Sometimes

Mõnikord on asjad valesti.
Läksin eile Tallinna peale nädalast Saaremaa puhkust. Saaremaal olin oma lapsepõlvesõbrantsi Liisi juures, samal ajal, kui ülejäänud pere oli onu juures. Mõnus aeg oli. Istusime rannas 4päeva järjest nii, et mu nägu põles ära. Jess. Aga see on ok.
Vaarika on tagasi. Mu Vaarika.
Aga asi, mis mind ärritab on... mu oma jalg. Nimelt hüppasin kuskilt alla siin mingi aeg ja nüüd lonkan 3ndat, 4ndat päeva. Ja läksin siis Tallinnasse oma targa peaga. mõtlesin, et ei ole hullu midagi. Tahtsin nii kangesti laulupeole. NII KANGESTI. :/ Eilse päeva pidasin vastu Vaari ja tema sõbrannaga... ja täna sõitsin sama targalt koju tagasi rongiga. Ma ei saa kõndida ja lonkan nagu vanamees kepiga. Life sucks. It just sucks sometimes. Ja Tallinnas ei ole nii, et keegi viib taksoga punktist A punkti B, no juhul, kui sa miljonär oled, palun väga. Tallinnas peab kõndima, oma jalgadel. Mis tähendab, et mina ei saanud kõndida. Nüüd istun ETV ees ja kuulan president Ilvese kõnet (mida ta muidugi paberilt maha loeb). Ja mu enesetunne on sitt. Lihtsalt sitt. Ma tahan ka seal olla. Koos Vaari ja Helena, ja Bennu ja kogu Eestiga, kes armastab meie lauluriiki. Mina armastan ka.