Miks Komi.

Ma ei ole nii ammu siia blogisse kirjutanud ja viimane postitus oli puhtas-mustas inglise keeles. Ma ei ole üleüldse väga ammu enda mõtteid kirja pannud ja see on nii imelik tunne seda jälle teha. Ja ma pean mainima, et imelik slash meeldiv. Ja tuli ikka ära üks inglise keelne sõna ka. Aga ehk parandan end ajaga, kuigi ei luba midagi.
Miks Komi.
Jah, miks tõesti Komi. Mis värk selle Komimaaga siis on. Tahtsin lihtsalt veidi tutvustada selle postituse teemat. Ülehomme, ehk siis kolmapäevasel hommikul, sõidan koos enda isa Valdoga Komi poole teele. Terve päeva sõidame. Ja pool ööd ka. Ja siis hiljaöösel/varahommikul olemegi kohal. Minu jaoks on sinnaminek esmakordne ja ma olen megapõnevil. Kas megapõnevil on ikka üks sõna? Ah, kes teab... ;)
Komi on koht, kust on pärit minu vanaema. Isa ema. Koduvanaema. Lidia Andrejeva (sry, kui veidi valesti kirjutan ta nime). Hiljem Lidia Maamägi. Maailma kõige parem inimene. Või siis vähemalt üks neist. Ägedaim kindlasti. Millise suuvärgiga. Ja millise usuga. Millise armastusega. Mul tikub praegu ka pisar silma, kui talle mõtlen. Naine, kes kasvatas mind praktiliselt naiseks. Naine, kes kirjutas mulle Taanisse kirju, kui seal elasin. Kirjad, mida siiani endaga kannan ja aegajalt loen, et tugevust ja julgust saada. Ta oli nii julge. Nii elav. Särav. Ja nii tavaline. Ja mitte tavalises mõttes. Ja ta armastas kõiki oma inimesi nii palju, et andis kõik ära, peaasi, et teistel hea oleks.
Et siis ja. Minu juured on siis Komimaalt. Kohtun esimest korda enda elus vanaema õega. Tal oli neid muide 7-8 ja üksainus on veel elus. Tädi Faina.
Kui ma tahaksin tarka panna, siis kirjutaksin praegu tuhat fakti Komi kohta, aga ma ei oska ju. Ma ei tea tegelikult absoluutselt mitte midagi selle maa kohta. Ei seda, palju seal inimesi elab, ega seda, millised lapsed seal kasvavad. Aga ma tean, et minu isa on seal päris mitu mitu korda käinud. Ja tema armastus on pannud ka mind armastama ja igatsema. Ja nüüd ma siis lähen. Uskumatu. Isal tuli umbes kuu aega tagasi igatsus sinna taas minna ja järsku olid rahad olemas ja lähemegi. Täna tulid viisad ära ning mina olen õnnelik. Ja kui ma veidi targemaks saan siis kirjutan kindlasti mõned faktid ka. Sellised päris faktid.
Ja muidugi veel see asi, et ma loodan seal ikka laulda ka. Me läheme kahte kirikusse kindlasti, rohkem ma hetkel ei tea. Need 4 päeva reaalset kohaloleku aega tunduvad nii lühikesed, aga usun, et palju põnevat on ees ja mu lemmikütlus, parim on veel ees, kehtib selle reisi puhul kindlasti. Kui minu teha oleks, läheksin pikemaks ajaks, aga hetkel on nii ja võibolla jääb see minu elu ainukeseks võimaluseks minna tagasi oma juurte juurde ja ma igal juhul olen PÕNEVIL! :) Komi, siit ma tulen!!!