Viimaste päevadega on uuesti üles tõusnud teema nimega `Kirsika kukkus 1.aprillil läbi jää` ja tegelikult on see ju okei teema. Välja arvatud.
Minuga on kahe päeva jooksul kaks intervjuud tehtud ja see on ju ka okei. Ja tegelikult on need väga head artiklid olnud. Faktid on enamvähem paigas ning kõik muu ka. Pildid on noh nii ja naa aga ma ei kavatsenud kedagi teist piltide peal mängima hakata. Ikka mina ise. Ja usun, et enamik teist juba lugu teab. Läksin Liisega jalutama, ta nägi parte, rebis end rihmast lahti ning jooksis jääle. Natuke jooksis ja siis vajus läbi jää. Siis läksin mina paanikasse ja jooksin ka jääle. Sain Liise välja ja olin ise hädas. Mind päästsid neli meest, kes said eile medalid kaela. Vapruse eest. Minu elu päästmise eest. Ma olen tõesti õnnelik, et nad seal olid just siis, kui mul oli abi vaja.
Aga nüüd natuke sellest valust, mis mu sees on. Hella hingega nagu ma olen.
Ma nimelt lugesin neid ligikaudu 20 kommentaari, mis Õhtulehe artikli alla oli kirjutatud ja puutusin kokku millegagi, mis mu südame katki tegi. Ei, see ei ole esimene kord, ega ka viimane. Mind on kutsutud naiivseks ja tolaks, natuke totuks ja kuidas ma üldse julgen end kristlaseks kutsuda nimedega ka. Aga seekord see tegi kuidagi eriti haiget.
Meie kõigi sees on teatud määral kurjust, õelust, kadedust. Küll nimetati mind kaanestaariks, kes röövib tõeliste tegijate au jne jne jne. Küll arvati, et ma olen jobu, kes arvab ise, et tegin mingi megateo koera päästmisega. Need, kes mind tunnevad, päriselt tunnevad, armastavad ja hindavad, teavad, et ma tõesti hoolin Liisest. Ja küllap ma olen kohati ka naiivne, uskudes, et küll asjad ise lahenevad ja tookord uskudes, et me mõlemad Liisega pääseme. Mul on nii valus, et on inimesi, kelle õelus pritsib igasse suunda.
Paar kuud tagasi, kui olin avalikult üles riputanud oma esimese pildi koos Taneliga, hakkasid mu postkasti sadama kirjad, kus mind mõisteti hukka. Nimetati meestega mängijaks, õeldi, et ma olen silmakirjakristlane... Ma sain 10-15 kirja, kus mulle näidati näpuga, kritiseeriti, teadmata, miks mu eelnevad suhted ei ole toiminud. Ma tihti mõtlen sellele, et kas me tõesti oleme nii katkised, et me tahame teistele haiget teha. Kas meie enda elud on korrast ära, et me tahame et teisel ka valus oleks. Kas sellepärast näitame näpuga? Kas sellepärast süüdistame, räägime seljataga, räägime otse, räägime tühistest asjadest.
Teate sõbrad, tegelikult ma olen õnnelik. Mul on maailma parim mees kõrval, kes teab minu täielikku lugu. Kes teadis ja nägi minu südame igatsusi. Ja ei, ma ei ole immuunne. Mul on ka valus, kui minu pihta tulistatakse, teadmata tervikut, teadmata mind, tundmata mind. Ehk mu järgmine blogipostitus on sellest imest, sellest vahvast tunnistusest, kuidas me Taneliga tuttavaks saime. Ehk.
Seni aga... Olge vahvad. Olge julgustajad. Mitte mahategijad. Olge olemas, mitte kaugel. Armastage veits rohkem, siis on elu ka ehk veits kergem.
Kirss
4 comments:
Ma olen alati nii mõelnud, et need kes pidevalt näpuga näitavad, süüdistavad ja halba räägivad ilma, et isegi oleks millegagi piisavalt kursis, on ikka need, kelle enda elu on niivõrd üksluine ja igav ning kes arvavad, et teiste elusid elades ja seal sonkida justkui teeks enda elu kuidagi huvitavamaks ja paremaks. Tähtis on osata selliseid inimesi ignoreerima (lihtsam öelda kui teha) ja arvestada ainult nendega, kes päriselt ka Sind tunnevad, hoolivad ja armastavad - kõik muu on lihtsalt müra :)
Kallis Kirsika! Ma väga hästi mõistan Sind ja tean, kuidas tehakse haiget ja kuidas saadakse haiget, sest pole ju minagi immuunne. Aga ma tahan Sind julgustada Sinu hea südame omamise pärast, Sa ei ole naiivne ega totu.Sa oled Isa tütar, Sa oled armastatud ja see on kõige tähtsam :) Need inimesed, kes kritiseerivad ja lahmivad oma arvamusega, neil ei ole Poja mõtteviisi, nad ei suudagi seda. Ja Sina uuenda oma mõtteviis selles suhtes, et sa saad aru, miks see nii on ja anna neile andeks, sest tegelikult nad ei tea tõde ja on õnnetud, kuigi seda ise ei tea. Mind juhtis Isa välja religioossest kirikust ja ma ühinesin vaimse koduga, kus Isa õpetab, et me peame oma mõtteviisi uuendama, hakkama mõtlema nagu mõtles poeg. Ma olen väga õnnelik, et olen hetkel küpsenud ja kasvanud ja ei näe asju enam endisel viisil. Sinu osa on olla teadlik oma identiteedis, KES Sa oled ja kui Sa hakkad nende asjade üle juurdlema, siis sa saad aru. Sest haigetsaamine toimub hinge tasandil, aga vaimu osa peab suurem olema hingest. Sa oled armastatud ja Sinu osa on olla õnnelik :D
Olen rõõmus, et oled just seal kus sa praegu oled!
Ma natuke tean seda tunnet, millest rääkisid, kuigi mul oli ainult üks kohtumõistja ja tema ei rääkinud otse, vaid läks mu pastori juurde. Ütles, et ma ei tohiks enam jutlustada, kuna abiellun lahutatud mehega. Ei tulnud otse minult küsima, et miks mu mees on lahutatud või miks ja kuidas ta üldse abiellus. Selle kohtumõistja puhul on mul tunne, et ta tahab, et kõik oleks nagu tema, et kõigi teiste lugu oleks täpselt samasugune. Missest, et tema omal ajal abiellus pastori tütrena mittekristlasega ja ligi 15-20 aastat tuli tal endal oodata millal mees kristlaseks saab. Minu mees oli kristlane kui me abiellusime, aga tundub, et see ei loe. Sestap tunduski, et ta tahab, et kõigil oleks just täpselt sama lugu kui temal.
Õnneks oli mul toetav pastor ja talle olin rääkinud oma mehe lugu.
Kuigi kohtumõistmine teeb väga haiget, sest ka mina olen ülitundlik, siis tegelikult loeb ju see, et kõik oleks korras sinu ja Jumala vahel ja et tunneksid just Tema juhatust. Eks inimeste öeldu tuleb ka läbi katsuda, aga pigem nende oma, kelle puhul näed, et nemad elavad oma elu koos Jumalaga ja pole loomult lihtsalt kõigi ja kõige kritiseerijad.
Ole väga õnnistatud, armas Kirsika! Tervitused Ameerikast!
Post a Comment