went coz I missed LV. Well, at least I thought I missed LV. The thing I realized was that it wasnt about this country at all. I missed my people. My friends. I can go whatever place in the world but there wouldnt be joy in it coz my people are not there. I go because there are people in places I love. Chris-Lydia-Ieva-Barbala-Janis; you guys made my trip. It was a perfect trip in so many areas. Laugh, pizza, walkings, hitchhiking, new friends-my 3 little boys who I miss already, little kitties, Talsi... and so on. I loved it. Everything. Even a little arguing with my uncle who decided that he is going to pick on me (ooh, my parents and my uncle and his wife were also in Lv, in another place though, some conference or smth). Again. He just loves it. He can sometimes just say words that irritate me. He knows the right buttons. BUT it was ok, because I gave some crap back. ups! ;) But it was ok in the end and we´re always like that.
But Chris, I wanted to say this to you: YOU ARE AN AMAZING friend to me! Im so going to miss you when you go back to America, Denver. Im hoping to come to LV one more time before you leave, and maybe one day Ill be in in Denver with my husband and we´ll bake pizza again together... :) Ooh, and we are gonna record some of my songs. And no broken computers next time! ;)
Mmm, being back to Estonia has been challenging in many ways. Im working a little (cleaning-cleaning, ooh, and cleaning) and today I have been feeling like crap all day, sick probably a little or smth. And school starts next week... just different thoughts. Really hard to trust God, even though it should be easy. Im glad that our cellgroup started coming together again, first time was awesome. :)
And its a secret. BUT I cant be quiet about it. I have AMAZING friends! This summer is ending with surprises to me, coz I have started to hang out with people who just rock my socks off. One definitely is! ;)

13.8.09

:)

Minu I kord Talsis... :)

Latvia here I come! Ma ei ole umbes pool aastat Talsis käinud ja täna ma lähen. Kõik mu Talsi-armastus juhtus täpselt aasta tagasi ja täna... Ma näen selle aja jooksul Chris´i ja Lydia´t võibolla viimast korda oma elus ja ma ei taha sellele mõelda. Nad kolivad tagasi Ameerikasse ja juba sellele mõtlemine tõmbab tuju alla, aga ma ei kavatsegi selle peale oma tundeid panna.
Vahepeal on jälle niii palju juhtunud. See suvi on kokkuvõtteks üsna hea olnud. Palju seiklemist, PALJU koristamist ja veelrohkem enesega tuttavaks saamist! :) Kuna ma ei oska EI õelda inimestele, siis ka sellest on palju sekeldust tulnud. Päris parajalt kohe!
Ma just tõusin, käisin pesemas ja sõin emme tehtud pannkooke meega. Maailma parimad! Estril on homme sünnipäev ja kuna me kõik läheme ära, siis ema tegi täna talle väikese hommikuüllatuse. Homme tuleb Vaar koju ja eks nad siis ise vaatavad, mis edasi teevad. TA ON JUBA 4-AASTANE! Uskumatu, sellest on 5 aastat möödas, kui ema pea meie ukse vahelt sisse toppis ja ütles umbes midagi sellist: "Ma olen ikka väga rase!". Mul hakkab pea siiamaani ringi käima, kui ma mõtlen, kui uskumatu see kõik on. Jumal nägi mu ema-isa ahastust ja kinkis neile veel ühe tütre. No olgu, Saamueli sealt ei tulnud, aga üks paras Ester küll... :) vägev!
Mmm, kool algab peaaegu nädala pärast. Tshs, no kui ma sellele ei mõtle, on kõik korras. Ja siis ka, kui ma mõtlen, ikka on korras! Nii tahaks oma Kaidit näha ja mõnda muud tegelast oleks ka päris vahva jälle trehvata. Kõik on teisiti sellest aastast, kuna me oleme viimast aastat Elleris ja edasi on kõik avatud maa... Ursel juba mainis, et meil läheb raskeks, aga mis siis. Ma olengi mõelnud, et pean rohkem tööd tegema. Kõiges. K.a. koristamas käimine, 2l päeval nädalas pean end sellele pühendama ja ülejäänud aeg on kõik kooli-all. Ja muud värgid-särgid, kuhu ma oma JAH-sõna olen õelnud.
Paus.
Käisin just Estrile PALJU ÕNNE laulmas emaga. Isa ka mõmises mingit u-duuri. Mõnus! :D Kinkisime Pipi Pikksuka video ja ta päris oma pisikese potilille. Lapse nägu läks naerule, ta saab nüüd emmega koos oma lille kasta!
Ma usun, et 09/10 saab päris huvitav aasta olema. Selline teistsugune. Mul on tekkinud mõned tutvused, inimesed mu ellu, kes annavad päris palju juurde ja teevad kõike palju kirjumaks, kui enne oli! Ja ma ei taha oma elu niisama raisata. Ma ei taha Elleri viimast aastat niisama raisata, ja mõelda, et ahh, seda ma ei viitsi õppida ja seda viitsin. Kui ma juba seal olen, siis tahaks täiega olla.
Olgu. punkt.

6.8.09

Niinii

Kell on 7:28 ja ma mõtlesin blogi kirjutada. Läks just üks banaan alla ja veits müslit jogurtiga. Istun siin, joon teed ja varsti lähen tööle. Jeei, sain pisikese töö. Kuulutus netis, naine 2 lapsega vajab koduabilist, kuna maja on suur ja lapsed väikesed... Võtsin töö vastu, ja nüüd käin teist nädalat. Juba 2 korda käidud, täna 3-s... :) Päris vahva on nii oma raha teenida. 4 tundi päevas põrandaid nühkida näiteks. Päris armsad pisikesed on, 2-kuune ja 2-aastane! Rasmus ja Markus. Eesti meeste nimed.
Ja siis on vahepeal uskumatult müstilisi asju juhtunud. :D Näiteks just eile õhtul saabusin ma oma elu kõige juhuslikumalt ja huvitavamalt välja kukkunud reisilt. Teisipäeval istusin sõbraga rongi peale ja sõitsin tema sõbrale külla, kellel polnud aimu ka, et me sinna läheme. Oravale. Lõuna-Eestisse sellisesse päris tallu, kus on vanaema, lehm, sead, kanad, suur koer... :P
Ja siis selle poisi nägu, keda ma tol hetkel veel ei teadnud, see oli priceless.! Suurepärane aeg oli, ja ma nautisin igat sekundit, v.a. sekundid, kus ma magasin, siis ma lihtsalt magasin! :)
Ja üleüldse olen avastanud, et mida suve lõpu poole, seda kreisimaid tegevusi ja asju hakkan ma tegema. Just selliseid juhuslikke, eelmine suvi lõppes samamoodi! :D Ja pole hullu, olen nautinud iga hetke!
Igal juhul, 2,5 nädalat veel kooli-alguseni. Eks me siis vaatame, mis saama hakkab.
Tsau

30.7.09

aaaaaaaaaah

Kas ma viitsin, kas ma viitsin, kas ma viitsin?????????? :D

20.7.09

I guess I just really miss my hair! :)

17.7.09

...

WE LIVE
WE LOVE
WE FORGIVE
AND NEVER GIVE UP
COZ THE DAYS WE ARE GIVEN
ARE GIFTS FROM ABOVE
AND TODAY WE REMEBER TO LIVE
AND TO LOVE!

16.7.09

The Call

It started out as a feeling which then turned into a hope which then turned into a quiet thought which then turned into a word...
Ja nii on minu elu. Kõik saab alguse kuskilt mujalt. Üks asi viib teiseni ja enamik asju lõpeb kuskil, kus ei peaks. Olen viimase 24 tunni jooksul kõvasti nutnud. Wc-paberi rull laua peal. Ärge küsige, miks, ärge küsige, mis juhtus. Küll aeg teeb oma töö ja ma saan hakkama. Ma olen mõnikord isekas. Me oleme kõik isekad, tahtes omada kedagi või midagi, endale aru andmata, et nii võib keegi haiget saada... Ainuke, kes kedagi omab, on Jumal. Me oleme päriselt tema omad. Kogu loodu on. Oma isekus arvame, et kedagi kinni hoides ja pushides me võidame. Ainult pisaraid ja järgmise killu oma südamest välja. Tahtes oma vigu parandada, teeme aga järgmiseid. Kaotame oma sõpru, müürime end sisse ja selleks, et keegi sisse saaks tulla, on vaja see stupid müür uuesti katki teha. Ja kui siis ükskord paistes silmad lahti teha, siis ei aita enam tahe sõnu tagasi võtta. Siis ei saa enam aega tagasi keerata. Saab küll uue lehe pöörata, aga mis hinnaga? Kelle hinnaga? Sõpruse?

12.7.09

Blogi

Tahtsin blogi kirjutada. Kirjutasin ja kustutasin ära. Nii keeruliseks tahan kõike ajada, lihtsam on vist vahepeal mitte millesti kirjutada.

6.7.09

Vaarikas

Pea vastu kodus!
Ma armastan sind!
Ja igatsen sind juba! :)

4.7.09

Sometimes

Mõnikord on asjad valesti.
Läksin eile Tallinna peale nädalast Saaremaa puhkust. Saaremaal olin oma lapsepõlvesõbrantsi Liisi juures, samal ajal, kui ülejäänud pere oli onu juures. Mõnus aeg oli. Istusime rannas 4päeva järjest nii, et mu nägu põles ära. Jess. Aga see on ok.
Vaarika on tagasi. Mu Vaarika.
Aga asi, mis mind ärritab on... mu oma jalg. Nimelt hüppasin kuskilt alla siin mingi aeg ja nüüd lonkan 3ndat, 4ndat päeva. Ja läksin siis Tallinnasse oma targa peaga. mõtlesin, et ei ole hullu midagi. Tahtsin nii kangesti laulupeole. NII KANGESTI. :/ Eilse päeva pidasin vastu Vaari ja tema sõbrannaga... ja täna sõitsin sama targalt koju tagasi rongiga. Ma ei saa kõndida ja lonkan nagu vanamees kepiga. Life sucks. It just sucks sometimes. Ja Tallinnas ei ole nii, et keegi viib taksoga punktist A punkti B, no juhul, kui sa miljonär oled, palun väga. Tallinnas peab kõndima, oma jalgadel. Mis tähendab, et mina ei saanud kõndida. Nüüd istun ETV ees ja kuulan president Ilvese kõnet (mida ta muidugi paberilt maha loeb). Ja mu enesetunne on sitt. Lihtsalt sitt. Ma tahan ka seal olla. Koos Vaari ja Helena, ja Bennu ja kogu Eestiga, kes armastab meie lauluriiki. Mina armastan ka.

27.6.09

Ester

Igal juhul. Essu tuleb WC-st ja küsin siis, et miks sa käsi ei pese. Et pisikud tulevad jne... pese musi ka ära... Vastab siis, et EI VIITSI NOH.
selline õde mul.

26.6.09

24.6.09

Tartu

Olen 5ndat päeva kodus. Türi-Allikul, kus elab umbes 10 inimest. Olgu, natuke rohkem... aga. Ja eile oli Jaanipäev. Käisime maal 3-e perega. Kiikusin, rohisin, söin, magasin vörkkiiges ja lamamistoolil... tegime lõket ja põletasime vanaema-vanaisa asju. Nutsin. Kumbagi pole enam maal ja ma ei oska seal olla. Kõik tundub nii tühi ilma nendeta. Lähen tuppa ja ootan, et keegi sealt tagatoast välja tuleks... aga ei tule. Maja ei ole enam meie kõigi. Samas nagu on ka. Kuid ei ole. Põletasime...
Õhtul koju tulles oli nii tühi. Nii igatsesin oma Tartu sõpru. Ja msn-s oli sõber. Ja siis läks tuju paremaks. Rääkisime, kuni ära kustusin ja tuttu läksin. Seekord oma tuppa ehk siis Maria tuppa, kuna Maria oli ära. Uskumatu, et keegi oli Jaanipäeval kodus ja rääkis minuga. Täna on parem olla.
Aga mis siis ikka. Jätkame toa remonti täna. Ja peaks õhtuks sisse saama. Mõnus suveroheline tuli. Porte on vaja veel panna ja asjad sisse viia. Ning veidi nipet-näpet...
Tahaks Tartusse, kasvõi üheks päevaks. Ja siis tagasi. Vaarika tulekuni on 2 ja pool päeva.
hmhmh :)

20.6.09

Rock

The Rock I Stand Upon

Sometime ago I walked my way alone
In that mess I confess I was searching for
You showed me where I really belong

Im saved now Ive got nothing to fear
When I fall You raise me up again...

15.6.09

And then let the summer begin

2 eksamit veel. klaver ja eriala. ja siis saan hingata. muidugi vahepeal on ka mõned üksikud hingetõmbed. ma loodan.
Kuule B, kui sa mu blogi juba loed, siis vaata, et sa ära ei ehmata. Selline ma olengi! :D
Käisin vahepeal pulmas. Karolina ja Toomase! Esimene pulm minu elus, kuhu ma ilma vanemateta kutsutud olin. Haha, hakkan vist suureks saama.
Igal juhul. Edu teile kõigile viimaste eksamitega ja nautige eesti imekaunist suve, mida lihtsalt pole. :)
Kirss

7.6.09

Mullid

...on üldiselt toredad. Seebimullid; sinised, kollased, lillad, punased. Nätsumullid; enamasti valged. Või siis lihtsalt mullid. Aga mitte minu mullid. Mitte see, kus mina praegu olen. See mull mulle ei meeldi. Oleks mul selline suur nõel, saaks selle ehk katki teha.
Värvisin just oma küüned punaseks. selline tulipunane. ilus on. ainult üks inimene maailmas teab, miks ma aegajalt oma küüned punaseks lakin. See on siis, kui...
Lugesin eile 6-7 tundi raamatut. Twilight´ II osa sain läbi. Ehk siis lugesin 2 raamatut 4päevaga läbi. Tekitas veidi sõltuvust. Mõtlesin, et võtan ühe päeva ehk vabaks, aga mul on igav. Vaatan ehk raamatut, mis mulle anti. Pidavat parem olema kui Twilight. Ehk siis tungivalt soovitati Twilight käest visata ja... aga no ma ei tahtnud. :)
Peaks sööma ka...
Ja magada tahaks. Enamuse ajast.

5.6.09

Nii, nii

Ma tean, et ma ei loe viimasel ajal eriti tihti, aga kui loen, siis ikka nii, et mitu nädalat järjest. Ses suhtes, et mitte ühte raamatut! :D
Igal juhul viimane kord olid mul Narnia 7 osa käsil, nüüd on Twilight. Ok, ma tean, mida paljud arvaksid... aga ärge arvake! Ma tahtsin tõesti ise järgi uurida, mis raamatud need siis on, enne kui keegi mulle oma arvamuse kujundab. Ja nüüd olen teise osa kallal (viimaseid osi ootan Vaari käest, kui ta koju jõuab)... Ma olen rahul. Ma ei pannud esimest osa enne käest, kui viimane lk sai pööratud ja uudishimu uue raamatu poole sirutus. Kahju ainult, et filmi enne raamatut nägin, sest raamat oli 100 korda parem.
Mis veel. Kool kestab veel 2 nädalat ja siis on 2 kuud vaheaega. Sounds fair enough.
Ja 3 nädalat ja siis on Vaarika kodus.
Ja 1 nädal ja lähen pulma...
Ühesõnaga saab vist kõike nädalates loendada...

2.6.09

täna...


...igatsen ma printsi. mitte konna.

1.6.09

Ma tahtsin lihtsalt õelda, et...

...kodust on väga raske ära minna. Seekord kuidagi eriti. Ei taha Tartu. Olgu, kui Tartus olen, siis ei taha Türile. Mingit sorti ring on see.

31.5.09

2 päeva kodus





Laupäev 30.05.09 Estriga

24.5.09

...

failure.dot.com

23.5.09

Testing

Täna on siis minu proovilepanekupäev. Kas ma saan hakkama või põrun haledalt. Pean Tartust Pärnusse vööra autoga sõitma. Ma terve eilse päeva halasin ja täna hommikul ma lihtsalt ei hala enam, sest ma tegelikult ka kavatsengi sõita vööra autoga Pärnusse. Mina ja Vivia ja siis mingi 10 poissi. Tähendab, mitte ühe autoga. :D Autosid ikka on. Lihtsalt autojuhte napib ja kuna mul load, siis otseloomulikult ma ei saanud EI õelda. Kuigi oleks võinud ja ilmselt pidanudki. Ma ei ole nii kogenud sõitja ju, et võtta kellegi poisi auto ja lihtsalt... Öösel sain auto ja siis veidi tiirutasin siin kandis, korra suri ikka välja ka. Siis ehmatasin majaelanikud ära, nad arvasid, et mingi rullnokapoisike istub roolis ja sõidab. Jeeshjeesh.
U can and will do it.

22.5.09

Mina

olen teda 1x elus näinud ja siis ka kuidas ta oli laval ja kogu hingest ülistas..HALLELUUJApole temaga kunagi 'live' rääkinud aga ometigi on ta mulle juba nii kalliks saanud..ja lähmegi koos imelisse taani, imelisse piiblikooli sest sinna on meie Imeline Jumal meid saatnud..KOOS:D nii superjärgmine testimonial tuleb raudselt varsti, kui sinuga juba ka esimest korda näost-näkku rääkinud olen:D..ja siis kiidan sind veel:Paga..sa oled tulnud raskest läbi mis on aga põiminud sind Tema k-ü-l-g-e--tead nagu superatak..aga nii ongi kõige parem:)ole õnnistatud ja ma arvan et sa saad ka minule õnnistuseks olema..(: ...juba oled,beautiful kirsika
24.05.06 HANNA

Alustame siis sellest, et ma tunnen Kirsikat juba sünnist saati. Iseloomu omaduste poolest oled sa otsekohene, heasüdamlik ja tegutsemisaldis. Mulle meeldib, et kui sa miskit tahad, siis sa ei jäta enne, kui sa selle saad. Mulle meeldib, et sa mõtled teiste peale. Mulle meeldib see, et sa pingutad ja rassid.. vastupidiselt minule. Ma ei tahagi rohkem miskit ütelda, kui, et .. ma olen õnnelik, et mul on üks tore sugulane & samas ka sõber nagu sina. Ole rõõmus..Hinda iga hetke ja..Naudi elu! :)
12.06.06 TUULI

Kirsika on see, kes teeb oma naeratusega (ka naeruga :D) teistele pai.
02.04.08

Kui keegi küsiks, et milline inimene Kirsika on, siis võibolla kõike ma ei oskaks öelda, aga seda mida ma temast juba tean, on piisav, et teda eksimatult kirjeldada. Kirsika on enne kõike väga siiras inimene, nii Jumala kui inimestega. Tihti on valmis ennast salgavalt teisi aitama - selline ongi Jumala armastus! Mis põhiline, ta on huvitatud sellest, mis on Jumala kutse tema elu jaoks ja on seadnud Jumala tahte ette poole kõike muud ja see ongi see, mis on kõige määravam selles elus. Keep going!!! :)
PRIIT 22.01.08

19.5.09

Teisipäeval

tuleb roosade kummikute ja roosa jope päev. Õues kallab vihma lausa kuuldavalt täna. Ja mina pean ju kuidagi kooli jõudma. Kuivalt. Või peaaegu kuivalt. Ja siis tulebki roosa päev täna. öööh, mulle ju nii väga meeldib roosa! :D

16.5.09

täna

...tulevad kaltsukad, poed ja eurovisioon.

12.5.09

...

Te ütlete, et mul on hea blogi. Ma vahel mõtlen, et kui ma siia aegajalt kirjutaksin sellest, mis tegelikult mu sees toimub, kas see siis ka nii hea blogi oleks. Oi ei, ma ei ole siiani üheski blogis valetanud, aga palju jääb kirjutamata. Ma lihtsalt ei taha. Ma ei taha olla avalik. Ehk siis riieteta kõigi ees, nagu paljud kindlasti oma unenägudes kõige suuremat hirmu näevad... Et näiteks keset tänavat kõndides jäävad kõik seisma ja sa oled lihtsalt alasti. Kõigi ees, ilma ühegi hilbuta. Ja siis ärkad ülesse ja tänad Jumalat, et see oli kõigest uni.
Vot nii on lood.
Igal juhul sain oma ajaloo tehtud, ja solfedzo ka. Ja nüüd on kõik muud asjad veel ees. Aga võtan samm-haaval...
Eile õhtul sadas paduvihma, no mingi 11 ajal... Harjutasin all saalis klaverit ja siis kui kuulsin padistamist, jooksin õue ja lihtsalt keerutasin, kuni hakkas paha ja siis jooksin tuppa tagasi. nii tunnen end aegajalt. Tahaks lihtsalt ilma põhjuseta naerda või siis nutta.
Ahjah.
Laupäeval käisin Piffi võtetel. Sain osaks meigitüdruku ja köögikata rolli. Ja aegajalt oli üks tore karupoiss, kes naeratuse näole tõi oma nina ja täppide jms (no mille muidugi mina silmapliiatsiga tegin) Ja vahepeal sai imelikku kartulisalatit süüa, mis kõhu valutama pani... Ja mõnikord filmiti ka. :)
Igal juhul pühapäev oli suht nõme päev, v.a. siis kui Bennu läbi hüppas ja oma hea tuju meile Tessuga kinkis...

Lugesin eile Mitch Albomi romaani "Viis inimest, keda kohtad taevas". Ei, see ei ole kristlase kirjutatud ja ei, see ei ole kristlik raamat. Kõneleb teine küll elust ja surmast, aga teistmoodi. Kirjanik jutustab siit ilmast õnnetult lahkunud mehest, kelle hing siirdub taevasse. Taevas kohtab ta viit inimest, kes kõik räägivad talle ühe seiga tema elatud elu kohta. Ülihästi läbipõimitud tema maapealse elu ja sellega, mis taevas juhtub... Lugesin ühe õhtuga läbi ehk läksin 1-st magama, sest ma ei suutnud enne rahu saada, kui lõpp käes.

Ah olgu, panen praegu punkti. punkt

8.5.09

eile, täna, homme...

Vanaisa matus. Päike tuli korraks välja ja sel hetkel mu isa naeratas. Tegin pilti ja avastasin, et kui sarnased mu vanaisaga ikka olid, on. Mõlemad sellised kinnised mehed... Aga kui sõna ütlevad, siis ikka nii, et maa väriseb. Vähemalt vanaisaga oli nii. Ja isaga on ikka ka. Vaarika kirjas (ta kirjutas vanaisale kirja, mille matusel ette lugesin ja kirstu kaasa panime) oli koht, kus vanaisa oli solvunud (ehk isegi pettunud) Vaari peale, kuna too jäi alkoholiga vahele... Ma tean, et see ei ole eriti hea koht, kus sellest kirjutada, aga ma tahan. Ma tahan õelda, et olen uhke oma õe üle. Uhke, kuna ta rabeles end välja sellest sitast, pahnast... Ja uhke vanaisa üle, kes ei hakanud karjuma, käsutama, vaid noomis ja ütles asjad välja nii nagu nad olid. Ja uhke isa üle, kes on suutnud meid taluda kõigi meie kapriiside ja tujutsemistega. Ok, ma tean, et nüüd ma juba kirjutan läbisegi absoluutselt kõigest, aga...

Laulsin vanaisa ärasaatmisel Cruxi lugu ÕHTU... Seal on üks koht: "Oh Jumal, palun kuule, meil ole lähedal, sest Sinu ligilolu vajame, nii suur kui väikene!" ja see koht hakkas mind kummitama. Ma võin ju eitadada endale, et Jumalat ei ole. Ja nii pingsalt otsida ja valetada iseendale... aga ma tean tõde. Ma tean, et Ta on olemas. Kõik on paigas siin maailmas. Kogu selle kaose keskel on siiski mingi kord ja tõde ja kui ma sellest ka kinni ei haara, siis millest veel. Keegi kuulus mees olla õelnud, et inimesed, kes usuvad, ei kaota tegelikult midagi, sest isegi, kui peale surma midagi ei oleks, on kõik ok. Aga inimesed, kes ei usu, kaotavad kõik, sest kui peale surma tõesti on taevas ja põrgu, siis pole neil enam lootust. Seega mina uskudes ei kaota midagi. Ehk mõned nn sõbrad, kes vaatavad mu peale imelikult, kuna ma olen kristlane... Ja siis on nad tõesti niinimetatud ainult.
Ehk mul tõesti aegajalt tekib paanika, et kas Jumal on ikka olemas. Et kas see, kes ma 22 aastat olnud olen, on ikka õige. Et ehk peaksin ma lahkuma kogudusest ja Jumalast... Aga ma ei suuda. Kuskil mu südames on alati teadmine, et on olemas midagi suuremat, kui teooria, et mu esiisa oli ahv kunagi olnud. Või teooria, et toimus pauk ja kõik oligi olemas. Ma ei oska nendel teemadel vaielda, seega ärge üritage. Ja ma ei pea inimestele Jumalat tõestama, sest Ta on ilma minu tõestuseta ka piisavalt olemas!

Istusin eile rõdul ja nautisin päikest. Nii kuum oli, et vahetasin riided (kes siis rante tahaks...) ja panin klapid uuesti kõrva. Kuulasin muusikat, mis paljude mõistes ei olegi muusika. Isegi jäin mõneks hetkeks kahevahele. Kuni jõudsin Henryk Gorecki 3 sümfoonia juude ja lihtsalt imetlesin, kui suurepärane suure S-ga võib üks teos olla. Veidi kurbust, ja samas nii ilus, siiras, puhas... Ma ei armasta kaasaja muusikat (eriti klassikalist), kuid see oli imeline. Kuulamistestis on umbes 35 lugu ja see oli ainuke, mida ma nautisin. Aitäh Gorecki! :)
Täna on suur ajaloo töö, mida ma ehk nii ei naudi, aga õpitud mul on, seega ma ei tohiks karta... ee ja mida ma kardaksin üldse? (ok kahekõne iseendaga, jess).

Vaari tuleb natuke vähem kui kahe kuu pärast koju and Im just loooving it! :) Helistasin just ühe korteri asjus, päris vägev. Siin samas kandis, a la 3000 läheks kõik kokku maksma. Möbleeritud ja värki, lähen vaatama lähemate päevade jooksul. Samal ajal ajavad mu vanemad asju, et Tartu poole kolima hakata. Nii olengi siin kahevahel. Et kas ma tahaksin uuesti vanemate juures elada... oeh. Eks paistab.

4.5.09

RIP


Kõige selle hullumeelsuse keskel, mis toimunud on, sain ma lõpuks end välja puhata. Magasin täna öösel 12 tundi järjest 8-st 8-i!
Mu kallis vanaisa, sa oled mulle oluline! Alati. Tean, et said taevas vanaemaga kokku ja praegu te lihtsalt vaatate kuskilt sealt meie peale ja naeratate, sest teate, et saite hästi hakkama. 3 pere, kellel on imelised lapsed (ning lapselapsed). Te armastasite meid kõiki nii väga, et teie kodu oli pidevalt üks läbikäiguhoov... Ma ei mäleta aega ega hetke, kus sealt oleks puudunud naer või nutt! AITÄH teile selle eest, et olite olemas. Kallis vanaema, palun hoia vanaisat meie eest. Ta oli viimasel ajal nii kurb, sest ta ei saanud sinuga koos olla.
ARMASTAN TEID!
Puhka rahus, mu kallis vanaisa!

27.4.09

3

3 päeva

26.4.09

Jalutasin eile öösel koju, kotis Trepikoja uus plaat TA TULEB PEA ja mõtlesin, et kui uskumatu päev mul ikka oli... Pidin ainult inimesi meikima minema, korraks laulatuselt läbi hüppama ja õhtul Kolgatale minema ja... Tegelikult meik peal, asusin ka ise teleka sisse ehk siis mind tehti ka staariks, sain Toomemäel muuseumis peategelase (Katre) korbikaaslast mängida, kellele seletatakse, mis seal vitriinide taga siis tegelikult on. iksaiting.
Kell 3 tormasin Jaani kirikusse laulatusele; Agne nägi välja nagu ta oleks muinasjutust välja astunud. Nüüd usun ma päriselt, et imed juhtuvad siin maailmas (ok, mitte et ma varem ei oleks uskunud)...
Ja siis õhtul Kolgatale, kus esines Trepikoda. SUPER!!!! Ja kui siis mu sõber T mulle veel plaadi kinkis, siis ma võtsin plaadi ja kõndisin nagu unes kodupoole...
:)

24.4.09

bäkk du de citii

Tagasi Tartus. Ma ei olegi veel hetke saanud nautida. Sest ma olen jooksnud siin ja kõndinud seal. Mul on jalad valusad. Ja ma olen juba väsinud. Kõigest 3 päeva olen ju tagasi olnud, aga...
Igal juhul põnev on olnud. Näiteks shoppasime Viviga kolmapäeval 4 tundi ja kumbki ei ostnud ühtegi asja. :D Aga eile tuli siis üks seksikas seelik ja... mmm, mis kontsad, jaja! ;) Nüüd on veel päikeseprille vaja ja siis on punkt (ma loodan...).
Nädala pärast kukub 22; õeldakse vist, et 22-viimne taks. Aga mina ütlen, et 26-lootus uus! Seega ei ole mingit viimset taksi. Küsige palju tahate, millal ma abielluma hakkan (see siin oli emale mõeldud)... Aega on ju veel! Maajailm!
Täna laulan kesklinnas mingi 5 ajal. Shh!
Olgu.

20.4.09

Kahekõne

Ester: "Kas sa lähed homme ära?"
Kirsi: "Ja!"
Ester: "Kas ma ei tulegi siis sinu poistega kohtuma?"
Kirsi: "Oota, ma ei saa sulle vastata...
Ester: "Aga millal sa mulle siis vastad?"
Kirsi: "Oota..."
Ester: "Aga miks ma ei tule suga poistega kohtuma, kissika, kissika...?!"