Ja reis alaku.

Paari tunni pärast istume autosse, mis viib meid bussijaama. Buss viib meid Peterburgi. Ja sealt edasi on lend Komisse, Sõktõvkarisse. Ma arvan, kahtlustan, usun, et mind on reisiputukas hammustanud. Sest eile näiteks vaevlesin ma kõhuhädade käes, oo jaa. Ja süda oli paha. Ja täna ärkasin kurguvalu ja südame pekslemisega. Ja ehk on midagi veel, mis ei meenu hetkel. Ja siis ma loodan, et see putukas mulle rohkem liiga ei tee. Et see putukas on nüüd läinud.
Näiteks. Mu elu esimene viisa tekitas mulle ka veidi äreva tunde. Et ikkagi Venemaale, noh. Sinna kaugele. Kaugele. Kaugele. Kanada mul millegi pärast sellist tunnet ei ole tekitanud. Ja nüüd siis. Aga koos isaga on turvaline. Ta on tark mees, tubli mees ja hea mees. Ja ma olen nii palju reisinud küll, et teada, mis on reisiputukas. ;)
Eile suure pakkimise tuhinas avastasin, et ma ikka päris täpselt siiamaani ei oska pakkida. Võtan liiga palju asju kaasa või liiga vähe ja kunagi pole liiga piisavalt. Hahaa, kes teab seda tunnet? Igal juhul ma siis seekord võtan pigem liiga palju ja saan siis ära anda, kui keegi tahab ja vajab nt midagi. Kõik kommid anname kindlasti ära! :D
Olgu, ma peaksin pesema minema, juuksed kammima ja riided selga panema, mis ei kortsu. Ja noh, mis on mugavad. Ma olen selline mugav inimene, mis puudutab reisimist. Milleks see fancy, kui on vaja 7 tundi bussi peal istuda ja end hästi tunda. eks.
Olge siis vahvad, tublid ja tugevad. Ma olen ka. Ja näeme juba nädala pärast. Kui ma juhuslikult vahepeal internetti, seda vahvat wifit ei leia.
K.