Frustratsioon

Nõme. Kõik on nõme praegu. Lihtsalt tobe, kuidas üks väike olukord kõik muuta võib. Tundub, et ma ei saagi homme esinema, ega õpetama... Nimelt pidin homme TMG-s muusikatunde andma (8ndad, 9ndad ja 2klass)... Ja kuidas ma peaks selle realiseerima, kui mul ei ole häält? Või siis on mingi inguvinguläbininahääl... Ja pidin homme õhtul koolikokkutulekul esinema. Ja kuidas ma laulan, kui ma ei saa laulda? Põhimõtteliselt hakkan kohe kirja kooli kirjutama, et kõik jääb ära ja ma vihkan seda. Ma lootsin juba kolmapäevaks terve olla... Pühapäeva õhtust saadik jaman siin kõigega ja ma enam ei jõua. Tulin Türile just selles lootuses, et olen terve reedeks. No kas just terve, aga õpetamiskõlblik kindlasti. Ja nüüd istun, jalad risti ja mõtlen, et milleks see kõik. Milleks üldse jamada...

5min hiljem.
Kiri TMG-sse:

Mul tuleb nüüd üks väga kurb kiri kirjutada. Ma lootsin kogu südamest, et ei pea seda kirjutama, aga tundub, et mu tervis ei ole paremaks läinud. Nimelt, olen siin terve nädala külmetusega võidelnud (mis ei ole just eriti kerge olnud) lootuses, et reedeks on juba hääl olemas ja kõik muu ka korras. Aga täna on juba neljapäev ja ma köhin ikka parajalt ja nohu on ka päris hull. Ning häälest ma üldse ei räägi... Ma kardan, et ma ei saa homme õpetama tulla kooli. Juba kasvõi sellepärast, et kes tahab haigena teisi nakatama tulla (ning teine asi on ka oma hääle hoidmine, eriti inimestel, kes tegelevad laulmisega)... Tõusin täna lootuses, et ehk on parem, aga ei ole. Ja ma ei tahtnud seda kirja varem kirjutada, sest lootus sureb ju viimasena... aga tundub, et oleksin siiski pidanud kirjutama.Kardan, et ei õpetamisest ega homsest esinemisest ei tule midagi välja. Mõtlesin siin, et ehk suudan laupäeva õhtul vabal laval midagi teha siis, kui mul parem laupäevaks on, kuid praeguse seisuga jääb homne ära. Mul on ülimalt kahju, et nii läks, sest ma tõesti ootasin vägaväga homset päeva ja kõik on ette ka valmistatud... Kirsika