It started out as a feeling which then turned into a hope which then turned into a quiet thought which then turned into a word...
Ja nii on minu elu. Kõik saab alguse kuskilt mujalt. Üks asi viib teiseni ja enamik asju lõpeb kuskil, kus ei peaks. Olen viimase 24 tunni jooksul kõvasti nutnud. Wc-paberi rull laua peal. Ärge küsige, miks, ärge küsige, mis juhtus. Küll aeg teeb oma töö ja ma saan hakkama. Ma olen mõnikord isekas. Me oleme kõik isekad, tahtes omada kedagi või midagi, endale aru andmata, et nii võib keegi haiget saada... Ainuke, kes kedagi omab, on Jumal. Me oleme päriselt tema omad. Kogu loodu on. Oma isekus arvame, et kedagi kinni hoides ja pushides me võidame. Ainult pisaraid ja järgmise killu oma südamest välja. Tahtes oma vigu parandada, teeme aga järgmiseid. Kaotame oma sõpru, müürime end sisse ja selleks, et keegi sisse saaks tulla, on vaja see stupid müür uuesti katki teha. Ja kui siis ükskord paistes silmad lahti teha, siis ei aita enam tahe sõnu tagasi võtta. Siis ei saa enam aega tagasi keerata. Saab küll uue lehe pöörata, aga mis hinnaga? Kelle hinnaga? Sõpruse?
No comments:
Post a Comment