153

Väike pisiasi või...?

Istun laua taga ja muudkui meisterdan. Kuna mu blogi on avalik, siis ma ei saa õelda, mida ma meisterdan... Aga see polegi ju oluline. Telefon heliseb. Sõbrad Rakverest küsivad, et kus ma olen, Tartus, Türil? Vastan siis, et olen nädal aega Türil pesitsenud, ja pisike haigusekübe on veel sees, aga muidu on juba kõik tore. Siis nemad vastu, et olid Tartus koguduses käinud ja tahavad mind näha ja et mõne aja pärast helistavad uuesti.
Ja helistavadki. Paar tundi hiljem. Ütlevad, et nad on all... Ütlen siis, et terve pere tudub v.a. mina, aga ma võin alla tulla. Võtan Morri rihma otsa ja panen mantli selga. 3 treppi ja olengi allkorrusel. Vaatan mina, et kus nad on siis. Üks džiip nagu seisab maja ees ja tuttavad näod ka sees, aga ei või olla... AGA ON! Poisid tulid mulle külla, pikadpikad roosid, tumepunased, tort ja kommid Estrile. Kutsun nad siis ülesse, istume veidi. Räägime juttu. Nii hea. Ema tõuseb üles, räägib mõne sõna ja juba nad lendavad... Edasi järgmisesse kohta.
Vot sellised poisid mul siis. :)