hashtagkolmkümmendkaks

Ma ei tea. Mul ei olegi vist sellele postitusele head pealkirja. Igasugu mõtted on viimase paari päeva jooksul peast läbi käinud ning olen tahtnud need kirja panna, aga kellel lapsed on, need mõistavad, et elu rütm ei käi sinu pillikepi järgi vaid ikka nende. Saad juba arvuti lahti, mõlemad lapsed mõnusalt tuduvad, hakkad juba trükkima ja kuskilt käib uöäääää! Ja kaksikutega on see tõonäosus mingi 110, et nad just siis häälitsema hakkavad, kui emme tahab blogipostitust teha.
Emme. See sõna on saanud minu jaoks ikka ulmelise tähenduse viimase 7 kuu jooksul. Olen alati seda sõna armastanud. Ka oma emale olen ikka emme õelnud. Võibolla viimased aastad enam mitte, ja teismelisena sõprade ees ka mitte, aga emme on miskit armast. See sõna hõlmab endas soojust, pehmust, kodutunnet, headust, armastust. Ja nüüd olen mina emme. Mina, kes ma sain üleeile 32-aastaseks ja kahtlesin veel hea 2 aastat tagasi, kas see üldse kunagi juhtub. Ja siis astus Tannu mu ellu ja kinkis mulle selle sõna. Emme. Esimest korda tähistasin enda uut eluaastat koos kahe pisikese inimesega. Kes äratasid mind sünnipäeva hommikul ilusti enne kella 6 ülesse, et ma ikka teaksin, kui armastatud ma olen. Kahe pisikese inimesega, kes said minult loendamatu hulk musisid ja kallisid, sest ma olin ikka nii sigatänulik, et ma ei pea enam mitte kunagi ühtegi sünnipäeva ilma nendeta veetma. (Lihtsalt mainin, et just nüüd ärkas Jasmiin ülesse. Mida ma just rääkisin... :D)
Mäletan nii hästi oma 30ndat sünnipäeva. Mul oli elu vaikselt suht pekki läinud siis. Olin just ühest suhtest välja tulemas, mis ei olnud mulle hea. Emotsionaalselt olin kui kärbunud kirsiõis, kes kartis, et elu ei muutugi paremaks. Elasin kirikuhoones, rentisin minituba ning teadsin, et need igatsused mu sees, need on alles, aga kas? Ja ainult kuu hiljem kohtasin Tanelit. Ma ei ütle, et Tanel mu elu muutis. Aga ma ütlen pigem, et ma olin valmis muutuseks. Ma olin valmis tema jaoks. Pere jaoks. Laste jaoks ja tema suutis need igatsused välja tuua, üles äratada ja aitas reaalsuseks muuta.
Ja nüüd on mul kaks last. Minu unistuste duo. Poiss ja tüdruk. Minu väike maalm on koondunud Võrru ning minu ümber on tekkinud nii ilusad inimesed, kellest ma hoolin ja keda armastan. Minu väike aknalaud on paksult lilli täis. Ja minu süda on ka lilli täis. Sest halbu hetki on alati. Aga need ei tohiks meie päevi määratleda. Minu pesukorvid ujuvad juba pool aastat riietest. Kakaseid mähkmeid ja toole ja riideid ja noh saate aru küll, leidub iga päev. Okset lahmab. Ila ka. Ja ma teeks seda miljon korda uuesti. Oleks emme see tähendab. Õnneks ma sain nad kaks korraga. Kasvatan suureks ära ja siis lähen puhkama. Juhul kui järgmine kord siis need kuu(s)ikud ei tule. Ja võibolla võtan mehe ka kaasa, kui ta hästi käitub.

Igal juhul minu tänu. Kõigile, kes te mind meeles pidasite. Minu suurim tänu aga on siin samas. Minu kodus. Minu pere. Minu maailm. Pasapeetrid nagu nad on. Vähemalt on nad minu pasapeetrid!

6 kuud nagu linnutiivul

Appi. Appi. Appi. Ok, ükskord veel. APPI! Päriselt ongi juba pool aastat möödas. Mu lapsed on elus ja terved. Mina olen elus (ja pooletoobine) ja mu mees pole ka veel maha löödud. Uskumatu, et me oleme kõik hakkama saanud. Ma ei tea küll, millega, aga millegagi kindlasti. SEST siin me oleme. Mina, Miinu, Joosu ja issi.
Täna, 6 kuud tagasi, sündisid Joosua ja Jasmiin Kuusik. Sündisid ettenähtud ajast tervelt 1,5 kuud varem ning nii tillukestena, et olime 10 päeva peale sündi veel haiglas. Ja tänaseks on mu 2 kilostest pisikestest saanud pea 17 kilo kokku kaaluvad junsud. Ma nende sünnist enam eraldi ei hakkagi rääkima, sest seda on siin blogis juba tehtud. Piisavalt detailselt, et nii mõnigi mees vist minestaks. Aga noh, nii need asjad käivad ja kui minestadki, siis no biggie, sa lihtsalt vast veel pole lapse sündi pealt näinud. Mu mees nägi ja üllatus, ta ikka armastab mind veel. :D Ok, kaldun veidi kõrvale siin põhiteemast.
6 kuud. Sellest 3 kuud elasime ema-isa katuse all. Vist veidi vähem, aga see aeg on nii hägune, et ma juba vist isegi unustanud selle kõik, sest enamik päevi veetsin ma nii, et üks lastest oli kogu aeg süles. Soojast toidust ma ainult unistasin, külm kohvi oli best friend ja vetsust nii number üks kui number kaks sai ka laps süles tehtud (sry Miinu, Joosu, selle eluaegse trauma eest, aga ise olete süüdi, et röökima pististe, kui teid maha julgesime panna!). Ja siis mingi hetk tundus, et ongi aeg tagasi oma koju tulla... Oma armsasse Võru koju. Ja mina igal juhul teadsin, et see pole mitte mingi häbiasi, et ma abi vajasin ja nii palkasime endale lapsehoidja. No tegelikult küll lausa kaks lapsehoidjat, kes kordamööda siiamaani meile päevasel ajal nädala sees abis on. (SIINKOHAL KNIKS JA KUMMARDUS JA KALLI TEILE, Armsad armsad R ja U! Mis inimene minust ilma teieta oleks, kes seda teab, vist oleks need pooled juuksed ka välja peast kitkutud, mis veel ära pole peale laste sündi ise kukkunud!)...
"Ja praegu... Praegu mu armsad Joosu ja Miinu... Praegu on teil mõlemal täpselt üks kiku suus ja teine kohe kohe paistab ja punnitab seal igeme all. Praegu oskate te mõlemad ilusti kõhuli keerata, siis röökima hakata, sest tegelikult te ei taha seal olla nii ja siis emme keerab teid tagasi ja siis keerate te ümber jälle ja siis emme tagasi ja noh see nõiaring noh. Ja mu kallis väike junsu mürakas Joosu, sina vaevled ikka korralikult selle hambaasjaga, sul üldse õest veidi nõrgem see tervis olnud, kuid tean, et sa teed selle varsti tasa, kui rohkem liikuma saad ja aktiivsemaks, sest ma näen, kuidas sa tahad. Ja pliiiiiis, hakka juba öösiti paremini magama, eks! Emme issi armastavad sind, aga ööund ka. Ja Miinu, mine pekki, aga kui ma peangi sind jääma iga õhtu kolm tundi magama panema, siis ma lihtsalt varsti enam ei pane ja sa pead veidi lihtsalt karjuma, sest noh, kaua üks emme ikka jaksab selle palli peal hüpata, raske pooluinuv piiga käes. Nope. Aga muidu oled sa üks super naeratav, pisike emme kaisukaru. Sa oled nii ilus ja särav ja armas ja kallis, et ma lihtsalt armastan sind. Nii palju. Joosu, sind ka muidugi, sina oled ju ikkagi emme pesamuna."
Ok see oli nüüd väike vahepala tulevikuks, kui nad kunagi peaksid mu blogi avastama, kui selleks ajaks maailm veel keerleb ja interneti ei ole päkapikud ära röövinud ja ma pole suures meeltesegaduses oma blogi näiteks ära kustutanud. Mis on vähetõonäoline, pigem see päkapiku variant.
Aga päriselt. Päriselt on asi nii, kui Joosu ja Miinu sündisid, siis sündisin ka mina, või noh, see emme osa minus. Sest seda varem polnud. Seega ei kasva mitte ainult nemad, vaid ka see emme osa minus. Ja nii me kõik siin kulgeme. Ega see emmeks olemine pole miskit nii kerge. See on ikka alles veel nii uus asi mu jaoks. Et need kaks pisikest inimest vajavad mind. Et nende heaolu sõltub minust. Ja minu heaolu sõltub sellest, et ma ennast ka ära ei kaota selle kõige keskel. Seega here it goes: WEEE, 6 KUUD ONGI LÄBI ja niii palju kuusid on veel ees!!!!!!!! Cheers,
Kirsi

Nigut öö ja päev

Joosua ja Jasmiin on nii erinevad ja samas nii sarnased. Ütlen kohe ära, et neid erinevusi ikka rohkem, kuid paar nn kaksikuteasja on ka juhtunud viimase nädala jooksul.
Oleme pidanud nendega enneaegsuse tõttu tihti Tartus kontrollides käima ja seal alati ikka vaadatakse neid korrigeeritud vanuse järgi (et siis, kuna sündisid 6.oktoober, poolteist kuud enne tähaega, siis on ka tegelikult alles 4,5 kuused nüüd). Ja nad nii julgustavad seal, et kõik on arengus nii nagu peab ja küll nad varsti keerama hakkavad ja küll nad varsti haarama hakkavad ja küll nad varsti järgi jõuavad.
Ja jõudsidki. Täna vaatame Taneliga neid küll, et mida pekki. Kuidas nad nii palju juba oskavad ja teevad jne...
See viimane märtsi nädal on küll hüppeline olnud. Kõigepealt Jasmiin. Pesin siin üksõhtu nõusid, plika oli põrandal selili. Jauras küll, aga ma ei pööra tihti sellele tähelepanu. Ja lähen siis teda sülle võtma ja ta on end kõhuli keeranud. Ja me läheme homme temaga just seda sama õppima võimlemisse! :D hahaha sulle perearst, kes noomis meid viimane kord, et miks juba ei tee seda ja toda! Njaa, see selleks. Järgmise päeva hommikul tegi Joosua sama igal juhul. Ukerdas ja ukerdas ja kõhuli oligi (Joosul on muidugi varbad ka ammu juba pihus olnud ja nn tahe olemas, aga keha ei jõudnud järgi).
Siis olen Joosuat mingi kuu jälginud, et millal tal see hammas juba tuleb. Nii viril ja halvasti magab ja jorrune. Ja paar päeva tagasi oligi kiku suus. Vaatan siis eile juhuslikult Jasmiini suhu ja tal ka kiku suus. Ei saanud vennale ikka järgi jääda. Sündisid koos, pidid ka need nn tähtsad asjad koos juhtuma.
Aga oi see öö ja päev.
Jasmiin tunnetab asju kätega. Ta tahab kogu aeg,et mu käsi oleks tal kuskil lähedal ja siis ta mudib seda ja katsub ja paneb oma näo lähedale. Ta armastab omaenda kätega ka mängida. Või seda, kui ma tema kätega endale pai teen, oi seda laginat. Ja paljas porgand armastab ta ka olla. Ta oma häält veel pole nii avastanud nagu Joosu, aga see tuleb ka vaikselt. Need nunnud õrnad jutuvadinad ja mulinad... Ma sulan siis alati. Ja kui ta ikka kõdi peale naerma suure häälega hakkab... aww! Aga oi ta võib mind õhtuti närvi ajada, kui ma teda ikka 3 tundi magama panen edasi tagasi. Sülle, maha, sülle, maha, sülle, maha. Ööd ongi mul rohkem Jasmiiniga ja ta nii harjunud minuga juba. Samas, kui ta lõpuks peale tralli magama jääb, siis on õist ärkamist ainult 1-2 korda ja magama tagasi.
Ja Joosu. Oi mu "väike" Joosukene. Ta on nii tugev, et ma vahel lihtsalt ei jaksa taga mõllata ja see rohkem Taneli ala. Ja nüüd on ta hakanud õlga hammustama, ju see suuseest ikka nii valutab kõik, et vaja sügada end. Ja Joosul on küll hääle kasutamine nii selge, et kus need kõrvatropid olidki... Joosule meeldib, kui temaga kogu aeg tegeletakse. Ja jaurab, mis ta jaurab, magama jääb ta üldiselt kergemini. Praegu see hambavärk on ta tujukaks teinud, aga keda ei teeks? Kui ta süüa tahab, siis kuuleb sellest terve Pikk 12 korterkond. Ma arvan vähemalt... Ja ta on nii armas trulla, et ma söön ta ära lihtsalt. Musitan ära küll igal juhul iga päev. Isegi kui nende vastumusid ilased on. Ning püreed armastab ta rohkem kui miskit muud. Suu lahti nagu linnupojal. Minni jällegi paneb suu nii kinni ära, et sinna ei pääse mitte miski sisse, kui piimaga just tegu pole.
Ja üleüldse. Mida pekki, et nad kohe 6 kuused on. Päriselt. Ma olen 6 kuud ellu jäänud nendega ja nemad ka. Iga hommik, kui jälle uus päev algab, on selline tunne, et see on üks maraton. Kaksikutemaraton. Mähkmed, pesu, toit, pudelid, kaka, pissi, okse, mängimine, joogapall, emme valmistoidud, pesupesemine, vankrid, magamapanek, uute oskuste õppimine, ellu jäämine. Kaksikutemaraton noh. Ja ma ei ütle siin kellelegi, et ühega kergem oleks. :) Lihtsalt mul neid kaks, ja ühe kogemust pole ju. Ja ükskõik kui palju ma ka üritan elu ette kujutada ühe lapsega, no vot ei oska. Või ühe beebiga. Ikka ei oska. Mul neid kaks ja nii on.
Eks me koos kasvame siin. Emme, issi kõige rohkem. Õpime nende erinevusi ja sarnasusi armastama. Õpime eripärasusi tundma. Õpime ignoreerima seda, kui jauravad niisama (ok beebidel vist pole miski niisama, aga vahel ei jaksa kõigele reageerida). Ei torma iga nutu ja ää peale enam. Nüüd tuleb ainult piip ja prillid hoida ja kodu veel beebisõbralikumaks teha, sest ega see käputamine ja kõige katsumine, suhu toppimine ja avastamine kaugel pole.

Ah, mis on uni?

See magus beebiuni.
Hahahahahahaaaa. Ütlen kohe ära, et väljend, "tahaks magada nagu beebi", on üks suur pask!!! Jah, esimesed kaks nädalat beebid tõesti enamasti söövad, kakavad, pissivad ja magavad, aga mis sealt edasi... Tundus mullegi alguses uskumatu, et kas tõesti ongi nii, et no polegi nii raske. Peab küll neid toitma vahepeal, aga siis nad jälle ju magavad.
Kuni sai täis vanust 2 nädalat!
Kes veel ei tea, siis anti mulle kaks beebit ühe asemel. Mul siiani hetki, kus ma veits kurjustan Jumalaga, et mis sul viga oli ja mis sa mõtlesid ja täitsa pekkis ikka. Et ei võinud siis ühte alguses ja teist paari aasta pärast anda, eks. Nope, pidi ikka kohe neid kaks tulema. Mulle, kes ma olen alati kell 21.00 voodis olnud ja õnnist und nautinud. Mulle, kes isegi kella tiksumist ei ole talunud või seda, kui ukse alt mingi valgus paistab. Mäletan siiani, kui mingi periood vanaisa meiega elas (noh see vanemate aeg veel) ja ma pidin tuba vahetama ja sealt paistis KOGU freaking aeg tuli ukse alt sisse ja oi seda minu kisa, kui mul tuduaeg oli! hahahaaa.
Ja nüüd olen ma pea 7 kuud magamata. Sest ka viimane raseduskuu möödus mul poolpüstses asendis diivanil, sest ma ei saanud ei voodisse ega sealt välja! No ja miks siis nüüd? Sest minu kallid armsad nunnud pesapaid tibud vist vihkavad und. Või noh ütleks nii, et une vastu pole neil midagi, aga see eelnev periood...
Noh, võtame näiteks üleeilse öö. Sest eilne öö, ah sellest ma üldse ei räägigi. Ja võibolla ütlen alustuseks ka ära, et elan abikaasaga kahetoalises korteris, millest üks tuba on magamistuba ja teine elutuba-köök. Nii, et mingitest unekoolidest me ei saa siin veel rääkidagi. Aga üleeilse öö juurde tagasi minnes... Ööunne minek algab viimased 2 kuud meil umbes 7 ajal õhtul. Kõhud on selleks ajaks täis söödetud ning esimesena vajub ära Joosu (Jossu, nugis, poja, tibu, nunnuke, ühesõnaga pluss veel paar hüüdnime). Aga see vajumine on ka selline, et ei, me ei pane teda lihtsalt voodisse, et head ööd, jää nüüd tuttu. Joosu voodi on magamistoas ja siis me hüppame enamasti 5-10 minta temaga suure joogapalli peal ja siis ta seal vajub ära ja tudukaissu voodisse. Ja ega siis üleeilne erand polnud. Joosu oli igal juhul 7 ajal ööunes. Aga Miinu (Triinu, Minni, Jasmiinu, JasmiinKuusik!, kiisu, tibu, nunnupall jne) tahab jääda 7 ajal ööunne, aga jääb enamasti 8-10 vahemikus. No ja see kuulus üleeilneöö ei tahnud Minni üldse ööunne jääda, või noh tahtis, aga jauramine oli nii tulihingeline, et ma väsisin ära, ja kutsusin Taneli appi. Nii me siis panime ta voodisse, hakkas kisama, võtsime ära, panime voodisse, hakkas kisama, võtsime ära, ja loe seda x10 vähemalt 3 tunni jooksul. (Muide, joogapallid on meil asendamatud olnud kõik 5,5 kuud!). Lõpuks 10 ajal väsis Minni vist suurest jaurust ära ja jäi magama. Oeh. PHEW. Draama läbi. Sain 2 tundi tududa, kui ärkasin Joosu nutu peale. Olgu, ehk on kõht tühi. Aga vist ikka polnud, sest mind oksendati 4x täis peale seda ja ennast ka. Riietevahetused tehtud, suured jaurud tehtud, sain Joosu lõpuks 1,5 tundi hiljem magama. No tore, Minni hakkas nutma. Selge, kõht vist tühi. Jess, oligi, söök sees, Minni tuttu, kell on mingi 2-3 vahepeal, saan mina tuttu jälle. Muidugi on Tann ka seal vahepealse eduga aidanud. Mul pea juba lõhub selleks ajaks ning meel on mõru. Tahan nii üliväga magada. Ja siis hakkab mõte jooksma. Vaatan kella, 3 öösel, 3.30 öösel... Hakkan suikuma, keegi teeb häält. ARGHH ja nii hommikuni välja. Suigungi siis pooletunni kaupa. Kell 7 hommikul on niikuinii mõlemad juba üleval ja see öö selleks korraks selja taga.
Oo ei, kõik ööd pole sellised, täna öösel sain 3-4 tundi järjest magada mingi vahe! WOW eks... Ja päeval on nad üsna head tudujad siiani olnud. Esimesed 2,5 kuud ei saanud me päeval neid üldse maha panna. Olimegi elavad voodid ema, isa ja Taneliga. Nüüd magavad päevauned enda voodites ning vankris. Jup eelnevalt ikka kõigutame süles magama, aga vähemalt saame nad maha panna. Mul siuke tunne enamus hommikutel, et olen maratoni käinud öösiti jooksmas. Hahahahaha. Tahan magada nagu beebi. EI TAHA! Tahan magada nii nagu 7 kuud tagasi hoopis :D
Üldse, see uneteema. Mul nii tore, kui nõuandeid jagatakse, et tee seda või tee seda. EI OLE TORE! Ärge jagage pliis! Ma nii paljut proovinud ja küll läheb ajaga ka kergemaks ja paremaks see kõik. Aga stiilis, ise olete süüdi, et alguses neid süles hoidsite, pole vaja. Hoidsimegi, sest meie tibud röökisid valude käes esimesed kolm kuud ja me ei ole ju südametud. Gaasid beebidel on emme-issi õudus ja mis nemad siis veel tundsid. Ja ära hellitatud, hahaha, kuidas saavad 5 kuused ära hellitatud olla. Nad on armastatud. Nad teavad, et me ei jäta neid röökima, nii et pea kumiseb. Ja kuna neid on kaks, siis veel see teema sinna otsa, et no jäta üks röökima,teine ärkab ka ju üles selle peale. Meil vähemalt küll :D Sest kindlasti on beebisid, isegi kaksikuid, kes 5ndaks elukuuks juba ööläbi magama on õppinud aga meil on see oskus, selline ee poolik veel.
Ja hommikul, kui nad laia naeratusega ärkavad ja mulisema hakkavad. Nad on mulle maailma armsamad ja ma ei jõua neid ära musitada. Ükskõik, mis kreisi öö seljataga. Lohutus on, et küll meie õpime, nemad on muutuses ja kõik on varsti minevik. Küll emme selle une ka jälle üles leiab. Oo uni, mu uni!
Jossu ja Minni emme

(ps. unustasin õelda, et Minni voodi on elutoas ning emme magab ka seal hetkel, tähendab, mitte Minni voodis aga diivanil :D , sellised korraldused siis...)

Jasmiin ja Joosua :)

Sünnilugu
Ei teagi kust alustada ju. See lugu tuleb pikk ja selline eee aus! 😉
Nii. Nagu teate, pole minu rasedus kerge olnud! Kõik 7,5 kuud, mil sain rase olla, ajas üks asi teist taga ning tegelikult reaalselt nautisin vbl ühte keskmist kuud sellest! Küll oli meeletu hambasaaga, iiveldushood, suur rauapuudus, hepatogestoos (hirmus sügelus mis tuleb raseduse maksahaigusest), null jaksu, madal vererõhk, meeletu ühejalapaistetus jne jne. List on pm lõpmatu...
Ja siis otsustasid mu arstid Võrust et on aeg Tartusse päevaravisse minna! Ja siis 1. Oktoober (32+5 päeva rase) olin Tartus sünnieelses sees, et vaadata, mis minust siis saab! Sai aga see, et mul avastati 1,5-1,8 cm avatust juba, korrapärased emaka kokkutombed ning otsustati, et jätavad mind haiglasse! Samal päeval tehti kaks asja! Tibud said kopsusüsti (1 veel järgmisel päeval) ning mina kokkutommete vähendamise rohud! Ja siis ma tiksusin seal kuni neljapäevani (4.okt!). Olin kindel et koju ma enam ei saa... KTG näitas ikka kokkutombeid ning mingi avatus oli ka! Aa ja mul oli null valu! Ning ma ei tundnud neid kokkutombeid.. mis on imelik! Ainuke suur valu oli see et poja tagus ribidesse ja plika surus põiele..
Aga kuna neil polnud mu jaoks haiglas ruumi, siis lasti mind koju. Ja ma olin paanikas, sest tundsin südames, et sünnitus on lähedal (hahha eks)... nii et Võrru tagasi ja kusjuures ma surin autos loksudes lihtsalt...
Reedese päeva käisin nagu loll kodus ringi, teadsin et ei tohi koristada, aga pesin ikka pesu jms... õhtul käisin veel Võru haiglas monitori all et pisikeste südant kuulata ja mu toonuseid. Toonuseid oli palju aga ma ei tundnud ju midagiiii! Jälle koju. Terve öö kõndisin ringi, magada enam ei saanud ja hommikupoole lõi kõhu täiesti korrast ära ja teadsin, et miskit vist toimub. Aga ei teinud südame järgi ja jäi helistamata.. siis magasin paar tundi, sõime veel hommikust ning siis.
Laup hommikul, 6.okt, umbes 8.30-9.00 seisin voodi juures, kui järsku pahhhh ja veed tulid ära! Ma olin shokis ja karjusin tanelile, et helista ruttu kiirabisse ja tal korraks oli pilt ära et mis see nr on hahha... ja minul hakkasin momentaalselt tuhud ning valud! Ja seda 2-3 min vahedega! Apppiiii! Kiirabi oli pm 3 minutiga siin ja Me läbisegi, et ma pean Tartusse saama ja nemad et ei saa, sa sünnitad siis autos ja ma et eiii Tartusse ja nemad eiii Võrru! No olgu ruttu autosse ja haiglasse... seal oli mingi 15 arsti õde mu ümber et mis Me teeme siin Me ju nii varast sünnitust vastu ei võta (33+3 nädalat) ja siis hakkas pihta! Avatus oli juba mingi 4-5 cm ja tuhud intensiivsed! Ruttu miljon süsti rohtu kanüülid jne et sünnitegevus aeglustuks (nojaaah) ning siis Anti üks ämmaemand kaasa ja ruttu Tartu poole! Kõik olid paanikas ja ma rahulik (vist).. tuhude vahe aeglustus mingi 5-6 minuti peale aga see oli ikka jube, sest need valud ju kõik see kiirabitee...
Jõudsime Tartusse ühes tükis hurraa! Seal pidime ootama kuskil kontrolliruumis ja siis 10 minda pärast tuldi mind kontrollima ja mul oli täisavatus 10!!! Kell oli umbes 11 vms.. ruttu sünnituppa kus ma siis lauale ja mingi 15 inimest jälle toas... ja siis hakkas pressimine sest ma tundsin nii! Plika sündis pärast umbes 10t pressi ja lahkliha lõikust (jube jube jube valu oli see viimane!). Korraks oli eufooria kui tuli meelde et 1 laps veel... siis hakkas sebimine kuna poja oli tuharseisus ja keisriks polnud aega! Arst avastas et jalad juba peaaegu väljas ja nii ta tuligi, jalad ees sulpsti! Nabanöör ka veel kuskil seal vahel mis oli väga ohtlik olukord kokku! Poja viidi kohe minema nagu tütargi ja mind jäädi õmblema! Tund hiljem oli see ka tehtud nii et umb kl 1 olin Taneliga järsku ruumis üksi kui meeletud krambid hakkasid ja palavik 39 tõusis! Tuli välja et kõigile ei sobi need emaka kokkutomberohud ning lisaks olin liiga palju verd kaotanud! Siis hakkas tiksumine (tilgutid palavikualandaja nats süüa jne).. korra sain preili rinnale ja siis edasi ootamine... ja siis otsustati et vajan vereülekannet! Nii et pm kuni 7i õhtul tiksumine Taneliga seal sünnitustoas ja edasi vereülekandele!! 2 tundi seal ja lõpuks hakkas ka palavik taanduma oeeh! Ning siis saime oma palatisse abikaasaga! Ma ei suutnud kõndida aga sundisin ennast ning öö otsa higistamine veel palavikku välja ja nats magasin.. tibud olid niikuinii järelvalve all ja meid veel ei lastud nendeni , Tanel sai vaadata ikka aga mina mitte...
järgmine päev oli suht udu veel! Läbi valude nägin tibusid ja teadsin et pean end sundima! AGA hea oli see et nendega oli kõik hästi! Vaatamata sellele, et poja jalad ees tuli, olid kõik näidud head! Jah neil oli sada juhet jms aga nad hingasid ise ja sõid ise.. sain nad kordamööda isegi end rinnale päeva jooksul ...
Esmaspäeval aga visati meid sõna otseses mõttes haiglast teise haiglasse! Ilma ettehoiatamata! Ma olin paanikas sest Tanel oli korra Võrus ja mina üksi palatis ju... ma ei taha tegelikult väga rääkidagi Tartu sünnitusosakonnast... olin täiesti ehmunud kui mitu ebaviisakat ja halba suhtumist minu suunas oli selle paari päeva jooksul! Tahaksin aga nii tänada arsti kes mu sünnituse vastu võttis, imeline naine lihtsalt, ingel kes minuga koos läbi pushis!
Igal juhul esmasp, 8.okt hommikul viidi meid üle neonataal osakonda teise haiglasse, kus olid siis enneaegsed tibud! Jälle pea ees vette! Sest seal saime nendega kogu aeg koos olla seal ruumis kus nad juhtmetega soojendusvoodites olid siis ja õed valvasid! Kohe saime kõike ise kaasa teha! Sööta neid pudelist, rinnast, mähkmed, puhastus jne jne... miljon asja oli vaja üles märkida iga kord ja ma olin lihtsalt nii väsinud et ei saanud üldse aru mida ma tegelikult teen! Õnneks Tanel oli mu kõrval...
teisipäeva õhtuks olin ma laip! Öösiti sain veidi magada Ja puhata aga ülejäänud aeg oli kõik nendega! Nad polnud ju meie palatis mis oli raske aga samas saime veidigi hingata.. ma aga tundsin et olen niii läbi emotsionaalselt et tahtsin lihtsalt nutta (ok niikuinii nutsin enamuse ajast)... ja siis avastasin et mul on huule peal suuuur herpes (esimest korda elus selline) suurest stressist ning kolmap hommikul otsustas laste arst et mina pean koju minema! Laste jaoks olin mina Nn oht sellel hetkel... jälle pakkisin asjad hüsteerilise nutu saatel, Tanel tõi mind Võrru ja pidin kuni reedeni olema ilma lasteta! Pumpasin ööd ja päevad ja elasin kuidagi selle aja üle aga see oli jube! Reedel, 12. Okt hommikul sõitsime tagasi Tartusse (Tanel käis vahepeal neid iga päev vaatamas) ning siis kohe saime nad enda juurde palatisse (jälle vettehüpe) ning siis hakkas elu pihta! Appi mida ma teen oli
Mu ainuke mõte! Kuid tibud olid tublid! Niii tublid et varsti juba võeti neil soojendused ära jne jne... järjest vähemaks juhtmeid jms ...
Mina ise aga... tundsin et mu keha on lihtsalt nii nõrk et paar päeva hiljem lõpetasin öises kiirabis. Mulle Anti tilka, tehti uued vereproovid , vaadati kõht seest üle jms.. proovid olid enamvähem ja siis Anti rohtu AGA pekki see oli see sama rohi mis mul krampe ja palavikku tekitas ning nii ma haiglast tagasi kõndisin oma haiglasse suurte värinate ja suure palavikuga. Jubeee! See öö mis järgnes oli mu elu üks jubedamaid! Tann oli nii väsinud et toimetas nagu purjus olekus ja mul oli 38-39 palavik ning siis olid ju lapsed, kes vajasid ikka samu protseduure! Ma olin lihtsalt mingi automaatnupu peal elus veel..
Jälle sama higistamine, zombi olek ja koitis uus päev! Lastel võeti kõik juhtmed ära ning enam ei pidanud paljusid asju üles kirjutama.. stressi level vähenes kõvasti...
Teisipäev, 16.10... tuli lootus, et ongi kohe kojuminek... käisin nendega veel kordamööda ultrahelides jms ning kõik proovid tulid positiivselt tagasi! Nad sõid kenasti, poja oli juba vaikselt tissi sõltlane ning muidu rpa peal ka... ning siis tuligi teade, et kolmap on kojuminek. Sisetunne oli korraks täis hirmu aga ka rõõmu ja julgust, et Me saame hakkama! Nii et järgmine päev õhtupoole, pakkisime asjad ja lapsed ja oligi KODU! Uskumatu! 10 päeva selliseid seiklusi ja lõpuks koju... Tanel ostis veel miljon elu lihtsamaks tegevat vahendit ning saimegi Nn oma elu peale...
23.10.2018. Teisipaev! Kakame, pissime, sööme, tudume, tissime, jonnime, käime vannis, kaisume, kosume!!! Emme on mega väsinud ja magab kui saab. Hahha ok, no tukub on parem sõna... ja on vahel nii väsinud, et ajab lausa lapsed sassi, oo jaa!

Ok tegelikult on nii, et minu oma tervis on vaikselt taastumas! Kaal on peaaegu algkaalus tagasi olenemata sellest et ma õgin nigut hull et tissis piima oleks ja seda on nii et mõlemad saavad paarkümmend grammi enne rpa/d! Kui lapsed rinnal, on ikka vägev tunne küll! Selline naiselik ja ürgne ja võimas või nojah keset ööd on küll tunne et pliis päästke mind aga päeval on hea 😉 külalisi Me väga veel vastu ei võta, kuna meie graafik siin ikka väga tihe ja me ei taha võõraid pisikuid :) nii et...
selline lugu! Minu Jasmiini Joosua ja ka Taneli lugu! Kindlasti nüüd palju asju ära! Suur respekt mu mehele, kes on mu kõrval olnud ja endast kõik andnud!
Uute lugudeni siis,
With love, Kirsi


(PS! kiirelt ka nende nimelood... Joosua oli meil ammuilma juba valitud. Tanel on sellel teemal juba postituse ka teinud, et ma pikemalt ei peatugi. Aga meil oli tüdrukunimega veidi raskusi ning siis lõpuks seal samas sünnituslaual, kui tibud olid ära sündinud ja me Taneliga kahekesi olime, mõtlesime, et mis me siis teeme ning Tanel hakkas suvaliselt netis ringi tuhlama ning nii, kui Jasmiini nimeni jõudis, teadsime mõlemad et JASMIIN on see õige. See klappis kuidagi ja me jäime selle juurde. Nii et meie Joosua ja Jasmiin nad on! ;) Vot selline lugu)

1 aasta ja siis muidugi kaksikud ja palju muud...

Täna on suurepärane päev blogi kirjutamiseks! Ärkasin hommikul vara, nüüd joon kohvi ning järsku tuli meelde, et olen Taneliga täpselt aasta tuttav olnud... Ja siis tuli meelde, et olen juba 5 nädalat uut postitust lubanud ja siis tuli meelde, et mul on täna hea olla ja siin ma siis nüüd olen! ;)
Kõigepealt aastapäevast... WOW! Nagu Tanel mõnikord mainib, et kuidas see aeg nii kiiresti mööda läinud on, alles me saime ju tuttavaks... Nojah, aga igaüks ei palu naise kätt ka peale kahenädalast tutvust. Nii see meil oli igal juhul ning tegelikult ma ei soovita seda kohe kindlasti absoluutselt mitte kõigile! AGA mina, mina pärast mitut feilinud suhet teadsin väga väga hästi, mida ma ei taha! Ning kahe nädalaga sai selgeks küll, et Tanel on minu kõrval täpselt minu kirss tordil! Tegelikult muidugi on see lugu pikk ja isegi natuke muinasjutuline, ja tänase postituse põhirõhk läheb ikka kaksikutele, kuid nende isa ära märkimine on ju ka oluline! ;) :D TÄPSELT ÜKS AASTA tagasi tuli Tanel suuuuuuure, pigem ikka hiiglasuure lillekimbuga Tõrvasse kosja! Ta oli umbes nädala mind enne seda instagrammis pommitanud ja ma nats ignosin, aga uudishimu sai võitu JA siin me nüüd oleme! Minu kõhus kasvab kaks beebit ja Taneli kõhus pesitsevad enavasti hapukooresalatid ja liha! :D (ainult nali, või noh peaaaegu)... Aaa ja muideks see essa lillekimp lõhnas niii vängelt, et kui ta lõpuks teada sai, et ma ei saanudki seda kimpu oma toas hoida, tuli ta teine kord veeel suurema roosikimbuga, mis lõpuks sai siis minu tuppa...
Ja siis see lasteteema eks. ;) Tegelikult on asi nii, et ma olen alati neid alla kaheaastaseid väga väga armastanud, aga mul polnud sellist tunnet kunagi, et ma nüüd tahan ise ka lapsi. Vbl sellepärast, et ka suhted olid valed. Sest kui asi pole õige, siis ta lihtsalt pole õige, eks! Ja tegelikult me alati teame seda oma sees, kas me siis tunnistame seda või mitte, on juba teine teema. ;) AGA Taneliga ma tahtsin. Ja see oli nii uus kogemus mu jaoks. Ma kohe teadsin, et selle mehega ma tahan last! Ja me tegime koheselt otsuse, et me ei hakka ootama. Lisaks ka meie vanus, ma ei tahtnud oodata paar aastat ja avastada, et mul on väga väga raske rasestuda... Ja nii me siis abiellusime (ärge nüüd valesti aru saage eks, me ei abiellunud ainult laste tegemiseks hahaha) ja beebitegu võis alata! :D haha... JK. Ok not kidding... Aga millega ma ei arvestaud, et see kõik võib tsipa aega võtta (mille üle mul nüüd on hea meel ning saan praegu aru, et meil oli ka oma aega vaja)... Mul tekkisid vahepeal tunded, et ma vist ei jäägi rasedaks. Küll olin haige, küll oli Tanel haige... Küll oli üks teine ja neljas asi. Ja sa võid ju ise nii väga tahta, aga lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad! ;) Ma andsin vahepeal juba kõik Jumala kätte, et ma olin pm valmis juba lapsendama, kui ma ise ei jää ja Tanel oli ka ok sellega...
JA SIIS. Saabus Märtsi kuu. 12.03.2018 ja ma tundsin oma sees, et on aeg uus rasedustest osta (ma muide olin neid ikka kümneid juba varem ostnud), kuigi ma oleks pidanud veel paar päeva kindlalt ostma. AGA sisetunne oli nii tugev, et nüüd! Ja ma lausa jooksin apteeki. Ostsin vist 3-4 testi ja guess what! Sain oma esimesed õrnad triibud. Esialgu oli selline tunne, et need testid valetavad. Et see ei ole päriselt... Et mida, kas tõesti... Miljon erinevat tunnet. Ja kuna ma pole kunagi hea saladuste hoidja olnud, siis teadsin, et ma pean NÜÜD kohe Tanelile töö juurde minema ja talle ka ütlema! Tanel pisardas ikka nii armsalt seal töö juures... Järgmine päev tegin veel ühe testi ja käisin synlabis verd andmas et veel rohkem kindel olla... JA THERE IT WAS. Minu sees kasvas üks BEEEBI! What!
Ok siis teadsin, et pean paar nädalat veel ootama, enne kui naistearsti juurde lähen...
Ja siis ma ootasin ja ootasin ja ootasin ja pekki see oli raske. Muidugi meie vanemad ja lähiperekond sõbrad said kateada, sest ma ju ei oska hoida miskit eks. ;) Ja ei tahtnudki, sest see beebi oli NII oodatud!
Ning lõpuks 11.Aprill oli käes aeg, kus seadsin sammud naistearsti juurde tuvastamisele. Oh boy. Jalad harki (kes teab see teab) ning... Mulle sattus selline väga stoiline arst, tõsine ja konkreetne. Kõigepealt ilmus ekraanile üks pisike armas kallis täpp. Minu esimene täpp. Ja siis ilmus ekraanile teine armas kallis täpp. Minu teine täpp. Ja mul pidi tatt kurku kinni jääma!!! Arst siis vaatab ja ütleb tõsise näoga, et OI, SIIN ON JU KAKS TÜKKI. Ja rohkem ta ei rääkinud, või rääkis, aga ma enam ei kuulnud... Mul jooksis juhe täiega kokku ja pisarad voolasid. Lõpuks kõndisin siis haiglast välja... Ja läksin ostsin kaks pisikest beebibody, kus on peal kirjas I love daddy... Sõitsin Tannu töö juurde ja rääkisin nats kontrollist ja vaatlusest ja andsin talle pisikese paki. No ta vaatas ja vaatas ja ütles, et oi kui tore, sa ostsid kaks tükki, üks tagavaruks... Ja ma et, What, eiiii! MU SEES ON KAKS BEEBIT! Ta arvas, et ma teen mingit suurt nalja.
Ja siin me siis nüüd oleme. Siin ma siis nüüd olen. 17 nädalat rase. ja Täiega kaks beebit! Pole midagi nali, eks... ;)
Ok. pissipaus.
Nii.... räägin siis nats veel essast trimestrist ja teise algusest ka.
Iiveldus. OH BOY. Mul ei aidanud reaalselt mitte miski. Iiveldus oli algusest peale jube. Mul ei olnud küll koos oksendamisega (1x oli ainult) kuid see oli nii piisavalt jube küll, et mõelda tihti, et see jääb mu essaks ja viimaseks raseduseks, haha... ei see polnud tegelikult nali. Mul käis peast vist juba mingi 5-6 nädal läbi, et äkki ma ootan kaksikuid, et miks mul NII paha olla on!!!
Peavalud. Kes mind veidi tunnevad, teavad, et olen pm viimased 15 aastat tugevate peavalude käes elanud. Kuid ausalt. Seda ei anna võrreldagi rasedus peavaludega. KOHUTAV! Kuni 5nda nädalani oli mul null peavalu ja ma juba mõtlesin, et wow, kas mul tulebki selline rasedus, et peavalusid ei tule. Oh you gotta be kidding me. Ja siis kui tulid, tulid täie laksuga. Nii, et polnud otsa ja äärt. Alles nüüd, umbes nädal on mul peavalud kahanenud (noh ütleme nii, et asendusid hambavaluga). Ja ma olen natuke valuvaigistite junkie olnud. Siiralt ja ausalt, ma tahaks, et ma oleks juba ammu arsti leidnud, kes mind oleks õpetanud erinevaid nippe jms kasutama, selle asemel, et õpetada, et las see käsi haarab vaigisti järgi, see ju lihtne allasurumismeetod eks... ja nüüd rasedana, ma arvasin ja lootsin, et ma ei pea kasutama mingeid rohte. AGA kui see valu juba lõpuks nii suur on, siis on valu lastele ohtlikum, kui rohu võtmine ja nii on paratsetamool mu heahalb sõber olnud ka üsna tihti. kahjuks. Nii loodan, et asi on tõesti paremaks läinud nüüd...
Muud valud. No nii. Poleks uskunud, et mu kehas on miljontriljon sellist punkti, mis nüüd raseduse ajal üles kõik ärkavad. Noh näiteks see hammaski... MISASI see siis nüüd on. Mul jookseb neljas nädal ja hambasaaga jätkub. Ok tegelikult ma ei taha sellest isegi enam kirjutada. Sest hetkel on see porbleem nii suur olnud, et tuju sellest veel romaan kirjutada, on nullilähedane. ;) Või siis imelikud kõhuvalud, torked, surve... Kui palju ma juba oma ämmaemandale helistanud olen, et mis seee siis nüüd on :D
Riiete numbri muutus. Mu armsad blogilugejad vist kõik teavad, et olen endine anorektik. Ja sellega seoses kuidagi uskusin, et kaalutõus saab minu jaoks õudusunenägu olema. Aga ei ole. Ja vot see on Jumala arm. Ja armastus minu vastu. Sest 17 nädalaga olen juba korralikult kaalutõusu näinud ja riiete numbreid vahetanud ja siiani on see täiesti ok. Võibolla see teadmine, et mu kaksikud vajavad, et ma korralikult sööksin ja toitaineid omastaksin, et see aitab. Või ma ei teagi. Ma olen päriselt oma kehaga rahul ja see on nii hea tunne. Ja suur tänupõhjus!!!!
Kiirabi. Ma tean, et ei saa sellest üle ega ümber. Vbl alguses mõtlesin, et ei taha sellest kirjutada. AGA see on teema, mis puudutab paljusid rasedaid. Ja ma ei ole ainuke. Üsna raseduse alguses (vist oli 7s nädal) puutusin kokku verejooksuga. Ja lõpetasin haiglas. Mind vaadati ööpäeva jooksul mitu mitu mitu korda üle. Kõik oli ok. AGA see hirm. Hirm et mu lastega võib miskit juhtuda. Hirm on üks jube asi. Ja kui sul pole kellelegi toetuda, muutub hirm depressiooniks. Minul on kellelegi toetuda. Tegelikult on mul ikka väga suur toetus. Mu abikaasa. Perekond. Lähedased sõbrad. Jumal. Ja sellest hirmust sain ainult tänu neile üle. See hetk, kui näed ekraanil oma lapsi. Et nendega on kõik ok. Nad liigutavad, nende süda lööb... Kui on miskit, mis ma ka sellest olukorrast õppisin, siis on see see, et ma peangi praegu väga väga rahulikult elama. Ma ei saa end süüdistada, kui mul miljon asja tegemata jäävad. Ma pean lihtsalt hingama. Palju. Ja palju magama. Ja puhkama.
Mis siis veel. Ütlen kohe ära, et ma väga väga väga väga ülipalju armastan oma kõhubeebisid. Kolme nädala pärast saame loodetavasti nende sood teada ja see on nii põnev. Minu sisetunne ütleb, et on kaks plikat, Tanelil et kaks poissi, et ju me siis näeme :D hahah... Reaalsus on ju see, et pole oluline, mis soost nad on. NAD ON VÄGA OODATUD LAPSED!!!!
Aga. See rasedus on minu jaoks emotsionaalselt raske olnud. Ja ilma lähitoeta saaksin ma küll hakkama, aga läheksin oma mõtetega hulluks. vist. Kõik need valud, millest rääkisin. Ja praegu olen ma veel üsna pisike. Jaksan kõndida ja natukegi tegutseda. Point on see, et me kõik vajame tuge. Rase või mitte. Ümbrite end inimestega, kes sind päriselt armastavad. Siis on koormaid kergem kanda. Ja ei, mitte mu lapsed pole koorem, vaid see rasedus on teatud määral. Ma ei ole asjade ilustaja vaid rohkem realist. Ma olin vist veidi blond, kui uskusin, et wooow rasedana on elu ainult üks suur lill. EI OLE! AGA see on seda väärt. Lõpptulemus kaalub kõik üle.
Ja elus juhtuvad kõik asjad omal ajal. Ma vaatan tagasi endale 10 aastat tagasi ja tean, et ma poleks siis emotsionaalselt kohe kindlasti valmis kaksikute jaoks olnud ja praegugi tihti pole. Kuid Jumal on minu sisse pannud igatsuse olla Ema. Ja see igatsus kasvas aastatega ja ma olen praegu just siin, kus pean olema. Aaa ja Tann on juba praegu suurepärane isa mu kõhubeebidele. Kui te ainult näeks, kuidas ta nendega jutustab. Ma saan igakord naerukrambid.
Aga egas midagi. Järgmiste postitusteni, loodetavasti ikka enne, kui sünnitus juba käes on. :D
Much love, Kirsi!!!!

Minu väärtus

Elan Eestis. Pisikeses Võru linnas. Kuid point on selles, et see pisikene Võru linn on tegelikult suur ja lai maailm. Kõik on ju ühenduses. See, et ma väikelinnas elan, ei ole üldse enam point. Ammu enam mitte. Kõik kõik kõik on avatud ja kõigile kättesaadav.

Scrollin instagrammis. Mmmmm millised täiuslikud kehad. Linna peal kõndides ei vaatagi nii väga, millised inimesed välja näevad, kuid kodus diivani peal... Üksinda. Ikka vaatan. Kes kõik on ennast treenima hakanud. Kes kõik käivad ja tõstavad kangi. Ja tunnen end sitasti. Mina ju ei käi kuskil suures spordisaalis ennast treenimas. Ei pane ilusaid trenniriideid selga ja ei tee jõusaalis peegli ees 10 selfit, et ikka instasse ka tõend üles panna. (nope, ma ei tee teid maha, kes te seda teete. Lihtsalt nendin fakti, et mina seda ei tee ja võibolla teeks, kui julgeks :D Ja pealegi, ma panen muid selfisid sinna haha).

See eest olen hoopis 3 kuud kodustes tingimustes natukese haaval enda (keha) kallal vaeva näinud. Kuna mul on üsna istuv töö, siis ei läinud mingi hetk mu püksinööbid enam kinni ja esialgne samm oli, et tahan oma enda pisikestesse pükstesse tagasi mahtuda.

Aga siis. Siis pidin end peatama. Sest noh. Minu väärtus.

Kas minu väärtus on see, et pean mahtuma just nendesse pükstesse või see, et olen Jumala laps. Et olen väärtuslik praegu, number suuremana ka. Ja kas teen trenni selleks, et end paremini tunda, et mu süda paremini töötaks, et mu kehal oleks jõudu ja jaksu? Või selleks, et mu väärtus mahub pisikestesse teksadesse. 

Ja siis muudkui scrollin. Vaatan jälle ja jälle neid kuumade kehadega neide, bikiinides naisi ja toonuses muskleid. Noh seal instas ikka. Ja tunnen, et ma ei ole piisavalt.... No mis? Mis piisavalt? Piisavalt ilus? Hea? Seksikas?

Minu mehe silmis olen ma imeilus. Eile, kui söömas käisime, vaatas ta mind mingi hetk ja ohkas, et oioi kui ilus naine tal on. Punastasin. Ütlesin, aitäh. Ja eile õhtul, kui oma ühekiloseid kange teleri ees tõstsin ja proffidega kaasa higistasin, tundsin, et tean, miks ma seda teen. Miks ma olen 3 kuud end 3-5 korda nädalas sundinud treenima. Mitte sellepärast, et endast poolalasti pilte teistele näidata. Mitte selleks, et ma teistele meeldiks. Vaid selleks, et ma iseendas selle usu leiaksin. Selleks, et ma ennast armastan, ja oma meest armastan. Ja selleks, et ka number suuremastes teksades end armastaksin.

Kekatunnid olid minu jaoks kõik 12 klassi õudusunenägu. Esialgu sellepärast, et ma ei jaksanud oma natuke suurema kehakaalu pärast. Ja siis sellepärast, et kekaõpetajal ei olnud minuga kannatust. Ja hinde sain ka mitte enda tulemuste järgi, vaid ikka paberi järgi, mis nn pidi olema. Ja siis lõpuks sellepärast, et ma olin nii madala enesehinnanguga, ja kõik muutus aina vastumeelsemaks. Sõna sport tekitas minus võdinaid. Ma jälestasin sporti, kuna selle sõnaga seoses käis minu peast ja südamest liiga palju emotsioone läbi. 20ndate alguses, kui ma natuke rohkem enesega tegelema hakkasin, siis hakkas vaikselt ka spordi tähendus muutuma. Natuke jooksin, natuke sõitsin rattaga, palju jalutasin.
Ja nüüd 30ndate alguses... Oma kodus olles. Oma mehe kõrval. Olen iseennast ikka täitsa teisiti vaatama hakanud. Ja sport ei tähenda minu jaoks enam 2 km jooksmist aja peale või üle kitse hüppamist nii et nina verine. Kui leiad enda seest selle jõu, et natukene pingutada rohkem kui eile, ja õpid, et oled võimeline palju enamaks, kui kunagi varem... Siis oioi. Hoia alt, maailm. Enese armastus ei ole patt. Enese armastus on hoopis imeilus. See on enda kehaga leppimine just praegu. Ja siis sealt edasi minek. Natuke rohkem täna kui eile. Mõni minut kauem. Mõni raskus raskem. Ja mitte liialdamine. Mitte kellegi teise pärast, mitte maailma imetluse pärast. Ja võibolla julgen ühel päeval ka jõusaali minna, Võibolla mitte. Ja ega siis miskit katki selle pärast pole. Loeb see, et teen endaga tööd. Ja olen väärtuslik just praegu. Võibolla sinu story on miskit muud. Ja see on ka ok. Vägagi ok. Vbl mõtled, et Kirss, aga sa ei ole minu nahas olnud. Ja ma ei olegi. Aga ma tean, mis tunne on olla ülekaaluline, alakaaluline, normaalkaaluline, punakaaluline, rohekaaluline... You get the point. Ma olen mingi 5 erinevas möödus olnud ning sealt oma väärtust otsinud. Sinu väärtus ei sõltu sinu kaalust, ok! Sa oled väärtuslik alati just selles hetkes, kus sa oled. Nagu minagi. Ja maailmal ei ole õigust sinult midagi varastada. Ära siis lase tal!

Ja ma tean, et niikuinii tuleb hetki, kus jälle scrollin. Ja jälle tunnen end halvemana, koledamana. Ja siis ütlen, et Kirss, mine loe seda blogpostitust, mis sa 29.01.18 kirjutasin. Sest Sinu väärtus noh.

Armastus.

Armastus. Kui suur võib olla Armastus. Kas nii suur, et kui ma midagi valesti teen, siis korraks mind ei armastata. Või kui laps pahandust teeb, siis teda korraks ei armastata. 

Me oleme kõik inimesed, eks. Ma usun, et seda blogi siin lugemas ei ole ühtegi koera või kassi vaid ikka lihast ja luust inimesed. 

Ja inimestena on tihti meie armastusel tingimused. Lugesin ükspäev ühte blogipostitust, kus räägiti lastest ja kingitustest. Noh et kuskil oli siis levimas selline ´mäng´, et kui laps pahandust tegi, siis vanem võttis nn kingituse nii kaua karistuseks panti, kuni laps midagi head tegi, et see siis kuuse alla tagasi panna. Pm kasvavad siis sellistes peredes üles lapsed, kes õpivad tingimustega armastust. Ok laps lapseks. Aga oletame, et minu abikaasa ütleks, et tema ei viitsi täna nõudepesumasinat tühjendada, et kas ma siis võtaks tema jõulukingi ka ära, et enne tagasi ei saa, kui hästi käitud. Täiesti puhas lollus ju. 

Ja nii elavad paljud inimesed päevast päeva. Teades, et ainult siis, kui nad kõik õigesti teevad, et ainult siis väärivad nad armastust. Õiged riided, õige huulepulk, õige meik. Õige kehakuju. Alati valvel sellest, mis suust tuleb. AGA kui väsid, kui korraks libastud, siis enam ei vääri armastust jah? 

Ma olen esimest korda elus suhtes, kus meie vahel on vastastikune respekt. Jah, me teeme vigu. Väsime, teeme lollusi, ütleme midagi, mis 10 sekundit hiljem kahetsuseks muutub... Sellegipoolest armastame me üksteist tingimusteta. Ja nope, see otsus ei pruugi kergelt tulla. Ma olen paras frukt. Aga Tanel on tõotanud mind armastada ka siis. Ja vastupidi. 

Ma tahan elada selles maailmas. Kuid selles maailmas on kasvatus, mis käseb meil olla teatud moodi ja siis kuidagi moodi me kõik püüdleme selle täiuse poole. AGA ainuke täiuslik isik on olnud ja jääb olema Jeesus. Jeesus Kristus, kes ei ole minu jaoks ainult mingi ajalooline isik. Vaid Jeesus Kristus, kelle pärast on meil iga aasta jõulud, kelle pärast on minul iga päev elu. Jeesus Kristus, Tema moodi peaksime me püüdlema. Tema poole ja Tema moodi. 

Abielu Taneliga ei ole mind ainult naisena muutnud, vaid ka minu südant Jeesuse järgijana. Kuidas seda seletada. Ma ei teagi. Lihtsalt tean, et minu süda on igapäevases muutumises ja kasvamises. Ma tahan olla naine, abikaasa, järgija, kuulutaja, avatud südamega ja mitte elada seda elu ainult elamise pärast, vaid igavikulise eesmärgiga. Kristlane olla ei ole tegelikult üldse lihtne, kuid ainult Tema on mind tingimusteta armastanud ja juba Taneli kaudu saan ma seda näha, sest ma usun, et Jumal on pannud talle südamesse justnimelt minu kõrval olla.  Abielu on püha. Samuti minu ja Taneli suhe on püha. Ma tahan kasvada veelrohkem armastuses ja see tuleb hinnaga. Iga hea asi maksab midagi, eks! ;) 

Armastus. Mis värvi on armastus. Armastus on minu jaoks alati Jeesuse värvi. Ainult Temas saan ma elada ja hingata. Kui ma otsiksin pidevalt pealaiali ringi nii kristallidest kui kristlusest kui hinduismist kui hedonismist kui ateismist abi, siis kus oleksid mu jalad? Mitte ühegi kalju peal, vaid ühe liivase maa peal, mis ei kanna. Ma käiksin pealaiali ringi ja muudkui otsiksin rahu, seda sisemist rahu. Sest olgem ausad, Tanel ei suuda ega ei PEAGI mitte kunagi minu kõige sügavamaid südame auke täitma. Seda saab teha minu Looja, minu Jumal. Ta on kes Ta on ja Ta tunneb mind läbi ja lõhki niikuinii. Ja nüüd on Ta minu kõrvale pannud mehe, kellega koos me saame selle elu veeta ja seda armastuses, mitte pidevalt üksteist muuta proovides. 

Kui on midagi, mis minu südant sellel aastal 2017 on puudutanud, siis see on Taevase Isa heldus ja headus. Ta on andnud oma ainusündinud poja, et minul oleks elu. Ja Ta on andnud minu kõrvale Taneli. Minu kalleima maapealse aarde. Minu abikaasa.

Olge väga kaitstud, õnnistatud ja armastatud ja et aasta 2018 oleks muutuste aasta, heade ootuste aasta ja Jumalaga koos kõnnitud aasta! :)

Kirsu

Murdepunkt

Umbes 3 nädalat tagasi oli mul üks murdehetk, kus ma tundsin, et kui nüüd minu südames miskit ei muutu, siis on väga raske edasi minna. Ladusin kõik enda seest siis välja nii Taneli ees kui Jumala ees, kõik hirmud, kõik nutmata nutud, kõik valu ja nutsin nii, et järgmine päev olid ka veel silmad paistes. Aus olla on ikka väga raske. Iseenda sees on inimene võimeline väga palju asju peitma. Aga point on selles, et ühel hetkel ei saa ka iseendale valetada. Jumal näeb niikuinii ning lõpuks hakkavad need koormad sind lihtsalt murdma. Ma ei mõtle seda, et mul olid mingid mega tunnistamata patud vaid pigem seda, et mul olid teatud asjad, mida ma kandsin endaga nagu seljakotti ja ei tahtnud neid maha panna. See võib olla ükskõik mis. See võib olla hirm, see võib olla mingi valu, see võib olla mure kellegi teise pärast. See võib olla andeksandmatus või hirm kaotada kontrolli. Ja sa kannad seda, sest ühel hetkel muutub see harjumuseks.
Ja siis, kui lõpuks on murdepunkt, siis on otsekui uus hingamine. Ok, mul on teises mõttes väga rasked 3 nädalat olnud, kuna sain külma ja olen vahelduva eduga kolmandat nädalat haige (vahepeal olin juba terve ja nüüd paar ööd jälle magamata)... Kuid mingi koorem on minu pealt maas. Ma ei oska seda kirjeldadagi. Lihtsalt kergem on olla.
Ja ma olen tänulik. Selle eest, et Jumal ikka ja alati tahab mulle meelde tuletada, et ma ei ole päriselt ka üksi. Iseasi kas ma seda kuulen. Jep, muidugi on mul Tanel kõrval olnud viimased kuus kuud, aga kui isegi mina ei tea, mis mu sees aegajalt toimub, siis kuidas tema teadma peab. Ja pealegi ei ole minu abikaasa selleks, et kõiki minu koormaid kanda, vaid pigem, et jagada, kuulata, armastada. Ainult Jumal saab minu koormaid kanda, ära võtta ja rahu anda.
Võibolla ma räägin liiga ummamuudu, aga mis siis. Parem ummamuudu, kui üldse mitte. Ma tahan elada süda käisel, mitte saapasääres. Ma tahan elada nii, et ma saan teiste eest palvetada (muide, enamasti saan ma ise ka julgustatud, kui seda teen), et ma saan julgelt oma vigu tunnistada, andeks paluda ja edasi liikuda. Ma tahan elada nii, et ma ei karda Jumalast tunnistada. Ja selleks pean ma oma koormad maha laadima, muidu tunnistan ma millest? Et Jumala saab anda rõõmu, aga ise olen nagu tige krokodill. Ma tahan elada vabaduses, mitte ahelates. Ma näen nii palju inimesi enda ümber, kellel on otsekui ahelad käte ja jalgade ümber ja aegajalt lasen ma endale ka need uuesti ümber siduda... Aga sedasi elada ma ei taha :) Mida või keda on mul karta?
Ja ma tean kindlusega, et ma teen ka edaspidi vigu. Vahel vihastun, vahel olen nõme kellegi vastu. Vahel ei saa ise ka aru, mida ma teen... See teeb minust ainult inimese. Inimese, kes õpib ja kes on valmis oma vigu tunnistama.
Ja siis seda tahtsin ka õelda, et nüüd lõpuks on meil korter ka külaliste vastuvõtuks sobilik, nii et kui tahad/tahate külla tulla, siiis WELCOME! :)
Kirss

See kleit

Jah. Seesama kleit. See kõige kõigem kleit üldse.
Ja mis siis selle kleidiga ikka juhtus ja miks ma sellest üldse blogi kirjutan? No ikka sellepärast, et sellega on lugu rääkida.
Õelge mis tahate, aga ma usun, et enamik väikeseid tüdrukuid unistab just Sellest valgest kleidist, millega pulmapäeval altari ette kõndida. Ma olin 9 aastane, kui oma hea sõbranna Liisiga (ma ei usu, et ta üldse mäletab) pulmakleite joonistasime ja unistasime sellest, kellega abielluda, pere luua, kodu luua...
Ja siis paar kuud tagasi hakkas mu unistus täituma, kui mind naiseks paluti. Ja siis algasid need kurikuulsad otsingud. No ega ma alguses väga ei pingutanud, mõtlesin, et küll jõuab. Ja mõtlesin veel lausa nii, et küll ma Kanadast oma kleidi leian. Ja leidsingi. Ja see lugu on ka äge. Sest see hetk, kui me mu õe Vaariga esimesse pulmasalongi sisse astusime ja seda kleiti seal kõikide teiste kleitide vahel silmasime, siis see oligi See hetk. See õige kleit noh. Kleit seljas, astusin pisarad silmas poodiumile, vaatasin Vaarile otsa ja me mõlemad teadsime, et see ongi see kleit. Pikkuselt täiuslik, ainult seljatagant oli vaja korda teha, et nende paelte all ikka ka riie oleks ja tundus, et ongi kõik. Maksin raha ja kleit lubati paari päeva jooksul valmis panna ja kui õige hetk käes, saatsin õe järgi. Ja nii see valge kleit minuni jõudiski.
See teadmine, et mul on kleit olemas, see oli nii sügav, et nüüd on kõik okei ja võib edasi organiseerida. Ma isegi ei mõelnud enam kleidile. Tõin ta Eestisse kohvris ja riputasin isa kabinetti, et kellelgi poleks kiusatust seda torkida ega vaadata.
Nädal enne pulmi oli mul skype kõne Kanadasse, kus kurtsin, et huvitav, kas emme ikka oskab seda tagant kinni siduda jms. Ja see kõne toimus mul töö juures, nii nagu ma ikka olen, leegitsedes rääkides ja lahmides, kuulsid sellest ka kõik ümberolijad. Ja sellel hetkel oli selles ruumis ka üks naisterahvas, kes rehvivahetust ootas. Otseloomulikult kuulis ta kõike pealt ja nii kui minu kõne otsa sai, hakkas temal jutt jooksma. Ta mainis, et üks ta hea sõbranna on õmbleja ja justnimelt pulmakleitidele spetsialiseerunud. Ja et ta annaks mulle ta kontakti juhul, kui mul peaks vaja minema. Noh, et arvatavasti enam ei lähe, aga nii igaks juhuks. No okei, mõtlesin ja panin numbri kirja, ütlesin aitäh ja nii jäigi.
Kolm päeva enne pulmi. Võtsin kleidi roosast kotist välja, panin selga ja emme hakkas selja tagant kinni siduma ja papammmmm. See osa, mis pidi olema sinna õmmeldud, nooooooooooooo. Mina oskan ka paremini õmmelda, kui see sinna mitteõmmeldud oli. Ehk siis suurte koledate pistetega olid mingid suvakad trukid, teisel pool trukke polnud jne jne. Ja kui kleidi saba hakkasin kinnitama, polnud kinnitust ka. Ehk siis, naised, kes te olete korsetiga ja sabaga pruutkleiti selga proovinud, pannud, te ju mõistate mu paanikat, eks? Ma hakkasin nutma. Kleit oli põrandal, mina aluspesus ka seal kuskil ja mõtlesin, et MIDA MA TEEEEN. Pluss lisaks enesesüüdistus, et miks ma juba ammu ei kontrollinud kõike. Emme kõrvalt lohutas, et kuidagi midagi ikka peab ju saama. Ja siis PIRN. Otsisin sahmides kontakti välja, mis paar päeva enne olin saanud (juhuslikult eks, haha, noooooo, juhuseid ju pole) ja helistasin kell 9 õhtul sellele numbrile. Sõbralik hääl kutsus mind järgmise päeva ehk siis neljapäeva hommikul endale külla koos kleidiga ja lubas mind igati aidata. Pisarad silmas hakkasid kuivama ja milline tänutunne mu sees kasvas.
Järgmine päev siis kohtusin õmblejaga, panime koos kleidi selga. Tuli välja veel paar viga ja ta lubas kõik ära teha, k.a. kleidi aurutamine ja alusseeliku lisamine, millest mul omal aimugi ei olnud (ära nüüd näpuga näita, kus mina teadsin, et pulmakleidil peab alusseelik olema ja veel mingi aurutamine). Ja veel lisaks lubas ta mul pulmapäeva hommikul kleidi selga aidata.
Nii. Ja see pole veel kõik. Eile tuli see õmbleja sõbranna siia töö juurde. No see esimene naine, kes mu vestlust pealt kuulis. Ja tuleb välja, et tal olid rehvid vahetusse läinud (see on liiga pikk jutt, et ma siia kirjutaksin detailselt). Igal juhul, et ta tegelikult poleks pidanud üldse too esmasp siin olema, kui Tanel poleks teda valesid rehve vahetama kutsunud ja ta oleks pidanud üldse teine päev jne. Pikk jutt AGA ta oli siin. Just siis, kui mina Vaariga rääkisin. Ja see, armsad sõbrad, on Jumala Ime. See on täielikult sajaprotsendiliselt Jumala Ime. See on Tema määramatu üleloomulik armastus minu vastu, õelge mis tahate. Tnx Taevane Isa, et Sa minu poolel oled!
Ja see, armsad sõbrad, on minu kleidi lugu. Kleit sai mulle ilusti selga laupäeval ja ma tundsin end kui printsess. Kui armastatud naine. Kui Jumala tütar.
Aitäh lugemast. Ja tean, et paljud teist palvetasite meie pulma pärast. Aitäh ka selle eest. See päev toob siiamaani pisarad silma!
Teie Kirss!

JAH!

Elu on kummaline. Ilus. Imeline. Valus. Hea. Elu on selline, et põhimõtteliselt ei tea kunagi ette, mis homne päev toob, isegi kui see on juba sada aastat ette planeeritud.
Minu elu on olnud minu elu. Eriline, imeline ja aegajalt ootamatu. Aegajalt väga käänuline ja otsiv. Kuna elan väga väljapoole (kuni ükshetk sain aru, et mingitpidi ka ikka sissepoole), siis on enamik minu elust avalik olnud. Vähemalt mis puudutab seda osa, mida kõik näevad. Mu tervis, suhted, elukohad... Olen olnud meeletult otsiv inimene. Ei, ma pole mitte otsinud usku või religiooni. Ma olen otsinud seda enda kohta. Ja olen nautinud seda protsessi, et olen elanud Norras, Walesis, Taanis, Tartus, Pärnus, Türil, Saaremaal ja veel nii mõneski linnas ja külas. Ok, on olnud ka hetki, kus enam ei viitsi pakkida ja uude kohta kolida, aga teisalt on selle kõigega põnevus, et kuhu nüüd.
Ma ei ütleks, et mu elu igav on olnud. Pigem vastupidi. Olen nii palju näinud ja õppinud. Olgugi, et pole kunagi ülikoolis käinud vaid rohkem ikka elukoolis. Eks meil kõigil ole ju oma tee... Kui selle tee keskmes on usk, see miski, mis mind vee peal hoiab, siis peaks ju ok olema. Mhm. Peaaegu.
Kõige selle elu keskel on mul üks meeletu igatsus olnud elu mitte üksi teha. Kellegagi seda jagada ja uskuda, et keegi tahab seda elu ka minuga jagada.
Ma ei kahetse enda elus peaaegu mitte midagi. Mis point sellel oleks. Ma ei kavatse siin ka midagi lahkama hakata. Mis point sellel oleks. Ma ei taha mitte kedagi maha teha või isegi üles tõsta. Nope. Mitte midagi sellist. A mis värk siis on?
Minu esimene kihlus oli minu varastes kahekümnendates. See suur armumine, igatsus, et nüüd ma saangi enda perekonna. Siis pettumus, mõistmine, et igatsus oli suurem kui armastus. Või noh, kas just seda, aga arusaamine, et me ei olnud meanttobe. Ei läheks sinna teemasse pikemalt, pealegi sellest on 8 aastat möödas...
Minu teine kihlus oli selle aasta Veebruaris. Jep. 2017, Veebruar. Kahekümneüheksane, parajalt katki ja otsimas midagi, millel oleks kindlus, kihlusin ma mehega, kellega poleks pidanud seda kunagi juhtuma. Aga no mis siis juhtus? Kes seda teab. Ma ütlesin, et ei hakka midagi selgitama ega vabandama, ega parandama. Elu ei ole nii lihtne ju, et kõigele seletus oleks. Minu igatsus oli mind sinna kohta viinud, kus ma enam ei tundnud iseend ära. Otsisin turvatunnet ja iseennast. Kihlus läks katki kuuga. Mees läks. Mina jäin. Käisin psühholoogi juures. Käisin isa õlal nutmas. Ema õlal nutmas. Ja sain hakkama kuidagi. Ei, ma ei olnud õnnetu, et kihlus katki läks, vaid et ma üldse astusin suhtesse nii, et mul ei olnud rahu. Et ma ei julgenud enda südant kuulata vaid kuulasin midagi muud, mis tahtis kõike seda, mis ühel naisel olema peaks.
Mõned kuud edasi olin teinud rahu asjadega. Arvasin vähemalt seda. Olin ok, et elan Tõrvas ja töö mul ju ka oli. Rentisin tuba ja pealtnäha liikusin edasi. Ja siis. Siis mõtlesin, et aitab. Enam ei taha. Ei taha suhet ega perekonda. Tahan ainult eluga edasi minna, oma vigadest õppida ja ah savi, saan ju ka ise hakkama. Ja tegelikult saangi. See pole point.
Usun, et inimestena vajame me kõik olla armastatud ja ka armastada. Noh see kahesuunaline värk ikka. Me ei taha keegi jääda üksi ega vananeda üksi. Ja Jumalal olid minuga teised plaanid, sest juba Juuni esimesel nädalal kohtasin ma meest, kellega ma oma elu kavatsen koos veeta. Tema nimi on Tanel Kuusik ja tänu talle saan ma aru, miks üksi mu varasem suhe ei ole toiminud, miks ma pole siiani rahu tundnud ning miks ma ei ole ühegi kihlusega lõpuni läinud. Tanel tuli, nägi, palus mind endale naiseks ja võtab mind endale naiseks. Ma teadsin seda lauset, et armastus esimesest silmapilgust, aga see oli bullshit. Paras pullikaka jah. Ja siis. Siis kohtasin ma Tanelit. Ja enam ei olegi see pullikaka.
Tanel on kõik see, mis ma mehes olen unistanud. Pluss miinus eks, aga kui ma enda plussid tema miinustega ja vastupidi seon, siis me oleme koos üks suur pluss. Tanel on mees, kes armastab oma tööd. Armastab mind. Armastab oma kodu ja armastab Jumalat. Me oleme kui öö ja päev oma olekus, iseloomus, ja ometi pole ma kunagi nii armastatud olnud. Ta paneb mind tundma end naisena ja naisena, kes ei pea mitte keegi teine olema. Pekki. Ma ei pea end varjama, enda temperamenti ja sarkasmi ja koledaimat naljasoont üldse.
Tanel kirjutas mulle kirja 11.Juuni 2017. Kirja, mis pani minu südame põksuma. Tanel palus mu kätt paar nädalat peale seda kirja. Ning see laupäev, 4.Nov, on meil kiriklik laulatus. Võru on muutunud minu Koduks ja Tanel on minu kodu. Kõige ägedam on see, et mul pole ühtegi hirmu. Pigem aegajalt on see tunne, et MIDA PEKKI. Kas päriselt päriselt päriselt. Kas ma olengi kodus. Kas see ongi nüüd see. Ja jep. On. Väga on. See on see minu kodu ja minu mees ja minu elu.
Ps. Novembri lõpust alates võite siis mul hakata külas ka käima, eks. Pliis jaa.!
ikka ja jälle, seesama Kirss

Südamest valus

Viimaste päevadega on uuesti üles tõusnud teema nimega `Kirsika kukkus 1.aprillil läbi jää` ja tegelikult on see ju okei teema. Välja arvatud.
Minuga on kahe päeva jooksul kaks intervjuud tehtud ja see on ju ka okei. Ja tegelikult on need väga head artiklid olnud. Faktid on enamvähem paigas ning kõik muu ka. Pildid on noh nii ja naa aga ma ei kavatsenud kedagi teist piltide peal mängima hakata. Ikka mina ise. Ja usun, et enamik teist juba lugu teab. Läksin Liisega jalutama, ta nägi parte, rebis end rihmast lahti ning jooksis jääle. Natuke jooksis ja siis vajus läbi jää. Siis läksin mina paanikasse ja jooksin ka jääle. Sain Liise välja ja olin ise hädas. Mind päästsid neli meest, kes said eile medalid kaela. Vapruse eest. Minu elu päästmise eest. Ma olen tõesti õnnelik, et nad seal olid just siis, kui mul oli abi vaja.
Aga nüüd natuke sellest valust, mis mu sees on. Hella hingega nagu ma olen.
Ma nimelt lugesin neid ligikaudu 20 kommentaari, mis Õhtulehe artikli alla oli kirjutatud ja puutusin kokku millegagi, mis mu südame katki tegi. Ei, see ei ole esimene kord, ega ka viimane. Mind on kutsutud naiivseks ja tolaks, natuke totuks ja kuidas ma üldse julgen end kristlaseks kutsuda nimedega ka. Aga seekord see tegi kuidagi eriti haiget.
Meie kõigi sees on teatud määral kurjust, õelust, kadedust. Küll nimetati mind kaanestaariks, kes röövib tõeliste tegijate au jne jne jne. Küll arvati, et ma olen jobu, kes arvab ise, et tegin mingi megateo koera päästmisega. Need, kes mind tunnevad, päriselt tunnevad, armastavad ja hindavad, teavad, et ma tõesti hoolin Liisest. Ja küllap ma olen kohati ka naiivne, uskudes, et küll asjad ise lahenevad ja tookord uskudes, et me mõlemad Liisega pääseme. Mul on nii valus, et on inimesi, kelle õelus pritsib igasse suunda.
Paar kuud tagasi, kui olin avalikult üles riputanud oma esimese pildi koos Taneliga, hakkasid mu postkasti sadama kirjad, kus mind mõisteti hukka. Nimetati meestega mängijaks, õeldi, et ma olen silmakirjakristlane... Ma sain 10-15 kirja, kus mulle näidati näpuga, kritiseeriti, teadmata, miks mu eelnevad suhted ei ole toiminud. Ma tihti mõtlen sellele, et kas me tõesti oleme nii katkised, et me tahame teistele haiget teha. Kas meie enda elud on korrast ära, et me tahame et teisel ka valus oleks. Kas sellepärast näitame näpuga? Kas sellepärast süüdistame, räägime seljataga, räägime otse, räägime tühistest asjadest.
Teate sõbrad, tegelikult ma olen õnnelik. Mul on maailma parim mees kõrval, kes teab minu täielikku lugu. Kes teadis ja nägi minu südame igatsusi. Ja ei, ma ei ole immuunne. Mul on ka valus, kui minu pihta tulistatakse, teadmata tervikut, teadmata mind, tundmata mind. Ehk mu järgmine blogipostitus on sellest imest, sellest vahvast tunnistusest, kuidas me Taneliga tuttavaks saime. Ehk.
Seni aga... Olge vahvad. Olge julgustajad. Mitte mahategijad. Olge olemas, mitte kaugel. Armastage veits rohkem, siis on elu ka ehk veits kergem.
Kirss

Natuke Komist. Natuke Norrast. Natuke Jah-ytlemisest.

Kuna ma olen Norras ja jatsin enda arvuti Eestisse poolkogemata, siis ei ole blogisse tulnud mitte yhtegi postitust (vabandan juba ette t2pit2htede p2rast, kuna ma ei oska Thomase arvutil neid lihtsalt yles leida kuskilt, seega tuleb selles postituses palju numbreid jms huvitavat)!
Alustaks siis sellega, et nii hea on Norras tagasi olla inimese juures, keda armastan ja kes mind armastab. Kodune, hea, huvitav ja vaga vaga tookas aeg on olnud. 2 nadalat siin, 1 nadal veel ja siis Eesti koju paariks nadalaks. Mul ongi selline randav eluviis hetkel (ok, mis hetkel, juba yle aasta), seega on kohver alati ootevalmis ja poolpakitud. Pool elu on veel Eestis ja pool elu on nyyd siin, Norras, Kristiansandis. Ja olgem ausad, eks juba on randava eluviisiga harjunud, siis sellest on væga raske lahti saada. See kuidagi haagib ennast Sinu kylge, tahad sa voi ei taha. Ja minu pisik on ikka vaga pikalt minu kyljes juba olnud. Kuigi ma lopuks tunnen, et see randav eluviis votab oma osa, sellise suure tyki, ja monikord on pariselt ka kysimus, et kus see kodu siis on... Lugesin eile yhte vaga huvitavat artiklit inimestest, kes kogu aeg reisivad ja sellest, mis on see 1 halb asi selle koige juures. Oota veidi, ma otsin lingi... Ohh appi ma ei oska isegi kopi peisti teha selle arvutiga. Igal juhul loo point oli selles, et need kes on pikemalt æra kainud, leiavad tagasi tulles, et seal on koik enda eludega edasi lainud ja esimesed 2-3 nadalat on ponev tore ja hea kodus olla, aga siis hakkab midagi kripeldama ja tahad tagasi sinna, kus sina edasi arened, kus oskad samastuda inimestega ja kus sina loed, oled oluline... Ja see on pohjus, miks paljud uuesti edasi reisivad, otsides kogu aeg seda midagi. Ja tosi ta on kahjuks voi kelle jaoks onneks.
Aga mina. Mina tahtsin ju tegelkult hoopis Venemaast ja Komist raakida. Sellest enda reisist. Ytlen kohe ara, et jatsin ikka tyki sinna maha kyll. Suure tyki enda sydamest ja loodan yhel paeval sinna tagasi reisida ja voibolla avaneb see uks ysna varsti. Wink wink.
Ma ei taha teha seda pikka reisikirjeldust, et mis kell me kus ja mida tegime aga moned olulised asjad tahaksin kyll ara mainida... Naiteks selle, et meil on 5 koosolekut, kus ma laulsin, jagasin enda tunnistust ja olin noh, mina ise. Yhel suuremal noorteteenistusel sain pikemalt raakida identiteedist ja mina-pildist. Wow, ma sain ise ka nii julgustatud ja ylestostetud, et oioioi. See oli natuke nagu peaees vette hyppamine, sest isa mainis mulle alles eelmise paeva ohtul, et ma voiksin seal jagada. Ja ma kohe enda sees, et ei ei ei ei ei ei. mis mina. kuidas mina. Mis mottes mina. Ja siis utlesin JA. ja ja ja. Ja nii hea oli. Ja ma sain laulda. Lausa viiel korral sain. Ja sain vene mammade lahkust tunda. ja armastust ja hoolitsust. Oblikasuppi soin. Yhel paeval loksusin IMETOREDATEL Komi teedel 5 Tundi, mis polnud enam teed, pigem augud ja parandatud kohad. Sain kokku enda vanatadiga, kes kaskis mul ruttu mehele minna ja. Ja silmad kinni panna. Ja kui silmad kinni panin, riputati mulle kaela suur vene rist, mis aitab ruttu mehele minna. Jee. Hahaha. Ja muidugi lapsi saada. Ruttu. Ja siis sain tunda wifi-mitteeksisteerimist. Ja muidugi tutvusin imetoredate inimestega. Noorte ja vanadega. Meeste ja naistega. Ja kohtusin. sygavale sydamesse jaid 3 pisikest tydrukut, kes olid enda ema alkoholi tottu kaotanud. Ja elasid kuskil Komi pisikeses kylas vanaemaga, eks vaga ei jaksanud. Aga pidi jaksama.
Komi reis oli onnistus. Aeg isaga oli onnistus. Ja naha maad, kus minu panama syndis, oli onnistus. Ja ma lahen tagasi. Igatpidi lahen tagasi.

Ma tean, et tihti on kartus uute olukordade ees see, mis meid takistab minemast. Tegemast. Oma suud avamast. Ja kui me siis lopuks julgeme, siis on Jumal nii suur meie labi ja me ise ainult imestame, et wow. Et Isa, sa liikusid minu kaudu. Raakisid minu kaudu. Julgustasid katkist sydant minu kaudu.
Mul on olnud pikk periood, kus olen pigem ei oelnud, kui ja. Ning see on ka ok. on vaja oppida ei ytlema yhiskonnas, mis ootab, et me oleksime koike valmis tegema. AGA on aegu, kus JA raagib uue loo, oma loo. Be brave and courageous. Jump in. Speak the truth and the truth will set you free.

Selle suve jooksul on mul ees vahemalt 5 teadlikku Ja-d. Yritused, kuhu olen enda JA oelnud, et kas laulda voi raakida. Olga Taeva Isa see, kes minu kaudu koneleb, julgustab, jagab, raagib. Olgu Taeva Isa see, kes Sinu kaudu teisi julgustab ja armastab.
Kirss

Ja reis alaku.

Paari tunni pärast istume autosse, mis viib meid bussijaama. Buss viib meid Peterburgi. Ja sealt edasi on lend Komisse, Sõktõvkarisse. Ma arvan, kahtlustan, usun, et mind on reisiputukas hammustanud. Sest eile näiteks vaevlesin ma kõhuhädade käes, oo jaa. Ja süda oli paha. Ja täna ärkasin kurguvalu ja südame pekslemisega. Ja ehk on midagi veel, mis ei meenu hetkel. Ja siis ma loodan, et see putukas mulle rohkem liiga ei tee. Et see putukas on nüüd läinud.
Näiteks. Mu elu esimene viisa tekitas mulle ka veidi äreva tunde. Et ikkagi Venemaale, noh. Sinna kaugele. Kaugele. Kaugele. Kanada mul millegi pärast sellist tunnet ei ole tekitanud. Ja nüüd siis. Aga koos isaga on turvaline. Ta on tark mees, tubli mees ja hea mees. Ja ma olen nii palju reisinud küll, et teada, mis on reisiputukas. ;)
Eile suure pakkimise tuhinas avastasin, et ma ikka päris täpselt siiamaani ei oska pakkida. Võtan liiga palju asju kaasa või liiga vähe ja kunagi pole liiga piisavalt. Hahaa, kes teab seda tunnet? Igal juhul ma siis seekord võtan pigem liiga palju ja saan siis ära anda, kui keegi tahab ja vajab nt midagi. Kõik kommid anname kindlasti ära! :D
Olgu, ma peaksin pesema minema, juuksed kammima ja riided selga panema, mis ei kortsu. Ja noh, mis on mugavad. Ma olen selline mugav inimene, mis puudutab reisimist. Milleks see fancy, kui on vaja 7 tundi bussi peal istuda ja end hästi tunda. eks.
Olge siis vahvad, tublid ja tugevad. Ma olen ka. Ja näeme juba nädala pärast. Kui ma juhuslikult vahepeal internetti, seda vahvat wifit ei leia.
K.

Miks Komi.

Ma ei ole nii ammu siia blogisse kirjutanud ja viimane postitus oli puhtas-mustas inglise keeles. Ma ei ole üleüldse väga ammu enda mõtteid kirja pannud ja see on nii imelik tunne seda jälle teha. Ja ma pean mainima, et imelik slash meeldiv. Ja tuli ikka ära üks inglise keelne sõna ka. Aga ehk parandan end ajaga, kuigi ei luba midagi.
Miks Komi.
Jah, miks tõesti Komi. Mis värk selle Komimaaga siis on. Tahtsin lihtsalt veidi tutvustada selle postituse teemat. Ülehomme, ehk siis kolmapäevasel hommikul, sõidan koos enda isa Valdoga Komi poole teele. Terve päeva sõidame. Ja pool ööd ka. Ja siis hiljaöösel/varahommikul olemegi kohal. Minu jaoks on sinnaminek esmakordne ja ma olen megapõnevil. Kas megapõnevil on ikka üks sõna? Ah, kes teab... ;)
Komi on koht, kust on pärit minu vanaema. Isa ema. Koduvanaema. Lidia Andrejeva (sry, kui veidi valesti kirjutan ta nime). Hiljem Lidia Maamägi. Maailma kõige parem inimene. Või siis vähemalt üks neist. Ägedaim kindlasti. Millise suuvärgiga. Ja millise usuga. Millise armastusega. Mul tikub praegu ka pisar silma, kui talle mõtlen. Naine, kes kasvatas mind praktiliselt naiseks. Naine, kes kirjutas mulle Taanisse kirju, kui seal elasin. Kirjad, mida siiani endaga kannan ja aegajalt loen, et tugevust ja julgust saada. Ta oli nii julge. Nii elav. Särav. Ja nii tavaline. Ja mitte tavalises mõttes. Ja ta armastas kõiki oma inimesi nii palju, et andis kõik ära, peaasi, et teistel hea oleks.
Et siis ja. Minu juured on siis Komimaalt. Kohtun esimest korda enda elus vanaema õega. Tal oli neid muide 7-8 ja üksainus on veel elus. Tädi Faina.
Kui ma tahaksin tarka panna, siis kirjutaksin praegu tuhat fakti Komi kohta, aga ma ei oska ju. Ma ei tea tegelikult absoluutselt mitte midagi selle maa kohta. Ei seda, palju seal inimesi elab, ega seda, millised lapsed seal kasvavad. Aga ma tean, et minu isa on seal päris mitu mitu korda käinud. Ja tema armastus on pannud ka mind armastama ja igatsema. Ja nüüd ma siis lähen. Uskumatu. Isal tuli umbes kuu aega tagasi igatsus sinna taas minna ja järsku olid rahad olemas ja lähemegi. Täna tulid viisad ära ning mina olen õnnelik. Ja kui ma veidi targemaks saan siis kirjutan kindlasti mõned faktid ka. Sellised päris faktid.
Ja muidugi veel see asi, et ma loodan seal ikka laulda ka. Me läheme kahte kirikusse kindlasti, rohkem ma hetkel ei tea. Need 4 päeva reaalset kohaloleku aega tunduvad nii lühikesed, aga usun, et palju põnevat on ees ja mu lemmikütlus, parim on veel ees, kehtib selle reisi puhul kindlasti. Kui minu teha oleks, läheksin pikemaks ajaks, aga hetkel on nii ja võibolla jääb see minu elu ainukeseks võimaluseks minna tagasi oma juurte juurde ja ma igal juhul olen PÕNEVIL! :) Komi, siit ma tulen!!!

River

"I throw them deep into the river and I watch them go... I throw them deep, I throw them deep"

Vau! Üks parimaid laule, mida ma viimasel ajal kuulnud olen... Marie Kvammen - RIVER - saab kuulata näiteks iTunes või siis näiteks Spotifys. Ok, ma ei ole tavaliselt mingi hull reklaami tegija, aga see laul on nii hea. Sõitsin eile metsa ja linnast välja ja lihtsalt üürgasin kaasa laulda. Laul on uus ja lihtsalt täielik tegija! Soovitan. Võib kuulamise ajal nutta või naerda või endast kõik ära anda, ära visata näiteks. Imeline!

Mul on nüüd 3 väga kihvti nädalavahetust seljataga ja see 3-s ehk praegune alles käib. Palju reisimist, sõitmist, Eesti avastamist ja oma silmaga kaemist. Kihvt. Head sõbrad, hea toit, ja lihtsalt hea olek. Läbisegi põimitud unetute ööde ja peavaludega, aga psssht, see käib aegajalt minu puhul asjaga kaasas lihtsalt. Ja lisaks muidugi see, et APRILL on ju minu kuu. 4 päeva pärast saan jälle vanemaks, noh selliseks kahekümnekaheksaseks seekord... Palju uut on ees. Palju muutusi. Ise veel täpselt ei teagi, mis muutused, aga palju. Mõned on juba tehtud ja mõned seisavad alles ees. Täna aga. Täna ma kirjutan. Ja puhkan. Ja jalutan. Ja mõtisklen.

Ilusat vihma, kui päikest ei anta! ;)

Vaikus.

Vaikus.
Vahel on vaikus see ainuke asi, mis aitab. Siis, kui kõik tuled on kustus. Kardinad akende ees ja telefon välja lülitatud. 2 viimast päeva on otsekui udus möödunud. Selline peavalu, mis lihtsalt silme eest mustaks võtab ja jalad alt. Kuigi jalgu all pole mul niikuinii olnud. Kukkusin pühapäeval trepist alla. Lihtsalt niisama kukkusingi. Ei olnud otseselt nagu põhjust, eks. Aga libisesin. Ja järgmisel hetkel olin poole maa peal pikali ja kui poleks õigel ajal pidama saanud, oleks teise poole trepist pea ees lennanud ja ei tea, kus haiglas hetkel redutaksin. Kipsi polnud vaja, aga kõndida on olnud võimatu selle siniseplekilise jalaga.
Tahtsin vanduda. Kõvasti ja karjudes. Et, miks mina. Aga milleks see. Tahtsin nutta. Paar pisarat tulid ka. Et miks kõik see korraga. Peavalu, jalavalu, seljavalu, muu valu, endast nii kahju, haletsus eks. Aga milleks. See kõik on ju tegelikult mööduv. Juba praegu, täna õhtul, sel hetkel, nüüd ja praegu, ongi parem. Peavalu on peaaegu ajalugu, pärast tuhandet tabletti ja unustatud tunde und; valusa jalaga juba lonkan mööda tuba ringi ja tulbid, need imeilusad tujutõstjad, sirguvad vaasis. Jah. Ma olen hoitud. Õnnetusi juhtub ju kõigiga. Pole kedagi süüdistada. Ega midagi taga nutta. Saan olla ainult tänulik enda inimeste eest. Need minu omad. Kes mulle peavarju pakkusid, süüa, rohtu, hoolt, armastust; kes mind isegi kätel kandsid sõna otseses mõttes. Lihtsalt ongi mu perekond. Kõige paremad sõbrad, keda tahta.
Elu ei ole alati lihtne. Enamasti on mingi trikk, mingi nõks. Aga siis ma hingan. Sisse ja välja. Jah. On küll valus. Ja mitte ainult füüsiline valu. Igatpidi. Tahaks haletseda end. Tahaks peitu pugeda. Aga vot, ei poe. Elu on ka hea. Elu on ilus. Kevad on ju. No pekki. Kui kevadet ka ei näe, siis mida me veel näeme, eks?
Naeratan. Just praegu. Sest mul on kõik olemas. Eks mõni riidehilp jääb alati naistel õnnest puudu. Aga mul on elu. Just nüüd ja praegu. Just täna.

Vaarika.
Sina oled imeline.
Ei. Sul ei ole täna sünnipäev ega pulma-aastapäev. Sul ei ole täna tähtpäeva.
Ma lihtsalt tahan Sulle õelda, et oled imeline. Et oled armastav. Hooliv. Suure südamega eriline noor naine. Iga inimene, kes Sinuga kohtub, on õnnelik. Iga inimene, kes Sinuga tuttavaks saab, saab olema õnnistatud.
Kui Sa palvetad, siis on taevas lahti. Ja Jumal kallab. Suurest kausist. Kallab armu, õnnistusi, armastust, elu, vastuseid, lahendusi...
Vaarika. Sa oled keegi, keda ma iga päev igatsen. Siis, ka kui ma Sulle seda ei ütle. Või ei vasta su sõnumitele. Ma armastan Sind. Kogu südamest. IGA PÄEV. Ma tahan, et läheksid järgi just enda unistustele ja soovidele. Tegutse. Ole julge. Võta vastu see, mis on Sulle mõeldud!
Sina oled imeline!

Kodu. Need lõhnad.

Kodu. Need lõhnad. Ema ahjukartul. Isa dressipluus. Kevade värskus. Ema sall. Need värvid ja maitsed. Kodus on alati hea. Kodus on ka alati veidi teistmoodi. Viimase paari aasta jooksul on mu vanemad 2 korda kolinud ja see on kolmas kodu, kuhu enda kotid poetan ja pea padjale panen. Aga see on ok. Tõrva ongi kodu nüüd.
Pisike postkontor, kus täna käisin, mitte nii hea lõhnaga pood, kust hakkliha ostsin (jejee) ja pimedad tänavad, kust eile õhtul end jalutamas leidsin. Hommikukohv ja isa tehtud omlett. Imemaitsev. Üllatus ukse taga, mida ei ole ära teeninud. Õe kallistus ja musi, sest see on armastus. Uni, mis on nii magus ja kiisumiisu Siimu, kes sinu voodisse ära eksib ja jalgade juurde kerra keerab. Estri kiri hommikul laua peal, mis ütleb, et sa Kindlasti kell 1 kodus oleksid, sest siis tuleb tema ju koolist. Tsau, ema ja isa, näeme teiega pühapäeval, seni hoian Estrit südame lähedal ja nii nagu oskan, aitan tal õppida ja käin jalutamas.
Kodu. Need lõhnad.
Kevad ongi lähedal. Kollased tublid. Raffaello karp laual. Õrn päike, mis endast vaikselt märku annab, õeldes, siit ma tulen, säran ja teen külmale ära. Mingit sorti ootus, vaikne, aga tugev, lausa tungiv... Igatsus. Unistus ja meeletu vajadus läheduse järgi. Teadmine, et Taeva Isa kannab ja hoiab minu pisikesest käest tugevalt kinni. Päike veereb. Uni tuleb.
Sõnad. Teod. Kui Sõna saab Teoks.
Tolm klaveril, mis valguse käes endast märku annab. Aga see on ok. See tolm ei häiri, sest see kodu ei olegi kodu, mis on läikivpuhas. See on kodu, kus on elatud ja armastatud. Riieldud ja vaieldud. Karjutud ja kallistatud. Nutetud ja andeks palutud. Armu palutud. Õnnistust palutud. Käest kinni hoitud ja lahti lastud. Otsuseid tehtud ja õrnalt õhatud - ma armastan sind, just sind.
Midagi minus on teisiti, kui aasta tagasi. Naine minus on kogu aeg olemas olnud. Aga see kevad. Seekord kodus olles. Seekord on teisiti. Ja igakord on ju. Sest meie 2015 ei ole sama. mis 2014. Isegi meie makaronid ei ole samamoodi keedetud nagu eelmisel aastal. Mingi maitse on teine. Eks. Ma tunnen puudust. Mäletan. Mälestan. Aga teisiti kui varem. Õpin hingamist. Ja hingata andmist. Seda vabadust, millest aastaid laulnud olen. Õpin isegi uuesti sõprust. Asju, mis on unustatud. Kord maha maetud.
Istun klaveri taha. Mängin mõned helid. Tõusen püsti, vaatan ahju üle. Istun uuesti klaveri taha. Pisarad voolavad, sest Isa armastus lihtsalt täidab ja hoiab mind. Nii suur on igatsus olla armastatud ja tahetud. Seal klaveri taga. Mõte, et kui ainult oskaks paremini. Essu vaatab silma, küsib, kuidas ma nii hästi oskan. Mina nutan. Mõtlen, mis ta valetab. Aga ei valeta. Lapsed näevad ju teisiti. Eks. Ja see ongi armastus. Arm. Ära teenimata ja lihtsalt. See arm.
Kodu. Need lõhnad.
...

Random act of kindness.

Random act of kindness.
Over the past weeks, months Ive learnt so so much about grace. So much about kindness. And love. And mercy. But mostly Ive learnt about God as The One who never leaves me. Never. He has shown me through people how very much He loves me. How very much He is fond of me.
A cup of coffee from a friend. A huge smile from a kid who walks into our store and doesnt even know me yet trusts me. A hug from mum who loves her daughter more then life. A little note of encouragement. A random act of kindness, but is it really so random? No. I dont believe that. I believe my Father actually plans all these "random" things, we just gotta open our eyes a little more.

Trust me. You are not the only one who needs love.
But also trust me on this - sometimes we gotta take our eyes off of ourselves and start seeing others. Start sharing these random acts of kindness around to those in need and not only. To our friends, to our families...

Sometimes its so hard. So hard you wanna crawl under the blanket and never come out. So hard to even believe that everythings gonna be fine. And esp on those days Ive seen Gods mercy come through so beautifully. Random. Act. Of. Kindness. Yet not so random!