Umbes 3 nädalat tagasi oli mul üks murdehetk, kus ma tundsin, et kui nüüd minu südames miskit ei muutu, siis on väga raske edasi minna. Ladusin kõik enda seest siis välja nii Taneli ees kui Jumala ees, kõik hirmud, kõik nutmata nutud, kõik valu ja nutsin nii, et järgmine päev olid ka veel silmad paistes. Aus olla on ikka väga raske. Iseenda sees on inimene võimeline väga palju asju peitma. Aga point on selles, et ühel hetkel ei saa ka iseendale valetada. Jumal näeb niikuinii ning lõpuks hakkavad need koormad sind lihtsalt murdma. Ma ei mõtle seda, et mul olid mingid mega tunnistamata patud vaid pigem seda, et mul olid teatud asjad, mida ma kandsin endaga nagu seljakotti ja ei tahtnud neid maha panna. See võib olla ükskõik mis. See võib olla hirm, see võib olla mingi valu, see võib olla mure kellegi teise pärast. See võib olla andeksandmatus või hirm kaotada kontrolli. Ja sa kannad seda, sest ühel hetkel muutub see harjumuseks.
Ja siis, kui lõpuks on murdepunkt, siis on otsekui uus hingamine. Ok, mul on teises mõttes väga rasked 3 nädalat olnud, kuna sain külma ja olen vahelduva eduga kolmandat nädalat haige (vahepeal olin juba terve ja nüüd paar ööd jälle magamata)... Kuid mingi koorem on minu pealt maas. Ma ei oska seda kirjeldadagi. Lihtsalt kergem on olla.
Ja ma olen tänulik. Selle eest, et Jumal ikka ja alati tahab mulle meelde tuletada, et ma ei ole päriselt ka üksi. Iseasi kas ma seda kuulen. Jep, muidugi on mul Tanel kõrval olnud viimased kuus kuud, aga kui isegi mina ei tea, mis mu sees aegajalt toimub, siis kuidas tema teadma peab. Ja pealegi ei ole minu abikaasa selleks, et kõiki minu koormaid kanda, vaid pigem, et jagada, kuulata, armastada. Ainult Jumal saab minu koormaid kanda, ära võtta ja rahu anda.
Võibolla ma räägin liiga ummamuudu, aga mis siis. Parem ummamuudu, kui üldse mitte. Ma tahan elada süda käisel, mitte saapasääres. Ma tahan elada nii, et ma saan teiste eest palvetada (muide, enamasti saan ma ise ka julgustatud, kui seda teen), et ma saan julgelt oma vigu tunnistada, andeks paluda ja edasi liikuda. Ma tahan elada nii, et ma ei karda Jumalast tunnistada. Ja selleks pean ma oma koormad maha laadima, muidu tunnistan ma millest? Et Jumala saab anda rõõmu, aga ise olen nagu tige krokodill. Ma tahan elada vabaduses, mitte ahelates. Ma näen nii palju inimesi enda ümber, kellel on otsekui ahelad käte ja jalgade ümber ja aegajalt lasen ma endale ka need uuesti ümber siduda... Aga sedasi elada ma ei taha :) Mida või keda on mul karta?
Ja ma tean kindlusega, et ma teen ka edaspidi vigu. Vahel vihastun, vahel olen nõme kellegi vastu. Vahel ei saa ise ka aru, mida ma teen... See teeb minust ainult inimese. Inimese, kes õpib ja kes on valmis oma vigu tunnistama.
Ja siis seda tahtsin ka õelda, et nüüd lõpuks on meil korter ka külaliste vastuvõtuks sobilik, nii et kui tahad/tahate külla tulla, siiis WELCOME! :)
Kirss
No comments:
Post a Comment