Maarja

Tahan Maarja auks ühe blogi siia kirjutada.
Olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale, mida me peame tegema, mida me ei pea tegema, kuidas me peame kuhugi jõudma ja miks... Et kelle pärast me teeme seda, mida me teeme ja kuhu me üldse välja tahame jõuda ja kas me tahame?
Ok oli nüüd veidi segane eks. Vot nii segane on ka minu mõttemaailm viimasel ajal.
Sest kui midagi on mulle selgeks saanud, siis on see see:
Me peame asju enda pärast tegema. Maarja lõpetas just 9nda klassi. Ja ta tegi seda kas teadlikult või mitteteadlikult ENDA jaoks. Sellepärast, et temal on seda vaja. Mitte tema vanematel või sõpradel või sugulastel.
Ma tahan uskuda, et asjad, mida ma teen, ma teen enda jaoks.

Ja teine pool minust tahab uskuda, et me teeme asju ka teiste jaoks, teiste pärast. Ma ei käi tüdrukutele anoreksiast rääkimas ainult enda pärast, vaid eelkõige nende pärast. Et nemad leiaksid abi ja lohutust ja teadmist, et on võimalik ka teistmoodi.

Ma olen nii uhke, et Maarja kooli ära lõpetas, sest mingis mõttes on iga lõpp uus etapp meie elus. Ma tulin Walesist ära ja ma olen valmis ootama, sest ma ei taha kuhugile kiirustada ainult teiste pärast. Ma tahan jõuda punkti, kus ma tean, et see, mida ma järgmisena tegema hakkan, on õige. Ja on hea minu jaoks.
Elu ei ole ainult lilled ja uus kleit. Kuid see on oluline, et me tähistaksime, kui kellelgi läheb hästi. Ja Maarja sai hästi hakkama. Väga hästi ja selle eest olen ma tänulik! :) Ma olen õnnelik, kui mu sugulastel läheb hästi. Ja ma olen õnnelik koos nendega.

Ma tahan järgmise sammu teha nii, et ma tean, et ma tean, et ma tean, et see on õige. Ja ma ei kavatse selle pärast midagi teha, et seda OODATAKSE minust. Võibolla ma olen isekas, võibolla olen uhke. Ühte ma tean, ma teen seda enda pärast. :)

Well done, Maarja! :) Im proud of you!