Kodu. Need lõhnad.

Kodu. Need lõhnad. Ema ahjukartul. Isa dressipluus. Kevade värskus. Ema sall. Need värvid ja maitsed. Kodus on alati hea. Kodus on ka alati veidi teistmoodi. Viimase paari aasta jooksul on mu vanemad 2 korda kolinud ja see on kolmas kodu, kuhu enda kotid poetan ja pea padjale panen. Aga see on ok. Tõrva ongi kodu nüüd.
Pisike postkontor, kus täna käisin, mitte nii hea lõhnaga pood, kust hakkliha ostsin (jejee) ja pimedad tänavad, kust eile õhtul end jalutamas leidsin. Hommikukohv ja isa tehtud omlett. Imemaitsev. Üllatus ukse taga, mida ei ole ära teeninud. Õe kallistus ja musi, sest see on armastus. Uni, mis on nii magus ja kiisumiisu Siimu, kes sinu voodisse ära eksib ja jalgade juurde kerra keerab. Estri kiri hommikul laua peal, mis ütleb, et sa Kindlasti kell 1 kodus oleksid, sest siis tuleb tema ju koolist. Tsau, ema ja isa, näeme teiega pühapäeval, seni hoian Estrit südame lähedal ja nii nagu oskan, aitan tal õppida ja käin jalutamas.
Kodu. Need lõhnad.
Kevad ongi lähedal. Kollased tublid. Raffaello karp laual. Õrn päike, mis endast vaikselt märku annab, õeldes, siit ma tulen, säran ja teen külmale ära. Mingit sorti ootus, vaikne, aga tugev, lausa tungiv... Igatsus. Unistus ja meeletu vajadus läheduse järgi. Teadmine, et Taeva Isa kannab ja hoiab minu pisikesest käest tugevalt kinni. Päike veereb. Uni tuleb.
Sõnad. Teod. Kui Sõna saab Teoks.
Tolm klaveril, mis valguse käes endast märku annab. Aga see on ok. See tolm ei häiri, sest see kodu ei olegi kodu, mis on läikivpuhas. See on kodu, kus on elatud ja armastatud. Riieldud ja vaieldud. Karjutud ja kallistatud. Nutetud ja andeks palutud. Armu palutud. Õnnistust palutud. Käest kinni hoitud ja lahti lastud. Otsuseid tehtud ja õrnalt õhatud - ma armastan sind, just sind.
Midagi minus on teisiti, kui aasta tagasi. Naine minus on kogu aeg olemas olnud. Aga see kevad. Seekord kodus olles. Seekord on teisiti. Ja igakord on ju. Sest meie 2015 ei ole sama. mis 2014. Isegi meie makaronid ei ole samamoodi keedetud nagu eelmisel aastal. Mingi maitse on teine. Eks. Ma tunnen puudust. Mäletan. Mälestan. Aga teisiti kui varem. Õpin hingamist. Ja hingata andmist. Seda vabadust, millest aastaid laulnud olen. Õpin isegi uuesti sõprust. Asju, mis on unustatud. Kord maha maetud.
Istun klaveri taha. Mängin mõned helid. Tõusen püsti, vaatan ahju üle. Istun uuesti klaveri taha. Pisarad voolavad, sest Isa armastus lihtsalt täidab ja hoiab mind. Nii suur on igatsus olla armastatud ja tahetud. Seal klaveri taga. Mõte, et kui ainult oskaks paremini. Essu vaatab silma, küsib, kuidas ma nii hästi oskan. Mina nutan. Mõtlen, mis ta valetab. Aga ei valeta. Lapsed näevad ju teisiti. Eks. Ja see ongi armastus. Arm. Ära teenimata ja lihtsalt. See arm.
Kodu. Need lõhnad.
...